Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Maaklerilepingu lõpetamine
Abielus mees ja naine, korter ühisomandis 50/50.
Üks osapool sõlmis maakleribrüooga lepingu korteri müügiks, kus on sätestatud, et igal juhul tuleb maakleritasu maksta, kui maakleri ostja leiab. Maakleri leidis ostja, aga soovime müügist siiski loobuda.
Kas leping on tühine, kui selle allkirjastas ainult üks osapooltest?
Parandus: st lepingu sõlmis üks omanikest, teine omanik lepingut ei allkirjastanud.
See on huvitab koht, et mis tähendab, et maakler leidis ostja. Seni kuni pole mindud reaalse tehinguni pole ju ka ostjat. (Pigem on tegu alles potentsiaalse huvilisega või olete juba näitanud ja midagi kokku leppinud?)
Mis on juhul kui teie leiate ostja? Ütlete maaklerile, et teil juba ostja leitud kellega tehingusse lähete, ütlete näiteks, et kui müügis oli a la 150 000, teie ostja on nõus 170 000 maksma.
Maaklerilepingut ei oska 100% kommenteerida, sest seal oleneb ka sisust mille alla läheb, kas VÕS alla või kuidas see sõnastatud-kirja pandud, osad maaklerilepingut on tegelikult õigustühised. Kuna maaklerileping pole otseselt objekti enda müügiga seotud ja müüa saab ka nt kohtuotsusega kaasomandi lõpetamiseks (ei ole teise nõusolekut eraldi vaja) siis ilmselt on kehtiv ka ühe allkirjaga kuna sisuliselt tegu teenuse sisse ostmisega ehk kliendi leidmisega. St abikaasa võib ju ilma teise nõusolekuta tellida koju koristus, ehitus, remonditeenust jne. Imselt maaklerileping ongi nii üles ehitatud, et kui nemad leiavad ostja (aga müügiks ei lähe?) saavad oma summa igal juhul ikka kätte – mitte ei sõltu reaalsest müügist/müügihinnast.
Ehk proovi oma maaklerilepingut korra mõttega lugeda, mis seal kirja on pandud, kuidas sõnastatud ja mis tingimused on.
…ja võta appi ka EV seadus
Tegu pole ostjaga kuniks tehingusse pole mindud. Tegu on vaid huvilisega. Võite alati öelda, et a’la ei tunne end hästi talle müües ???? Te pole kohustatud igale huvilisele müüma! Mida te teha ei tohi, on samale huvilisele maakleri selja taga müüa. Selle nuhib maakler nagunii välja ja maksate hiljem trahvi.
Aga selles ju polnud küsimus.
Kui maakleribrüooga on sõlmitud leping, kus on kirjas, et kui maakler leiab soovitud hinnaga ostja (leidiski), aga omanik siiski otsustab mitte müüa, siis igal juhul tuleb maakleritasu maksta.
Ma ei räägi broneerimislepingust vms, vaid lepingust maakleribrürooga. Kas seda tasu maksmist müügist loobumisel annab kuidagi vältida või loeme selle koolirahaks?
Aga selles ju polnud küsimus.
Kui maakleribrüooga on sõlmitud leping, kus on kirjas, et kui maakler leiab soovitud hinnaga ostja (leidiski), aga omanik siiski otsustab mitte müüa, siis igal juhul tuleb maakleritasu maksta.
Ma ei räägi broneerimislepingust vms, vaid lepingust maakleribrürooga. Kas seda tasu maksmist müügist loobumisel annab kuidagi vältida või loeme selle koolirahaks?
Aga defineeri ostja – ostja on inimene kellega on mindud tehingusse ja seda ostu-müügilepingus. Kuni pole tehingusse mindud pole tegu ka ostjaga. Või kuidas tekib olukord kui inimene leiab ise ostja?
Seal ongi see asi, et lepingusse kannatab palju panna – aga alati pole see seadusega kooskõlas. Maaklerid on ammu lepinguid ümber teinud kuna eelnevad broneerimislepingud olid õigustühised – eks maksti ka nende järgi.
Loe nt https://digikogu.taltech.ee/et/Download/88f124e5-ac77-43d6-85d7-8d550948a089
Võib piisata ühest sõnast või valesti kasutamisest lepingus, mis annab selle õigustühiseks keerata. Igal inimesel (vist kuni mingi kuu sissetulekuni) oli võimalik kasutada X arv tunde tasuta juriidilist nõustamist kuus. Kui tahad või proovida.
Kaugele maakler selle “ostjaga” on läinud – st et kas on vaid huviline? Selles etapis pole veel kindelgi ehk, kas inimesel on see raha kohe olemas või laenu saab? Või on sellest puntkist juba edasi?
Mina defineeriks ostjat siiski kedagi kellega on ostu-müügileping sõlmitud, sinnani on huviline. Või mis hetkel on lepingus kirjas kehtib kohustus maakleritasu tasuda? Enne ostumüügi lepingu sõlmimist? Kui nende leitud “ostja” enne notarit alt hüppab siis makstaske raha tagasi?
Kõik arvavad. TA küsis konkreetse küsimuse: kas leping maakleriga on õigustühine, kui selle allkirjastas ainult üks omanikest.
Teiseks: lepiti kokku, et igal juhul makstakse tasu, kui maakler leiab ostja. Maakler leidis. Ostja on avaldanud soovi osta, v-o on notari aeg kokku lepitud, v-o pole. Maakler on ehk 3-4 korda käinud seda korterit näitamas ja teinud mitmeid tunde tööd. Ja siis omanikud loobuvad müügist.
Tasubki vastata neil, kes seadust täpselt tunnevad. Kas leping ühe omaniku allkirjaga on õigustühine ja selles märgitud punkti, et maksta tuleb igal juhul, ei pea arvestama. Või pole õigustühine ja peab siiski maksma tasu, kui vaid üks pool oli selle punktiga nõus ja allkirja andis. Elu käib ju siiski seaduste järgi, mitte niisama arvamuste järgi.
Kõik arvavad. TA küsis konkreetse küsimuse: kas leping maakleriga on õigustühine, kui selle allkirjastas ainult üks omanikest.
Teiseks: lepiti kokku, et igal juhul makstakse tasu, kui maakler leiab ostja. Maakler leidis. Ostja on avaldanud soovi osta, v-o on notari aeg kokku lepitud, v-o pole. Maakler on ehk 3-4 korda käinud seda korterit näitamas ja teinud mitmeid tunde tööd. Ja siis omanikud loobuvad müügist.
Tasubki vastata neil, kes seadust täpselt tunnevad. Kas leping ühe omaniku allkirjaga on õigustühine ja selles märgitud punkti, et maksta tuleb igal juhul, ei pea arvestama. Või pole õigustühine ja peab siiski maksma tasu, kui vaid üks pool oli selle punktiga nõus ja allkirja andis. Elu käib ju siiski seaduste järgi, mitte niisama arvamuste järgi.
Loeb lepingu sisu – meie seda ei tea.
Loeb lepingu sisu – meie seda ei tea.
Mis loeb lepingu sisu, kui nt leping ühe omaniku allkirjaga ongi algusest peale õigustühine? Kas keegi teab täpselt?
Loeb lepingu sisu – meie seda ei tea.
Mis loeb lepingu sisu, kui nt leping ühe omaniku allkirjaga ongi algusest peale õigustühine? Kas keegi teab täpselt?
Mis loogika järgi peaks ühe inimese allkirjaga leping õigustühine olema? Maakler ei ole notar ja talt ei ostetud ju tehingu läbi viimise teenust, vaid ostja leidmise teenust. Pole vahet, kes selle lepingu sõlmis. Teoreetiliselt saaks vaielda “ostja” definitsiooni üle, kui tehingut ei ole toimunud, kuid kui selles osas on leping üheselt arusaadav (et ostja = huviline näiteks), siis tuleb teenusepakkujale maksta igal juhul.
Mis loogika järgi peaks ühe inimese allkirjaga leping õigustühine olema?
Ei küsitud loogika kohta. Seadused on seadused, on kellelgi viide täpsele paragrahvile?
TA kirjutas lausa 2x, et maakleri leidis ostja, ehk siis ostja leidis ise maakleri, mitte et maakler oleks ostja leidnud. Kes siis õigupoolest otsis ja kes leidis? ????
Mis loogika järgi peaks ühe inimese allkirjaga leping õigustühine olema?
Ei küsitud loogika kohta. Seadused on seadused, on kellelgi viide täpsele paragrahvile?
https://www.riigiteataja.ee/akt/961235?leiaKehtiv
Sulle on öeldud, kus saad tasuta juriidilist nõustamist. Ja öeldud, et ilmselt ühe allkirjaga notarileping ehk teenuse sisse ost sellisel kujul on seaduspärane. See on valdav, et selliseid asju ajab ka nt ühisomandi puhul üks inimene, maakler ei ole notar, maakler on nagu … aknapesija – seda võib ju mees teenusena üksi tellida? Maakleri teenus on ostja leidmine, see pole otseselt müügi ja notariga kuidagi seotud, et sinna oleks kahe inimese allkirja vaja,
Perekoolis sa tasuta 100% tõega õigusnõustamist ei peagi saama. Küll aga on antud väga häid ideid, mis maaklerid lepingutes valesti teevad ja kust kinni hakata.
Küll aga teevad notarid lepingud üle jala ja tihti seadusega vastuolus – õigustühisuse võid leida hoopis lepingu nimes, vormis, sisus. Ajaga muidugi lähevad need lepingud ka lollikindlamaks.
TA kirjutas lausa 2x, et maakleri leidis ostja, ehk siis ostja leidis ise maakleri, mitte et maakler oleks ostja leidnud. Kes siis õigupoolest otsis ja kes leidis? ????
Segi kammisid või? Huvitav, kuidas ta selle maakleri küll nii lampi leidis, ah? Ja et sel oli veel sobilik kinnisvara ka müüa 😀
Mis te siis olete sellised tuulelipud. Tahate müüa, ei taha müüa. Tahate maaklerlepingut, ei taha seda lepingut. Ma arvan, et üks allkiri on antud juhul piisav ja õiglane oleks siiski maakleri poolt kulutatud aeg kompenseerida. Mitte siis küll %-na tehingust, sest seda ei toimunud, aga tehtud tõendatavate kulude eest tuleb teil tasuda. Või vähemalt viisakas on selline omapoolne pakkumine teha, mitte hakata ühe allkirja tagant põgenemist otsima.
Pakkuge mingi 500 eurot ning usun, et see piisa , et mitte vimma pidada.
Mis loogika järgi peaks ühe inimese allkirjaga leping õigustühine olema?
Ei küsitud loogika kohta. Seadused on seadused, on kellelgi viide täpsele paragrahvile?
Ei saa aru? Loogiline, et lepingu sõlminud isikul on lepinguga seotud kohustused. Sina viita paragrahvile, miks ei peaks olema? Sinu küsimus on ebaloogiline.
Leping tehti teise omaniku teadmisel ja heakskiidul, loomulikult see kehtib.
Mis loogika järgi peaks ühe inimese allkirjaga leping õigustühine olema?
Ei küsitud loogika kohta. Seadused on seadused, on kellelgi viide täpsele paragrahvile?
Ei saa aru? Loogiline, et lepingu sõlminud isikul on lepinguga seotud kohustused. Sina viita paragrahvile, miks ei peaks olema? Sinu küsimus on ebaloogiline.
Leping tehti teise omaniku teadmisel ja heakskiidul, loomulikult see kehtib.
Tegelikult nii on, sest see pole maakleri asi kui inimene võtab endale kohustusi ja sõlmib lepingu kui tal ei ole näiteks pärast õigust edasi tehinguni minna. Maakleri töö on ostja leidmisega ju tehtud.
Loomulikult leping kehtib ka siis, kui ainult üks omanik on sellele alla kirjutanud. See ei ole notariaalne müügitehing, milleks on vaja kõigi omanike nõusolekut.
Või oma arust teemaalgataja leidiski kavala nipi, kuidas mitte ühegi kinnisvaraga seotud teenuse eest mitte tasuda – koristus- ja puhastusteenused, kolimisteenused jne jne.
Kõik arvavad. TA küsis konkreetse küsimuse: kas leping maakleriga on õigustühine, kui selle allkirjastas ainult üks omanikest.
Teiseks: lepiti kokku, et igal juhul makstakse tasu, kui maakler leiab ostja. Maakler leidis. Ostja on avaldanud soovi osta, v-o on notari aeg kokku lepitud, v-o pole. Maakler on ehk 3-4 korda käinud seda korterit näitamas ja teinud mitmeid tunde tööd. Ja siis omanikud loobuvad müügist.
Tasubki vastata neil, kes seadust täpselt tunnevad. Kas leping ühe omaniku allkirjaga on õigustühine ja selles märgitud punkti, et maksta tuleb igal juhul, ei pea arvestama. Või pole õigustühine ja peab siiski maksma tasu, kui vaid üks pool oli selle punktiga nõus ja allkirja andis. Elu käib ju siiski seaduste järgi, mitte niisama arvamuste järgi.
Kuidas ta siis õigustühine on? Ega lepinguid ei pea allkirjastama koos, selleks valivad kaasomanikud esindaja ja esindaja sõlmib lepingu. Nii nagu pangalaenuga, kui üks abielupool võtab laenu, siis peab seda laenu ka abikaasa maksma, kuigi tema laenu ei võtnud. Kui kaasomanikud soovivad kaklema hakata, siis peaks nad tegema seda omavahel, sest lepingu sõlmija maksab ise maakleritasu, sest tema sõlmis lepingu. Maakler ei puutu üldse asjasse.
Üks võimalus on pakkuda maaklerile pool lepingu summast, kuna ostutehinguni ei jõudnud. Tavaliselt küsivad maaklerid tuhandeid teenustasuks, ega need mõned näitamised, paar fotot nii palju raha ikka ei maksa küll.
teil juba ostja leitud kellega tehingusse lähete
jummel, miks peaks “tehingusse minema”????
Tehingut tegema, müüma, ostma, kingima jms pole piisav?
Tegu pole ostjaga kuniks tehingusse pole mindud.
Aga kas abielusse on mindud? Vôi juba tuldud sealt?
Milleks te üldse neid muidusööjatest maaklereid kasutate ja selliste jaburate lepingutega üldse nõustute?
Kui keeruline on ise oma vara müüa? Ma olen seda ikka korduvalt teinud – pole üldse keeruline ja mingit maaklerit selleks vahele sebima vaja pole.
Kui elad teises linnas/riigis kui müüdav vara vms siis maaklerile võib ju alati öelda, et sellise lepinguga ei nõustu ja lased lepingu ümber teha omale sobivamaks.
Olen maakler ja selline loobumine on meie praktikas täiesti tavaline ja ühegi lepinguga välistada seda ei saa välja arvatud juhul kui leping õigustühine pole ja omanikud oma õigusi ei tea. Korralikud maaklerid siiski klientidel nahka üle kõrvade tõmmata ei ürita ja selgitavad loobumise varianti kohe alguses. Paraku on palju šarlatane ja neid, kes ebaausaid võtteid kasutavad. Mõlema kinnisvaraomaniku allkiri maaklerlepingul all ei pea olema, aga maakler peab eriliselt halb oma töös olema kui presenteerib potentsiaalsetele ostjatele kinnisvara, mille müügiga teised osapooled ei nõustu. Maakler peab kindlaks tegema, et müük toimuks tõrgeteta kuni notar üle võtab, see ongi tema töö. Kui üks osapooltest ei soovi müüa, siis on ta põrunud ja raisanud kõigi aega. Lepingust taganeda võib iga kell, erinevatel põhjustel, tingimused lepingutes erinevad, aga alati tasub seadustes ka järge ajada, kas tingimused õigustühised pole.
Mis te siis olete sellised tuulelipud. Tahate müüa, ei taha müüa. Tahate maaklerlepingut, ei taha seda lepingut. Ma arvan, et üks allkiri on antud juhul piisav ja õiglane oleks siiski maakleri poolt kulutatud aeg kompenseerida. Mitte siis küll %-na tehingust, sest seda ei toimunud, aga tehtud tõendatavate kulude eest tuleb teil tasuda. Või vähemalt viisakas on selline omapoolne pakkumine teha, mitte hakata ühe allkirja tagant põgenemist otsima.
Selle käoga vägagi nõus, maakler tegi ju tööd ja leidis ostja, see et teie ümber mõtlesite (või teine pool üldse teadlik polnud müügisoovist) ei puutu asjasse, tellitud teenuse eest tuleks ikkagi maksta sellel kes teenuse tellis.
Maaklerist kägu küll väidab, et tema veendub 100% enne, et inimesed ikka tahavad müüa, kas ta siis kõigi osapoolte allkirjad lepingule? Teine osapool võib ju igal hetkel ümber mõelda, maakleri ees kinnitab ühte, aga notaris näiteks ütleb et tema ikka ei taha.
Milleks te üldse neid muidusööjatest maaklereid kasutate ja selliste jaburate lepingutega üldse nõustute?
Kui keeruline on ise oma vara müüa? Ma olen seda ikka korduvalt teinud – pole üldse keeruline ja mingit maaklerit selleks vahele sebima vaja pole.
Kui elad teises linnas/riigis kui müüdav vara vms siis maaklerile võib ju alati öelda, et sellise lepinguga ei nõustu ja lased lepingu ümber teha omale sobivamaks.
Oleneb mida müüd. Kui sul on mingi tavaline korteriomand kusagil paneelikas siis tõesti pane ise kuulutus. Aga kui sul on mingi omand, kus majas on mingid probleemid või sa ei ela ise seal ja sul ei ole aega koguaeg sinna tuhiseda, siis maakler on mugavam. Teine mugavus on ka see, kui ostja pole pärast millegiga rahul, siis ajad maakleri kaela, tema tutvustas kõike, sina olid kõigest müüja. Aga kui oled ise maakleri eest, siis vastutad ise oma müügi eest. Maaklerid natuke elukogenumad ka näiteks igasugustre troll pakkujate suhtes kes pakuvad su kinnisvara eest 20 000 eurot, sest kohe majandus kukub kokku ja su kinnisvara polegi rohkem väärt jne. Selliseid inimesi on nii palju.
Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Maaklerilepingu lõpetamine
