Esileht Pereelu ja suhted Ma vihkan seda kohta

Näitan 27 postitust - vahemik 1 kuni 27 (kokku 27 )

Teema: Ma vihkan seda kohta

Postitas:
Kägu

Ma ei saa mitte kuidagi oma tunnetest üle. Need hakkavad mind aina rohkem rõhuma ja mu hinge seest sööma. Nimelt ma vihkan seda maja kus me elame. Ma ei tea miks. Idülliline maaelu, suur aed, lapsel on siin hea kasvada aga vot mina seda kohta ei salli. Mees sai selle “päranduseks”. Ma saan aru, et tema jaoks on sellel kohal mentaalne väärtus aga kas ma pean tõesti kõik alla neelama ja elama nii nagu ma ei taha? Selle majaga seoses on mul palju negatiivseid mälestusi. Aastaid tagasi sai siin kogu aeg mehe vanematega tülitsetud, sõimati mind igasuguste rõvedate sõnadega ja ei lähe see meelest. Mida aeg edasi seda vähem ma seda kohta sallin. Selle kõrvalt on veel tärganud meeletu viha mehe vanemate vastu. Ma lihtsalt ei soovi nende lähedal elada. Palk on meil mõlemil selline, et me saaks suuremat laenu lubada ja endale maja osta või lausa ise ehitada aga ei. Siiani olin elanud lootuses, et ühel heal päeval me ehitamegi endale päris oma kodu (mees andis lootust) aga eelmine nädal ütles mees ilma keerutamiseta, et ei, tema ei lähe siit mitte kunagi ära ja nüüd mul kripeldab. Tunnen ise, et ma ei suuda varsti oma emotsioonidega enam toime tulla. Ilmselgelt ta ei mõista mind ja ei saa aru, kui vastumeelne mul siin olla ja elada on.

Sain end tühjaks kirjutatud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tema on valiku teinud, aga see ei pea olema sinu valik. Teed valiku, kas lahutad (kolid ära) või jääd sinna.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teed valiku, kas lahutad (kolid ära) või jääd sinna.

Kolmas variant, e. kompromiss on samuti võimalik – teete maja ja aia TÄIESTI ümber.
Et mitte midagi enam ei meenutaks (vähemalt sinu jaoks) seda endist maja. Totaalne muutumine. (nagu neis usa totakates sarjades)

Mees las nostalgitseb oma sünnikohaga edasi, seda peab ta saama.
Aed lase teha maastikuarhitektil, majale kaasaegne maaküttesüsteem, katus, soojustus. Vana mööbel kõik prügimäele. Sees on kindlasti vaja seinu ümber tõsta, et elamine oleks tänapäevane; need nõukaaegsed (ja ka vanemad) projektid on nagu nad on.
Ja kokkuvõttes tuleb ka pisut odavam, kui nullist uus krunt osta ja ehitada.
Vanemate ohkimist ja solvumist muidugi ei jõua keegi ära kuulata, aga see lisab asjale vaid vürtsi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui maha müümine ei tule kõne alla, siis tõesti totaalne ümbertegemine olels lahendus. Eesmärk võikski olla energiatõhus, taastuvenergial põhinev ökonoomne uus elamine.

Tean hästi, mida sa tunned. Mulle ka kui miniale lubati teatud asju anda kaasa, aga peale väga nõmedaid tülisid jätsin absoluutselt kõik uutele omanikele, võhivõõrastele. Just selle negatiivse energia ja mälestuste pärast.

Pea vastu!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Asi pole ju üldse majas. Sind on alandatud ja sõimatud. Selles ju küsimus. Äkki otsid abi, igasugu teraapiad on. Ja siis kui selle viha vanemate vastu saad lahendatud enda jaoks, siis võib majaga seonduv ka muutuda. Sa ei vihka seda kohta, vaid neid inimsuhteid, mida see maja väljatoob. Maja on lihtsalt maja.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aastaid tagasi sai siin kogu aeg mehe vanematega tülitsetud, sõimati mind igasuguste rõvedate sõnadega

Miks mees sellel toona sündida lasi ja miks ta praegu sunnib sind sellises kohas elama, kus sind on alandatud? Kui talle selline asi normaalne tundub, siis ma koliks päris kindlasti ära.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Miks mees sellel toona sündida lasi ja miks ta praegu sunnib sind sellises kohas elama, kus sind on alandatud?

Sellisel asjal lastakse sündida sellel põhjusel, et neil ütlejatel on kuskilt otsast ka pisut õigus.

Võibolla sõimati, jah, labaselt litsiks, aga alles pärast seda, kui teemaalgataja oli mehe eksnaise ja lapse, kes välja visati, asemel sinna majja elama asunud…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Saan aru, et mehe vanemad on sealt majast kehana küll lahkunud, kuid püsivad energiana igal sammul sees. Tee küünaldega puhastus, pange kõik mehe vanemate asjad/pildi ära. Ostke täiesti uus mööbel, uuendage põrandaid, värvige seinad, paigalda uued valgustid, lammutage mingi sein maha, ehitage teine sein teise kohta jne. Tee kõik oma käe järgi! Andesta mehe vanematele – kõik on möödas, nüüd on see sinu maja ja sinu elu. Halvasti ütlemised on möödanik, tulevikku saad ise muuta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

vanemad on sealt majast kehana küll lahkunud, kuid püsivad energiana igal sammul sees.

Kristalliuskujast uhuutaja jõudis lõpuks kohale.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Saan aru, et mehe vanemad on sealt majast kehana küll lahkunud, kuid püsivad energiana igal sammul sees. Tee küünaldega puhastus, pange kõik mehe vanemate asjad/pildi ära. Ostke täiesti uus mööbel, uuendage põrandaid, värvige seinad, paigalda uued valgustid, lammutage mingi sein maha, ehitage teine sein teise kohta jne. Tee kõik oma käe järgi! Andesta mehe vanematele – kõik on möödas, nüüd on see sinu maja ja sinu elu. Halvasti ütlemised on möödanik, tulevikku saad ise muuta.

Ja nii teed iga kord, kui vanemad naabermajast külla tulevad? Mis arvatavasti toimub igapäevaselt või vähemalt korra nädalas… või mis… ?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ole rahul sellega, mis sul on. Sinu solvumised ja ebameeldivustunne on sinu probleem. On suur õnn elada oma esivanemate majas, mõtle oma lastele! Anna andeks ja lepi, olete kõik õnnelikumad. Paljud unistaksid idüllist maal, sinul on see olemas. Võibolla poleks sa rahul ka muu kohaga, oled sellele mõelnud?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Saan aru, et mehe vanemad on sealt majast kehana küll lahkunud, kuid püsivad energiana igal sammul sees. Tee küünaldega puhastus, pange kõik mehe vanemate asjad/pildi ära. Ostke täiesti uus mööbel, uuendage põrandaid, värvige seinad, paigalda uued valgustid, lammutage mingi sein maha, ehitage teine sein teise kohta jne. Tee kõik oma käe järgi! Andesta mehe vanematele – kõik on möödas, nüüd on see sinu maja ja sinu elu. Halvasti ütlemised on möödanik, tulevikku saad ise muuta.

vanemad on sealt majast kehana küll lahkunud, kuid püsivad energiana igal sammul sees.

Kristalliuskujast uhuutaja jõudis lõpuks kohale.

Ei, mingi iva on selle “uhhuutaja” jutus täiesti olemas. Mina kolisin teatud aeg pärast viimase mehevanema (ema) surma korterist, kus me mehega elasime, majja üle. Mees oli teinud juba oma vanemate eluajal remonti – väljast kõik ja vannitoa sisse ehitanud, oma keskküte, tubades ka puhas viimistlus. Nii et selles mõttes oli maja kohe elatav, mugavused olemas – mõtlesime, et pisimuutused (nagu tapeedi muutmine) saame ju sees elades ka teha. Kolisime sisse, aga juba sees elades sain aru, et tunnen pidevat ebamugavust, sest see pole üldse minulik kodu, vaid “vanainimese maja”. Kõik oli nagu valesti – asjad jaburates ja ebaotstarbekates kohtades (minu jaoks), ruumide jaotus vale, köök totras kohas jne. Põrandate alt immitses hiirelõhna, mis lõi juba esikus vastu. Mõistsin, et ainult mööbli ja asjade ümberpaigutamisest ning uue tapeedi kleepimisest ei piisa. Enne tapeedi kleepimist peab kapitaalsed muutused tegema.

Mees oli õnneks nõus kõik sees ümber tegema. Sest millegi väga vana ja ajastutruuga tegu polnud, maja oli niikuinii vahepeal muudetud. Põrandad kõik kuni kruusakihini alt ära, uued põrandaalused lahendused ja uus põrand peale. Hiirelõhn kadus. Lagede viimistlus uus. Köök sai hoopis uude ja minu jaoks loogilisemasse kohta, köögimööblist jäid vana söögilaud ja toolid, kõik muu uueks. Siis seinte viimistlus kõikides tubades. Siis mööbel hoopis uue paigutusega sisse tagasi. Eelmise põlvkonna esemeid jäi ka (osa viisime uuskasutuskeskusse). Aga käepärasematele kohtadele paigutasin need asjad, mida vaja läheb. Mälestusesemed kohtadesse, kus need ei sega.

Ja sai parem küll! Täiesti teine “aura” tekkis. Eriti köögi uue ja palju käepärasema asukoha tõttu. Ei ole enam “kellelgi vanainimese maja”, vaid meie kodu. Mis eelmised põlvkonnad sellest kõigest arvavad – ei tea, ei saa ju küsida. Igatahes kurjalt kummitama pole keegi tulnud.

Teemaalgataja: mis see maja lõppude lõpuks ikka on – üks kuubik. Kõik majad (ja korterid ka) on lõppude lõpuks kuubikud. Kui praegu tunned, et maja “aura” meenutab sulle liiga palju mehevanemaid, nende elu – siis löö plats puhtaks ja tehke enda moodi ümber. Juba sellest ümbertegemisest muutub maja “aura” tegelikult totaalselt ja tekib tunne, et sina domineerid selle maja üle – mitte maja ei domineeri sinu üle. Ma ei tea, kas mingit spets vaimude väljaajamist üldse vaja on (mõne arvates on – noh, eks sa ise tea).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, aga arutage mehega seda varianti, et poole kohaga visiitsuhe. Sa võid ju lähedusse osta näiteks korteri, ainult enda oma. Ja siis elad kahe koha vahet. Teist maja ei soovita, sest see läheb nii töömahukaks, tean omast käest.
Aga omas kodus saad olla ja teha nii, nagu sa ise just täpselt tahad ja vajad.

Minul oli abielludes veidi sama seis – mehel oma ostetud maja, minul oma ostetud maja. Samamoodi mehe vanemad olid lähedal, kohe üle aia, aga meil õnneks läbisaamine oli ja on väga hea. Mehega kumbki me oma kodudest loobuda ei tahtnud, seega jätsime mõlemad alles. Jah, mehe kodu on meie põhikodu, mulle meeldib tema kodus, meeldib ka mehe vanemate lähedus. Aga omas kodus meeldib mulle veel enam, see koht on mulle tähtis. Seega säilitan seda maja seni, kuni see on ratsionaalne.
Meie ei ela küll kahe maja vahet visiitabielu, käime kõik koos, aga meil ei ole elamisküsimustes ka vaidlusi. Teil on. Täiesti mõistan su meest, et ta ei taha oma kodust ära kolida. Kui talle seal väga meeldib, siis ei peagi. Sind aga häirib, seega midagi muutma peadki sa ise. Hambad ristis elamine ei kõlba kusagile. Oma raha eest ma mehe pärandvarasse meeletuid ümberkorraldusi tegema ei hakkaks, lahkuminek oleks aga viimane samm. Nii et mina valiksin enda pakutud variandi. Lisaboonusena oleks sul päris oma kinnisvara olemas, tugev seljatagune.
Tuginedes sellele, et sinu ja mehe töötasu olevat piisavalt suur uue maja ostuks, tundub loogiline, et sellisel juhul oleks sinu töötasu ka piisavalt suur üksinda korteri ostmiseks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Täielik ümberehitus, oma maitse järgi, oleks muidu hea lahendus. Aga ma kardan, et sellises olukorras on maja ju 100% mehe omanduses? Mehe pärandvara? Kui nüüd hakatakse totaalselt ümber ehitama, see ju maksab. Mina ei paneks küll sentigi kinnisvarasse, mis mulle ei kuulu. See oleks väga ohtlik juhul, kui lahku minnakse.
Mul on tegelikult alati kahju neist inimestest, kes abielu tõttu kolivad oma abikaasa pärandvarasse elama. Üheltpoolt küll väga mugav, ei pea võtma kodulaene, koli ainult sisse. Aga teiselt poolt väga ebakindel seis juriidiliselt. Õigemini polegi seisu.
Kui ma teemaalgataja asemel seal midagi ümber hakkaks ehitama, rahaliselt sellesse panustama, siis peaks pool maja enne minu nimel olema. Iseasi, kas mees sellega nõus oleks?
Kui piisavalt kange ja rahadega mutt oleks siis ostaks kuhugi mere äärde või muidu looduskaunisse kohta kinnistu või majakese ja hakkaks seal endale oma kodu rajama. Oleks pere suvekodu ja teiselt poolt siis endal ka oma kinnisvara, mis lahutuse korral abiks. Oma raha paneks sinna ja ndv käiks seal hinge kosutamas. Kui peres kõik hästi ja abielu püsiks, siis oleks endale pensionisammas, või ükskord lastele pärandada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Täielik ümberehitus, oma maitse järgi, oleks muidu hea lahendus. Aga ma kardan, et sellises olukorras on maja ju 100% mehe omanduses? Mehe pärandvara? Kui nüüd hakatakse totaalselt ümber ehitama, see ju maksab. Mina ei paneks küll sentigi kinnisvarasse, mis mulle ei kuulu. See oleks väga ohtlik juhul, kui lahku minnakse.

Mul on tegelikult alati kahju neist inimestest, kes abielu tõttu kolivad oma abikaasa pärandvarasse elama. Üheltpoolt küll väga mugav, ei pea võtma kodulaene, koli ainult sisse. Aga teiselt poolt väga ebakindel seis juriidiliselt. Õigemini polegi seisu.

Kui ma teemaalgataja asemel seal midagi ümber hakkaks ehitama, rahaliselt sellesse panustama, siis peaks pool maja enne minu nimel olema. Iseasi, kas mees sellega nõus oleks?

Kui piisavalt kange ja rahadega mutt oleks siis ostaks kuhugi mere äärde või muidu looduskaunisse kohta kinnistu või majakese ja hakkaks seal endale oma kodu rajama. Oleks pere suvekodu ja teiselt poolt siis endal ka oma kinnisvara, mis lahutuse korral abiks. Oma raha paneks sinna ja ndv käiks seal hinge kosutamas. Kui peres kõik hästi ja abielu püsiks, siis oleks endale pensionisammas, või ükskord lastele pärandada.

Mina kirjutasin eelnevalt oma korteri ostust, aga põhimõtteliselt jutt sama. Ainult see ohukoht, et kui juba abielus ollakse ja ei ole lahusvara määratud, siis naise ostetavale varale on võimaliku lahutuse korral mehel osaliselt seaduslik õigus.
Oleks õiglasem, kui mõlemal oleks isiklik vara, eriti kui suhted veidi segased.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Täielik ümberehitus, oma maitse järgi, oleks muidu hea lahendus. Aga ma kardan, et sellises olukorras on maja ju 100% mehe omanduses? Mehe pärandvara? Kui nüüd hakatakse totaalselt ümber ehitama, see ju maksab. Mina ei paneks küll sentigi kinnisvarasse, mis mulle ei kuulu. See oleks väga ohtlik juhul, kui lahku minnakse.

Mina selles olukorras valisin siiski panustamise. Mis õnne see mulle tooks, kui ma hoiaks oma raha püüdlikult enda taskus, aga samal ajal ma pole rahul selle kohaga, kus elan, kogu aeg on nõme olla? Lõppude lõpuks on raha ju inimesel selleks, et elu mugavamaks teha. Mees oleks rahul olnud ka eelmise remondiga, ilmselt, mina ei olnud ja minu eelkõige pärast sai kõik ümber kujundatud ja panustasin kah. Riskin jah sellega, et kui juhtuks halvim ehk lahkuminek, siis ma oma panustatud raha tagasi ei saaks (ainult liigutatavad asjad võiks kaasa võtta) – tean. Aga ikkagi, minu jaoks on ise mugavamalt ja parema tundega elatud aeg seda väärt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu esimene mõte oleks ka see, et ostaks omaenda korteri. Lihtsalt omanditunde pärast ja selle tunde jaoks, et teen täpselt nii nagu tahan. Korter linnas võib ju alati olla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Täielik ümberehitus, oma maitse järgi, oleks muidu hea lahendus. Aga ma kardan, et sellises olukorras on maja ju 100% mehe omanduses? Mehe pärandvara? Kui nüüd hakatakse totaalselt ümber ehitama, see ju maksab. Mina ei paneks küll sentigi kinnisvarasse, mis mulle ei kuulu. See oleks väga ohtlik juhul, kui lahku minnakse.

Mina selles olukorras valisin siiski panustamise. Mis õnne see mulle tooks, kui ma hoiaks oma raha püüdlikult enda taskus, aga samal ajal ma pole rahul selle kohaga, kus elan, kogu aeg on nõme olla? Lõppude lõpuks on raha ju inimesel selleks, et elu mugavamaks teha. Mees oleks rahul olnud ka eelmise remondiga, ilmselt, mina ei olnud ja minu eelkõige pärast sai kõik ümber kujundatud ja panustasin kah. Riskin jah sellega, et kui juhtuks halvim ehk lahkuminek, siis ma oma panustatud raha tagasi ei saaks (ainult liigutatavad asjad võiks kaasa võtta) – tean. Aga ikkagi, minu jaoks on ise mugavamalt ja parema tundega elatud aeg seda väärt.

Kõik ei saa endale sellist asja lubada, et põletavad oma säästud sisekujunduses. Sinu otsus on väga kena, aga ilmselgelt lastetu naise oma. Koos lastega sa enam oma seljatagust niimoodi ei põletaks. Tõenäosus, et su mees ütleks oma uuele naisele, kes tal aju segamini on keeranud, et, kallike, ma kannan need tuhanded niisama oma eksile, mitte ei lähe sinuga BoraBorale, on minimaalne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tõenäosus, et su mees ütleks oma uuele naisele, kes tal aju segamini on keeranud, et, kallike, ma kannan need tuhanded niisama oma eksile, mitte ei lähe sinuga BoraBorale, on minimaalne.

See tõenäosus on tõesti suht minimaalne, AGA kas seda asja siis mitte kuidagi mingi lepingu, kirjaliku kokkuleppe jne abil ajada ei saaks?
Et ok, sinu kinnisavara, aga mina panustan nii ja nii palju, ja seega saan a`la 10% -50% “aktsiatest” näiteks omale.
Lahkumineku puhul kas maksad selle kinni või läheb müüki. Kui sul raha ei ole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Asi pole ju üldse majas. Sind on alandatud ja sõimatud. Selles ju küsimus. Äkki otsid abi, igasugu teraapiad on. Ja siis kui selle viha vanemate vastu saad lahendatud enda jaoks, siis võib majaga seonduv ka muutuda. Sa ei vihka seda kohta, vaid neid inimsuhteid, mida see maja väljatoob. Maja on lihtsalt maja.

Arvan, et autoril on negatiivsed tunded ka seoses selle kohaga, kuna meenuvad läbielatud kogemused ja mälestused. Renoveerimine võib osaliselt aidata, aga koju sõites, aias viibides võib ikkagi tunda tõrksust ja tulevad meelde seigad tülidest. Peab parandama suhteid mehe vanematega või aitab teraapia.
Sarnane probleem võib mõnel tekkida näiteks lapsepõlvekodus või eksiga elatud elukohas, et tekib tõrge ja soov põgeneda, sest alateadlikult tekivad negatiivsed emotsioonid ja rõhuv tunne. Mõni ei talu üksinda olemist kohas, kuhu ta lapsena tihti jäeti või haarab paanika teatud inimesi nähes, keda kunagi kartis jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Alustaks sellest, et miks sa sinna üldse elama läksid, kui kõik on nii vastumeelt. Enne oleks tulnud rääkida. Teiseks ma ei saa aru, kuidas saavad mehe vanemad rõvedate sõnadega sõimata ja sina kuulad lambana. Kolmandaks, mis mees see on, kes niimoodi sõimata laseb oma naist ja siis rahumeeli veel vanemate majja ja nende lähinaabrusse kolib.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Alustaks sellest, et miks sa sinna üldse elama läksid, kui kõik on nii vastumeelt. Enne oleks tulnud rääkida. Teiseks ma ei saa aru, kuidas saavad mehe vanemad rõvedate sõnadega sõimata ja sina kuulad lambana. Kolmandaks, mis mees see on, kes niimoodi sõimata laseb oma naist ja siis rahumeeli veel vanemate majja ja nende lähinaabrusse kolib.

Kust sa loed, et ma end sõimata lasin? Ei, ma pole end lasknud sõimata, olen alati enda eest tulihingeliselt seisnud ja see on olukorrad veel hullemaks teinud. Ära hakka kohe oletama.

Miks ma siia kolisin? Sest ma olin noor ja roheline. Mässumeelne ja ei mõelnud eriti sellistele probleemidele. Nüüd kus mõned aastad on juurde tulnud, on ka hing avanema hakanud. Ja veel nüüd kus laps sündis ja oli järjekordne põrge, hakkas kõik kohe eriti kripeldama ja vastumeelseks muutuma. Ma ei taha oma last kasvatada kohas kus on nii palju negatiivset energiat ja mälestusi. Ma ei taha, et keegi kommenteeriks mu last ainult seetõttu, et ta pole oma isa moodi. Et ta pole nende vereliini poole vaid on minu moodi jne.

Mu meest on kasvatatud vaimus, et vanematele vastu ei hakata. Muidu väga hea mees aga täielik ema suss.

Ülejäänutele aitäh!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Muidu väga hea mees aga täielik ema suss.

No seda on ta küll algusest peale ja pimedalegi nähtavalt kohe olnud.
Selliseid asju mehed “kurameerimise ajal” ei varja. Nagu vägivaldsust jms tobedusi siiski üritavad varjata.
Kesse tegi? – Ise tegid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Täielik ümberehitus, oma maitse järgi, oleks muidu hea lahendus. Aga ma kardan, et sellises olukorras on maja ju 100% mehe omanduses? Mehe pärandvara? Kui nüüd hakatakse totaalselt ümber ehitama, see ju maksab. Mina ei paneks küll sentigi kinnisvarasse, mis mulle ei kuulu. See oleks väga ohtlik juhul, kui lahku minnakse.

Mina selles olukorras valisin siiski panustamise. Mis õnne see mulle tooks, kui ma hoiaks oma raha püüdlikult enda taskus, aga samal ajal ma pole rahul selle kohaga, kus elan, kogu aeg on nõme olla? Lõppude lõpuks on raha ju inimesel selleks, et elu mugavamaks teha. Mees oleks rahul olnud ka eelmise remondiga, ilmselt, mina ei olnud ja minu eelkõige pärast sai kõik ümber kujundatud ja panustasin kah. Riskin jah sellega, et kui juhtuks halvim ehk lahkuminek, siis ma oma panustatud raha tagasi ei saaks (ainult liigutatavad asjad võiks kaasa võtta) – tean. Aga ikkagi, minu jaoks on ise mugavamalt ja parema tundega elatud aeg seda väärt.

Kõik ei saa endale sellist asja lubada, et põletavad oma säästud sisekujunduses. Sinu otsus on väga kena, aga ilmselgelt lastetu naise oma. Koos lastega sa enam oma seljatagust niimoodi ei põletaks. Tõenäosus, et su mees ütleks oma uuele naisele, kes tal aju segamini on keeranud, et, kallike, ma kannan need tuhanded niisama oma eksile, mitte ei lähe sinuga BoraBorale, on minimaalne.

Vale järeldus. Lapsed on meil täiesti olemas. Kuna mees on emotsionaalselt selle koha küljes kinni ehk seda kunagi ei müü, järelikult ta ju järgmisele põlvkonnale ehk lastele lähebki. Mis nemad teevad (jagavad omavahel tükkideks või müüvad ära), on muidugi juba nende enda asi.

Mis aga muidu põletamisse puutub – olen enda arvates üsna realist, aga ikkagi… parem olla natuke rahapõletaja, kui kibestuja, kes istub igavesti kahvlis: “Mul on siin nõme olla ja ei meeldi – aga midagi teha ma ju ka ei saa, sest rahast on kahju”. Mulle ei meeldi niisugused kahvlis istumise olukorrad, need kulutavad inimest mõttetult. Elu on elamiseks, mitte sisemiselt õnnetuna raha otsas istumiseks, arvan ma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei taha oma last kasvatada kohas kus on nii palju negatiivset energiat ja mälestusi. Ma ei taha, et keegi kommenteeriks mu last ainult seetõttu, et ta pole oma isa moodi. Et ta pole nende vereliini poole vaid on minu moodi jne.

Oi jah, sellised vanavanemad on tõesti raske juhus! Et konfliktne vanem põlvkond jätkuvalt kuskil naabruses elab ja kasutab võimalust käia poja naist-last vaenamas – see ongi selle loo nõmedam pool. Selline asi tõesti segab, tüütab ja väsitab. Mingi “ruumi energia” (mida saab muuta, on ju vaimsed õpetajadki rõhutanud, et ka negatiivne inimene on siiski ainult inimene, ta pole kõikvõimas jumalus) on selle kõrval köki-möki.

Muidu väga hea mees aga täielik ema suss.

No seda on ta küll algusest peale ja pimedalegi nähtavalt kohe olnud.

Selliseid asju mehed “kurameerimise ajal” ei varja. Nagu vägivaldsust jms tobedusi siiski üritavad varjata.

Kesse tegi? – Ise tegid.

Pole erilist põhjust parastada, kuna ideaalset inimest, sh. ideaalset meest ei ole üldse olemas. Pealegi on mehe suhtumine vanaematesse, eriti emasse, kaudselt näitajaks, kuidas mees hakkab pereelus suhtuma oma naisesse. Kui käimisperioodil on näha, mehe suhe oma emaga on kuidagi külm, ema tühiseks pidav – siis on see hoiatav märk, sest samamoodi võib hakata mees suhtuma ja käituma ka oma naisega (kui esimene roosa armumine läbi ja naine on muutunud harjumuspäraseks pereliikmeks). Nii et neist kahest on see esimene isegi parem kui see teine (mingi kuldne keskmine oleks muidugi veel parem – aga siis võib olla mehel jälle mõni teine puudus).

Ok, pika heietuse kokkuvõtteks tundub mulle hoopis, et põhiprobleem ei ole siin hoopiski mitte elukoht – hoopis vaid minia ja lapse suhetes halvasti meelestatud mehevanemate elamine kukil lähikonnas, kust nad käivad miniat/last vaenamas?

Kuna mees ära ei koli ning teisalt, mehest endast lausa lahku minna oleks ka halb variant – kuna teemaalgataja ju mainis, et hea mees on (ainus puudus, et oma aema suhtes liiga pehme – aga tõesti ei ole inimest, kellel kasvõi ühtki puudust pole) – äkki siis läheneda hoopis nii, et panna omalt poolt (kuna teemaalgataja mainis sedagi, et ta on sõnakas, muidu) rangelt paika mehevanematega suhtlemise kord: las nendega suhtleb mees nii, et teemalgataja ei pea nendega kokku puutuma.

Ehk siis pidada mehega üks karm jutuajamine maha: Ma tean, et sulle on kallid sinu lapsepõlvemälestused selles kohas ja vanemad ka – aga paraku, nagu sa tead, suhtuvad nad minusse ja lapsesse nii kohutavalt halvasti. Ma ei taha seda negatiivust iga kord, kui ma nendega kokku puutuma pean, välja kannatada. Kõik see on pannud mind juba mõtlema selle, et ma läheks siit koos lapsega minema kuhugi kaugele, kus sinu vanemad mind kätte ei saaks – kuigi, sina oled hea mees. Aga su su vanemad – ma ei taha nende inimestega enam kokku puutuda ja kõik. Lepime nüüd kokku nii, et sina suhtled nendega nii, et mina nendega suhtlema ei peaks. Võta minu palvet tõsiselt – sest ma ei tahaks “komplektis” sinu vanematega ka meie ühist pereelu maha kanda! Teeme kompromissi: mina arvestan sinu sooviga, et elame sinu idülliliselt armsas lapsepõlvekodus ja meie laps kasvab siin – aga sina, palun tee minu soovi järgi, et mina sinu vanematega suhtlema ei peaks – diil?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei saa mitte kuidagi oma tunnetest üle. Need hakkavad mind aina rohkem rõhuma ja mu hinge seest sööma. Nimelt ma vihkan seda maja kus me elame. Ma ei tea miks. Idülliline maaelu, suur aed, lapsel on siin hea kasvada aga vot mina seda kohta ei salli. Mees sai selle “päranduseks”. Ma saan aru, et tema jaoks on sellel kohal mentaalne väärtus aga kas ma pean tõesti kõik alla neelama ja elama nii nagu ma ei taha? Selle majaga seoses on mul palju negatiivseid mälestusi. Aastaid tagasi sai siin kogu aeg mehe vanematega tülitsetud, sõimati mind igasuguste rõvedate sõnadega ja ei lähe see meelest. Mida aeg edasi seda vähem ma seda kohta sallin. Selle kõrvalt on veel tärganud meeletu viha mehe vanemate vastu. Ma lihtsalt ei soovi nende lähedal elada. Palk on meil mõlemil selline, et me saaks suuremat laenu lubada ja endale maja osta või lausa ise ehitada aga ei. Siiani olin elanud lootuses, et ühel heal päeval me ehitamegi endale päris oma kodu (mees andis lootust) aga eelmine nädal ütles mees ilma keerutamiseta, et ei, tema ei lähe siit mitte kunagi ära ja nüüd mul kripeldab. Tunnen ise, et ma ei suuda varsti oma emotsioonidega enam toime tulla. Ilmselgelt ta ei mõista mind ja ei saa aru, kui vastumeelne mul siin olla ja elada on.

Sain end tühjaks kirjutatud.

Mis takistab maja maha müümast?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei saa mitte kuidagi oma tunnetest üle. Need hakkavad mind aina rohkem rõhuma ja mu hinge seest sööma. Nimelt ma vihkan seda maja kus me elame. Ma ei tea miks. Idülliline maaelu, suur aed, lapsel on siin hea kasvada aga vot mina seda kohta ei salli. Mees sai selle “päranduseks”. Ma saan aru, et tema jaoks on sellel kohal mentaalne väärtus aga kas ma pean tõesti kõik alla neelama ja elama nii nagu ma ei taha? Selle majaga seoses on mul palju negatiivseid mälestusi. Aastaid tagasi sai siin kogu aeg mehe vanematega tülitsetud, sõimati mind igasuguste rõvedate sõnadega ja ei lähe see meelest. Mida aeg edasi seda vähem ma seda kohta sallin. Selle kõrvalt on veel tärganud meeletu viha mehe vanemate vastu. Ma lihtsalt ei soovi nende lähedal elada. Palk on meil mõlemil selline, et me saaks suuremat laenu lubada ja endale maja osta või lausa ise ehitada aga ei. Siiani olin elanud lootuses, et ühel heal päeval me ehitamegi endale päris oma kodu (mees andis lootust) aga eelmine nädal ütles mees ilma keerutamiseta, et ei, tema ei lähe siit mitte kunagi ära ja nüüd mul kripeldab. Tunnen ise, et ma ei suuda varsti oma emotsioonidega enam toime tulla. Ilmselgelt ta ei mõista mind ja ei saa aru, kui vastumeelne mul siin olla ja elada on.

Sain end tühjaks kirjutatud.

Pane enda sõna maksma ja ütle mehele, et sina seal elada ei taha. Et lähed ära. Ma ei saa aru naistest, kes teevad nii, nagu mees ütleb. Miks peaks ta mingi otsustaja olema? Eriti, kui ta lubas maja osta.

Please wait...
Näitan 27 postitust - vahemik 1 kuni 27 (kokku 27 )


Esileht Pereelu ja suhted Ma vihkan seda kohta