Teema: Maakodust kopp ees

#3753449:

#3753382:

Lastega on see lugu, et mingi aeg ei käida, aga siis saadakse vanemaks ja siis jälle suure mõnuga käiakse. Oleneb muidugi, kui seotud ja armas on see koht neile olnud siiani, kui palju on neil mälestusi selle paigaga.

Ise sellise lapsena ütlen, et mingi aeg ostetakse hoopiski endale oma maja/suvila ja vanemate maakodusse minnakse vaid mingi konkreetse sündmuse puhuks.

Ma väljendasin end veidi valesti. Tegelikult pidasin silmas seda, kui maakodu päris maha müüakse ja lapsed sel hetkel pole oma elus sellesse seisu jõudnud, et suvilat või maakodu tahaks. Aga siis mõne aasta pärast…. Mul mitmeid tutvusi, kus siis pärast lapsed, suureks saades, igatsevad ja nutavad taga seda maakodu, et oleks tahnud seda endale jätta. Aga no eks see ole keeruline muidugi, kes tulevikku ikka ennustada oskab ja seosed selle maamajaga ka ju igal inimesel erinevad.

Inimesed ongi erinevad ja ühed tunnevad end linnas paremini, teised jälle maal. Ei tasu seda endale pahaks panna. Pigem hea, et julged seda endale teadvustada ja tunnistada, et maakodu sulle enam rõõmu ei paku. Küllap leiate mehega ka kompromissi selle olukorra suhtes, et sa ei peaks püsivalt tegema midagi, mis sulle elus head tunnet ei põhjusta. Kas jääb maakodu alles, aga sina ei pea seal enam käima või müüte maja maha ja keskendute teistele eesmärkidele elus. Peaasi on, et mõlemad end seejuures hästi tunnete. Mina näiteks olen põline linnainimene, kes tunneb ennast maal tunduvalt paremini, sest seal on mu jaoks piisavalt avarust ja ruumi. Linnas on liiga kitsas, inimesed tulevad liiga lähedale, see on nii väsitav. Õhku ja valgust ja vaateid on mulle vaja, et ennast hästi tunda. Aga sina ära karda enda vajaduste eest seista ning ära sunni endale peale midagi, mis on vastumeelne. Aga muidu – kui sa armastad inimestega suhelda – kas te sõpru ka vahel maakoju külla kutsute?

Kas see maamaja on naise isiklik vara, et temale enam ühel päeval ei meeldi ja plõks, müüb maha?

Isegi kui see on naise isiklik maja, siis niisuguse asja puhul nagu müüma hakkamine, peaks seda ikka teiste pereliikmetega ka arutama, mitte niimoodi, et vot talle ei meeldi maal käia ja kohe müüki. mehele meeldib maal käia, kas tal pole mingit sõnaõigust? Või kui mõni laps tahaks veidi aja pärast seda maakodu endale, saaks diili teha oma lihase lapsega.

Mulle ei tundu selles teemas imelik mitte see, et leidub inimene, kes ei suuda üle paari päeva maal olla, vaid pigem see, kuidas talle varem meeldis, nüüd enam ei meeldi ja kohe peaksid kõik teised ka tema järgi joonduma. Kui seal on lastega oldud, külalisi võõrustatud jne, siis järelikult on selle kohaga siiski tervel perel ka meeldivaid mälesusi seotud. Seda enam, et koht on veel nii armas, et üürida kohe üldse ei raatsi.

Mulle tundub ka, et probleem peitub sel juhul hoopis kuskil mujal, mitte selles, et maal koos mehega olles nüüd ühe öö jooksul nii jube üksik olla on, et peab ruttu linna tagasi põgenema ja juba mõte maaleminemisest on vastumeelne. Tundub veider.

ma ka suuremaltjaolt linnainimene, kuude kaupa maamajas ei viitsiks, aga nädalavahetustel paar ööd täitsa okei ju. kui veel rännata ka meeldib, teel olla, mõnikord siin-seal ööbida, siis peab olema probleem milleski muus, kui selles, et nüüd äkki see konkreetne maakoht niimoodi painama on hakanud.

#3753112:

Mees on nagu rohkem maamaja fänn, aga kuna mina lähen sinna vastumeelselt ja kipun laupäeval juba tagasi, siis ta justkui üksi ka ei taha seal olla. Ma ei tea, kas siit on mõtet küsidagi, et kas see tunne läheb mööda ja kas müük oleks liiga lõplik, mis ikkagi päädib kahetsusega? Sest enamasi ju ikkagi on suund vastupidine.

Müüte maha ja siis hakkab mees seda maakodu taga igatsema. Tehke kompromiss, las mees käib tihemini seal, sina sel ajal naudid linnas olemist. Maha müüa tasuks ainult siis kui maakodu haldamine käib üle jõu või mõlemad ei ole huvitatud.

#3753217:

#3753177:

Kas need mugavuded on kenasti säilinud ikka kui mitu aastat käinud pole? Kuidas see üldse võimalik on, rohi lahmab, ümbrus sisse kasvanud?

Loe hoolikamalt!

Kägu kõigepealt vastab, siis alles loeb.

Saadaks mehe maale elama ja jääks ise linna. Aegajalt võite ju kohtuda või ka uued kaaslased leida, kellega sarnased maitsed.

Ojaaa, mu mees käibki maal üksinda. Ja mida enam, seda rohkem üksinda. Ka see ei ole mingi teema või probleem, vähemalt minu jaoks. Tema jaoks vist on, sest ta on tahab, et ma oleksin rohkem seal. Seltsi mõttes.
Ah, ma ei tea, ma olen vist imelik. Kõikidele meeldib maal. Ainult mulle ei meeldi. Kunagi meeldis, enam ei meeldi. Kõrini sai.

Räägi mehega. Rääkige lastega. Tehke otsus.
Hetkel jääb segaseks, miks müüma peaks, kui mees seal käimist naudib. Kumab, et mees on hakanud müügile mõtlema, sest sina hädaldad seal käimise pärast. Las ometi mees käib südamerahus, pead siis selle nii keeruliseks tegema?
Käod, kellele maal meeldib käia, pole sinu asi kommenteerida. Ja see jutt “Ainult mulle…” on hoopiski imelik.

Noh ma võin noore inimese seisukohast rääkida miks ma maakodus ei käinud. Alguses ei olnud autot. Hiljem oli mul linnas oma elu, aga maale sattudes käis kõik nii nagu ema tahab. Söö ema imeliku dieedi järgi, sest külmkapis kunagi ruumi polnud, nõusid pesta ei lubatud jne. Kõike teen valesti. Olin juba iseseisev täuskasvanu, aga maakodus uuesti laps. Samuti ei saanud kedagi külla kutsuda, sest oleks teisi seganud.

Nüüd hakkasime elukaaslasega küüni ümber ehitama endale suvilaks. Praegu iga nädalavahetus nautinud maal käimist. Varsti kahjuks ema kolib küll sinna suveks ja siis peab jälle temaga arvestama. Nii kui küüni põranda maha saame kolime voodi ja külmkapi sinna.

Mul ei ole midagi oma ema vastu, aga koos temaga ma enam elada ei suuda.

#3754190:

#3753253:

Vastasel juhul peab üks ühistransporti kasutama, et linna tagasi saada.

Sinu jaoks on nii uskumatu, et mõni inimene tõepoolest ühistransporti kasutab ?

Mida uskumatut või imelikku on kahe autoga sõitmises? Minu arvates just ühe autoga mineku sättimine on väga tüütu, seab piirid mineku-tuleku vabadusele.

#3754242:

#3754190:

#3753253:

Vastasel juhul peab üks ühistransporti kasutama, et linna tagasi saada.

Sinu jaoks on nii uskumatu, et mõni inimene tõepoolest ühistransporti kasutab ?

Ei ole uskumatu. Selles osas oli minu jaoks see jutt lihtsalt pisut kummaline. Aga mis mina ka tean. Igaüks võib sõita nii nagu tahab 😃.

Sinu jaoks on ainus mittekummaline variant ühe autoga sõitmine, no mis siis parata. Oled nõus, et see ei tähenda, et ka teistel niisamuti on?

Kui mees tahab seal käia, hoia alles. Kui mõlematel on vastumeelt, müüge maha või rentige välja kuniks otsusele jõuate.

Loeb ikka see, mida sina ja mees tahate. Selle nimel, et äkki kunagi tahavad lapsed selle endale osta või tulevad lapselapsed ja on hea nendega seal olla, pole küll mõtet maja hoida.

Meie käisime maakodus tihti kui elasime veel korteris. Seal oli rohkem ruumi, sai õues olla, suurem köök jne. Nüüd on linnas maja, kus kõik need võimalused olemas ja maale ei kisu enam üldse.

Mina ei tüdiks mitte niivõrd maakodust, vaid sellest edasi-tagasi siiberdamisest. Kaks-kolm päeva ühes kohas olemine ei lase korralikult lõdvestuda, sest kuklas tiksub teadmine, et varsti jälle asjad kokku. Samuti ei meeldi mullegi pühapäeval kuskilt kaugelt õhtul koju jõuda ja järgmine päev roidunult tööle minna. Mulle tundub, et see võib ka sinu probleem olla, et sa vajad kohanemiseks pikemat aega ja pärast nädalvahetust eemal tunned end väsinult. Mulle ei meeldi vanemaid nädalavahetuseti külastada, reis ise kurnab mind. Pean vähemalt kaks nädalat broneerima ja kuskil esimese nädala lõpus tunnen, et mul on seal hea ja ei taha kuhugi tagasi kimada.

#3753112:

Kunagi, kui lapsed väikesed olid, sai soetatud 60km kaugusele linnakodust talu. Sai seal käimist fännatud, remonditud, rajatud. Jõgi, mets, ligi 20ha kinnistu.

Nüüd on lapsed täiskasvanud ja pole juba mitu aastat seal kordagi käinud. Kunagi mõtlesin, et äkki lähekski sinna elama (sest mugavused on kõik rajatud), aga nüüd juba teist aastat tunnen, et ma lihtsalt ei taha maal olla.

Kõik see linnulaul ja privaatsus, kohvitassiga paljajalu murul – ei taha enam.

Kevad on käes ja tavaliselt on tulnud selline eriline tunne – tahtmine koristada, rajada, kuulata, vaadata, olla. Ja nüüd juba teist kevadet ei sünni seda tunnet.

Selline tunne, et ei julge seda valjult tunnistadagi kellelegi. Ei taha valjult ütelda, et mulle meeldib linnas. Meeldib näha aknast inimesi. Meeldib minna hilisõhtul jalutama, sest linnas on valgustus ja inimesed.

Maamajad pidid hetkel buumima, ilmselt saaks hea hinna. Kevad on hea aeg ka müügiks.

Mees on nagu rohkem maamaja fänn, aga kuna mina lähen sinna vastumeelselt ja kipun laupäeval juba tagasi, siis ta justkui üksi ka ei taha seal olla.

Ma ei tea, kas siit on mõtet küsidagi, et kas see tunne läheb mööda ja kas müük oleks liiga lõplik, mis ikkagi päädib kahetsusega? Sest enamasi ju ikkagi on suund vastupidine.

Võta sinna üürnikud

Minu jaoks ka mõistlik, kui inimesed ei ripu kinnisvara küljes kinni – kui ei ole enam selliseid vajadusi ja soove, siis aitab küll – praegu on koht korras ja hooldatud – kui seal üha vähem käima hakata, siis tahes-tahtmata hakkab kusagilt logisema  – endal kahju vaadata ja ka rahaline väärtus kahaneb.  Arutage mehe ja lastega läbi ja tehke mingi otsus ära – arutage ka seda, kui palju mees hakkaks maakodus toimetamist igatsema ja mis oleks tema alternatiivsed tegevused ehk mida ta armastab maal käimise juures ja kas seda on võimalik millegagi asendada. Kui armastab looduses ja üksinduses aega veeta, siis hakkab nt kalal käima vmt.   Teema-algataja armastaski vanasti maakodus olla selle melu pärast, mis seal oli – lapsed, sõbrad lastega – palju suhtlust ja toredalt koos veedetud aega – sellest pole enam midagi alles – ollakse mehega kahekesi, üks nokitseb siin, teine seal.  Linnas oleks võimalus, et tahan lähen külla, tahan kutsun külalisi – maal seda võimalust pole, sinna ei viitsi lihtsalt keegi enam tulla.