Teema: Maakodust kopp ees

Müü maha!

#3753177:

#3753112:

pole juba mitu aastat seal kordagi käinud. Kunagi mõtlesin, et äkki lähekski sinna elama (sest mugavused on kõik rajatud),

Kas need mugavuded on kenasti säilinud ikka kui mitu aastat käinud pole?

Kuidas see üldse võimalik on, rohi lahmab, ümbrus sisse kasvanud?

Ma sain aru, et lapsed, kelle pärast kunagi osteti, pole seal mitu aastat käinud, teemaalgataja ja ta mees ju käivad, kuigi teemaalgataja teeb seda vastumeelselt.

Aga teemaalgataja, sa selle peale pole tulnud, et mehelt ja ehk ka lastelt küsida?

#3753177:

Kas need mugavuded on kenasti säilinud ikka kui mitu aastat käinud pole? Kuidas see üldse võimalik on, rohi lahmab, ümbrus sisse kasvanud?

Loe hoolikamalt!

Kui tegemist ei ole põlvest põlve pärandatud ja nö sügavate juurtega varaga, siis minu arvates lapsed ei pea küll kaasa rääkima, mida vanemad oma varaga teevad.

Jah, võib teavitada, et plaanis on müük – äkki keegi nö omadest tahab ära osta.

Aga üldiselt – igaüks ostab ikka ise oma maju ja kortereid.

Et neid maju ja kortereid siis tagurpidi vananedes jälle rahaks teha ja oma elu mõnusalt elada.

Kinnisvara külge klammerdumine ja rügamine – et jätta lastele – ei kuulu minu mõtetes normaalse käitumise juurde.

Korralikud majad / talud, kaasaegsete mugavustega – maksavad ca 150 tuh. Selle raha eest saab 10-15 aastat igal aastal kuu aega väga luxilt elada päikese all. Ja vanuses 60+ just seda peakski tegema.

#3753112:

nüüd juba teist aastat tunnen, et ma lihtsalt ei taha maal olla. Ei taha valjult ütelda, et mulle meeldib linnas. Meeldib näha aknast inimesi. Meeldib minna hilisõhtul jalutama, sest linnas on valgustus ja inimesed.

Mida on praegu linnas teha peale toidupoes käimise ja jalutamise? Kui mehele meeldib maal käia ja ta pole nõus maakohta maha müüma, siis ongi teil ainuke kompromiss, et käid seal harvem, näiteks üle nädala või tuled varem tagasi. Hispaania korterist pole praeguse pandeemia ajal mõtet unistada.

Üürige välja, teenige raha, nautige seda. Ühel hetkel tulevad lapselapsed, siis hea, kui maakoht võtta on. Ja krt teab, mis see tulevik veel toob. 20 hektari peal elab aga suuremgi seltskond ära.

Ma mõtlen, et iga asjaga tekib mingil ajal tüdimus. Ma elan kuuendat aastat 1500 m2 krundiga majas ja mäletan selgelt esimesi kevadeid, rõõmu ja eufooriat aia, taimede ja terrassi üle. Ka lapsed kodust läinud ning sel kevadel riisudes ja juba tärganud umbrohtu kitkudes, tekkis mõte, et issand jumal, jälle! Tundus nii vastumeelne see jälle niitmine iga nädal ja tagumik püsti rohu kitkumine suvi otsa. Nagu mingi “lõputu küünlapäev” iga aasta. Samas see tunne ka hirmutas, et polegi enam rõõmu ja ärevat ootust kevadest ja tärkavatest lilledest. Ja mõtlesin, kas ma oleksin õnnelikum paneelikas telekat vahtides  – ega vist ei oleks.  Loodan väga, et see tüdimus ei süvene, aga karta on, et süveneb küll, kui kord juba endast tunda andnud on.

#3753291:

#3753246:

Sõidame reedel koos maale, ja siis mina ei suuda kauem – tulen laupäeval tagasi ja mees siis pühapäeval.

Miks sa seal maal ei saa samu asju teha, nagu linnas? Mees rühmab õues, sina vahid telekat ja istud netis. Nii saaksid mõlemad oma soovid täidetud. Või millega sa linnas oma aega sisustad, millega maal ei saa?

13:22 juba vastati sellele.

Mina saan aru küll.

See on nagu see, et sul on näiteks meri akna taga ja sul on võimalik minna iga kell mere äärde. Ja kuigi sa reaalselt ei lähe sinna võib-olla 10 aastat, jääb ikkagi see tunne, et sul on võimalik minna, kui sa vaid tahad.

Eks linnaga on samamoodi. Me ei pea siin arvestama eluaegse pandeemiaga, võtkem pikem horisont.

#3753259:

* Seda, et mees ei ole nõus müüma, ma ei ole ütelnud. Ta on pigem kõhklev.

Kirjutasid, et mees on rohkem maamaja fänn ja kui sõidate reedel koos maale ja mees tuleb alles pühapäeval tagasi, siis järelikult talle meeldib maal käia ja ta ei tahaks maamajast loobuda. Pigem on sinul saanud maal käimisest kõrini ja ega enda jagamine kahe elamise vahel polegi kõigile. Samuti on kulukas üleval pidada erinevaid elukohti, osta asju ja maksta kommunaalkulusid topelt. Kui tahta, et kõik oleks puhas ja kena, siis ilusa ja korras maakodu omamine tähendab enamasti tööd ja energiat. Maale minek algab sel juhul koristamisega, heina niitmisega ja kui on soov endale midagi kasvatada, siis lisaks peenarde rohimisega. Alati ei pruugi olla ka ilus ilm, vaid terve päev on sajune, aga teatud tööd vajavad ikkagi tegemist. Nädalavahetus võib jääda liiga lühikeseks, et tehtud tööd ja suvist ilu pikalt nautida. Ei meeldi ka mõte, et näed vaeva ja teed kõik korda ja kohe varsti sõidad minema. Endale tundub, et ühes kohas elades, eelistatult eramajas, saab rohkem valida, millal, mida ja kui palju teha ja asjad on alati kindlas kohas. Muru võib niita mõne tööpäeva õhtul, lillepeenraid rohida, kui on rohkem aega ja aias võib grillida või raamatut lugeda, kui on ilus ilm. See eeldab, et krunt pole liiga suur ja aias tehtavatele töödele kuluks vähe aega. Nädalavahetus ei pea olema aeg, kus igast hetkest tuleb võtta viimast ja kiirustades puhata. Kui kaugtööd hakatakse veelgi enam hindama, siis pakub see inimestele ka elukoha valikuks rohkem võimalusi.

#3753322:

Maale minek algab sel juhul koristamisega, heina niitmisega

Meie näiteks tellime alati enne minekut niitmise. St kohapeal pikemalt olles niidame ise, aga kui üle tüki aja maale sõidame, siis tellime ühelt kohalikult niitmise. Just sellepärast, et kohale jõudes ei peaks esimese asjana hullult rügama hakkama, vaid esimene hetk oleks ikka see oh, jess, ma olen maal ja puhkan täiega.

#3753358:

Põhjus pole ei selles, et peab sinna sõitma. Põhjus pole selles, et peab midagi tegema. Põhjus on ainult ja ainult selles, et ma lihtsalt ei taha maal olla. Kui kõik tehtud on – ma istun heameelega autosse ja sõidan linna tagasi. Selles mõttes on hästi hea, et maakodu pole eriti kaugel.

Vaevalt sa rõõmuga ka maale sõidad ja seal midagi teed, kui sa ei taha seal tegelikult olla ja esimese asjana mõtled tagasituleku peale. Ei tasu teha midagi vastumeelset ja keegi ka ei sunni sind. Ole linnas ja las mees käib, kui tahab. Samuti on raske ennustada, kuidas tunned 5 või 10 aasta pärast.

Sul on stress või pole Sa oma elus millegagi rahul. Võib ju ka olla, et see on ajutine, seotud kogu selle pandeemia ja piirangutega mis praegu meie kõigi elus. Pole saanud keegi suurt kuskil käia. Ise tunnen hirmsasti puudust teatrist, kinost, kontserditest, ka mõtetutest vabaõhuüritustest, niisama sõpradel/sugulastel külas käimisest. Äkki Sinulgi puudus, et lapsed ei käi maal või seal piisavalt seltsielu ei ela? Kui oled selline suhtlejam inimene, siis kogu see karantiini värk siin võib ka oma mõju avaldada?

Meil ka linnakorter ja maamaja. Meie maamaja vajab veel küll hullupööra tööd, mul stress sellest, et see valmis ei saa veel niipea. Ja meil lapsed ei viitsi maale tulla, kuna seal veel mingit luksust pole 🙂

Siin paljud pakkunud, et üürige välja mõneks ajaks, no nii prooviks. Et katsetada, kuidas tunne on, kui üldse minna ei saa maakoju.

Lastega on see lugu, et mingi aeg ei käida, aga siis saadakse vanemaks ja siis jälle suure mõnuga käiakse. Oleneb muidugi, kui seotud ja armas on see koht neile olnud siiani, kui palju on neil mälestusi selle paigaga.

Eks see ikka teie peresisene asi on ja keegi teine ju soovitada ega nõu tegelikult anda ei oska. Soovitan ainult mõelda Sinul, kas rahulolematus maakoduga on ikka maakoduga seotud või on asi pigem milleski muus peidus.

#3753449:

#3753382:

Lastega on see lugu, et mingi aeg ei käida, aga siis saadakse vanemaks ja siis jälle suure mõnuga käiakse. Oleneb muidugi, kui seotud ja armas on see koht neile olnud siiani, kui palju on neil mälestusi selle paigaga.

Ise sellise lapsena ütlen, et mingi aeg ostetakse hoopiski endale oma maja/suvila ja vanemate maakodusse minnakse vaid mingi konkreetse sündmuse puhuks.

Arvan sama. Kui laps on iseseisvaks kasvatatud, siis ta ikka tahab ISE oma maja või maakodu teha. Nii nagu talle meeldib.

Külla tuleb laps ükskõik kuhu.

• Tead, müü rahus maha. Kui oled seda tüüpi inimene, kes tahab palju ringi käia ja kellele meeldib väga suhelda, siis kahekesi mehega maakodus olla/toimetada hakkabki ajudele. See tunne ei lähe mööda! Ausalt!

Kuni lapsed on põllepaelte küljes, on elu niigi karussell. Aga kui lapsed suured ja on näha, et vajad suhtlemist, melu jms, siis tee seda, mis meeldib. Kõik ei tunne ennast puuga rääkides liiga pikalt mõnusalt. Natukene, ja aitab kah.