Teema: Maagiline tervenemine

Mina olen ka asperger ja hoolimata kõigist eripäradest alates 18 eluaastast tööl käinud. See on olnud kohutavalt raske. Mind on paljudest töökohtadest lahti lastud või viisakalt minema saadetud, enne kui ma lõpuks leidsin koha, kus kohanesin. Või õigemini tänu valusatele kogemustele sain aru, kuidas tööl tuleb käituda. Ma olen tundnud ja tunnen ka praegu töökiusamist ning tõrjumist.
Sellest hoolimata on mul hea meel, et olen töötav inimene, mitte pensionär. Tööl käimine arendab rohkem ja tõstab enesehinnangut. Suhtlen ka kodusolevate aspergeritega ja nad on ikka väga üksildased ning endasse sulgunud.
Äkki su poeg võiks vähemalt proovida töötuule siseneda? Kui ta suudab gümnaasiumis käia, siis küllap suudab ka mingit tööd teha. Las tal olla vähemalt võimalus. Kui sa taotled talle kohe puuduva töövõime, siis pole tal ju võimalust isegi proovida.

#2927319:

Aitäh eelmisele vastajale. Loomulikult proovib poeg pärast kooli lõpetamist tööd leida. Ta on kohusetundlik ja sõltuvustevaba ning loodan, et midagi õnnestub leida. Ma olen temaga ränka tööd teinud, et ta niigi kaugele jõuaks, paljud temasugused istuvad kodus vanemate kapi taga ilma igasuguste tulevikuväljavaadeteta.

Mis aga mulle muret teeb ongi see järsk üleminek raske puudega lapsest tööturu mõttes terveks täiskasvanuks. Oleks siis esmalt osalinegi töövõime pandud… Ka puuduva töövõime kõrvalt on võimalik töölkäimist proovida, seega ei segaks see tal harjutamist. Olen aru saanud, et ka vähenenud töövõimega isiku palkamisega kaasaskäiv maksusoodustus on tööandjatele motivaator aspikute palkamiseks. Praegu lükkame tüübi lihtsalt basseini sügavas otsas vette ja vaatame, kas ujub välja või ei. Riik, kes õhutab iga hinna eest lapsi saama, võiks ette hoiatada, et erivajadusega lapsega on lapsevanem üksi. Kurb.

Peale gümnaasiumi peaks ikka edasi õppima minema ja mingi sobiva eriala omandama. See aitab elus väga palju, kui asperger õpib selgeks eriala, mis talle sobib, huvitab ja eripäradega ka sobitub. peale gümnaasiumi küll pole mõtet kohe tööturule siseneda. Kui, siis mingeid juhutöid tegema.
Kui järgi mõelda, siis mul on mitu tuttavat aspergerit, kes töötavad. Üks tõlgib kodus ja ta on aastatega saanud väga kõrgetasemeliseks tõlkijaks. Teine töötab mingis IT-firmas ja ausalt öeldes ma ei saa aru, mida ta teeb. Aga ta on väga hinnatud, kuigi vahel tulevad tal ärevushood ja ta peab töölt kõrvale jääma. Aspergerid võivad olla ka teenindajad, hooldajad ja tugiisikud, kui õnnestub leida piisavalt salliv töökeskkond.

Minu täiskasvanud aspi kes suudab vaid osaajaga tööl käia ja on diagnoosiga 15 eluaastast saati hinnati aastaks täielikult töövõimetuks ja puue jäi samaks.
Ju usutakse ka maagilisse tervenemisse kui vaid aastaks määrati.
Töövõimetus pension ja 80% töövõimet on olnud juba 10 aastat.
Tööl käib kuna leidsime tööandja kes tema omapära arvestab ja tõenäoliselt ka seetõttu et riik teda toetab puudega töötaja maksude maksmisel. Ainult töise sissetulekuga ei elaks ta ära.
Mina esitaks vaide.

Vaie tasub igal juhul esitada, praeguse süsteemiga on päris hea tõenäosus, et see ka rahuldatakse.
Muuseas mul on ka kohe 18 saav poiss kodus, kes sai aspergeri diagnoosi 8-aastaselt. Kuigi arst soovitas ka puuet taotleda, siis see avaldus oli minu jaoks nii jube, et jäigi taotlemata. Õnneks oli lapsel hea psühholoog olemas ja tegelesime ise lapsega nii nagu oskasime. Tulemus on selline, et lapsest, kellega algklassid olid põrgu kõigile ja kaalusime tõsiselt erikooli minekut, kasvas juba põhikooli lõpuks noormees, kes saab õppimisega (ja selle korraldamisega) suurepäraselt hakkama. Praegu, keskkooli lõpus, ei kujuta ettegi, et tal võiks mingeid probleeme tööturul olla. Nii et “maagiline tervenemine” on võimalik küll (loomulikult on ta endiselt asperger ja sellele omased probleemid ei ole kuhugi kadunudki).
Aga jah, iga laps on erinev – kogemus ka sellisega, kel probleemid alles teismeeas algavad ja depressioon ja ärevus koolis käimistki takistavad.

#2926717:

Või õigemini tänu valusatele kogemustele sain aru, kuidas tööl tuleb käituda.

Tänan selle lause eest. Oled väga tubli, et oled raskustest õppinud ja jõudnud sinna kuhu oled jõudnud! Igaühel on erinev lugu, kuid õpetajana näen, et ühiskond teeb karuteene paljudele lastele sellega, et säästame neid valusatest kogemustest kogu kooliaja. Väga paljud ATH-d ja Aspergerid on küll suutelised käituma sotsiaalselt (viisakalt, teisi respekteerivalt), kui seda nõutakse. Lapseeas tuleksid need õppetunnid kergemalt ja vähem valusalt.