Teema: Maakodust kopp ees

Keegi eespool pakkus, ehk on probleem selles, et teemaalgataja ja ta mees on teineteisest võõrdunud ning see maakodu on lihtsalt sümptom. Ma ei tea, aga ma pakun sellele maamajale välja otstarbe, mida vist siin teemas pole veel pakutud. Seda asja olen oma eelmise põlvkonna, tädide-onude pealt mitmel juhul näinud. Kui inimesed on juba keskeas ja üle, siis ei taha mõni paar enam igapäevaselt ninapidi koos olnud. Siis on hea, kui on koht, kuhu üks pool saab eralduda. Arvan, et tänu sellele mu vanemate põlvkonnas on mõni paar saanud kuldpulmi pidada ega ole varem lahku läinud. Ühes peres elas mees viimased paarkümmend aastat saunamajas. Teises peres oli mees iga teise nädala 20 km kaugusel oma vanemate talus. Kui siis vahel koos ollakse, suudetakse enamvähem teineteisele mitte kõrri karata.

#3755035:

Kui siis vahel koos ollakse, suudetakse enamvähem teineteisele mitte kõrri karata.

no selline kannatamine peaks eelmise põlvkonnaga läbi saama. miks ma pean elama koos kellegagi žonglöörides nii, et mitte teineteisele kõrri karata?

Müügi osas ehk tasub enne mõelda, milleks seda raha oleks vaja. Niisama müügitulu seisma ei jätaks, sest praegu räägitakse ka suuremast inflatsiooniohust.

Kui maakodu alles jätta, tuleks seda ikkagi hoida piisavalt heas korras, sest niisama seistes hakkab ka väärtus langema. Võiks suhelda lähemate sõprade-sugulastega, ehk keegi neist sooviks seal oma suve veeta ja koha eest hoolt kanda kui üürnikega arusaadavalt tegeleda ei soovi. Või näiteks kutsuda nädalavahetusteks sõpru külla, leida mingi vabaõhu hobi, millega maal tegeleda. Nt lõngade värvimine taimedega vms.

Olen terve elu linnas elanud ja minu perel pole sellist suvekohta, kus alati suved oldi, olnud. Nooruses olin vanaema juures linnas. Vahel mõtlen, et oleks äge maakodu omada aga teisalt jällegi võiks kasutada nö juba olemasolevaid- külastada maakodu omavaid sõpru, looduse nautimiseks saab käia päeva looduses ja õhtul linna tagasi. Varasematel aastatel reisisime välismaal ja külastasime sealseid maakohti ja loodusparke. Lõpuks see maakodu omamine tuleb ikka sama välja kui mingi pikem reis.

#3755068:

TA on ju mitmeid kordi kirjutanud, et mees ei taha üksi maakodus olla, tahab, et naine ka seal oleks koos temaga.

Ja see panebki arvama pigem seda, et tegemist on suhteprobleemidega. Äkki mõlemad kahtlustavad, et kui teine kuskil paar päeva omaette on, siis kohe veab sinna armukese kohale?

Või kas ikka on nii, et mehele ei meeldi maal ilma naiseta olla? Äkki see on naise enda ettekujutuse vili? mees jätab sellise mulje, et talle seal üksi ei meeldi, aga tegelikult… 😀

aga selles mõttes, et kui ühele siiski meeldib maal olla ja teisele üldse mitte, vara on ühine, suhe on tugev, siis oleks normaalne, et see, kellele ei meeldi, veedab nädalavahetuse linnas ja kes tahab linnulaulu, läheb ja on maal, mitte ei pea endale meeldivast tegevusest loobuma lihtsalt sellepärast, et teine seda samamoodi ei naudi. See pole ju seks, kus peale jääb selle sõna, kes ei taha.

#3753358:

Ah, ma ei tea, ma olen vist imelik. Kõikidele meeldib maal. Ainult mulle ei meeldi. Kunagi meeldis, enam ei meeldi. Kõrini sai.

Mulle meeldib linnaelu, linnakeskkond. Mulle ei meeldi vaikus ja üksindus.

Oh, ära arva, et oled ainuke. Mul on mitmeid sõbrannasid ja tuttavaid, kes ei tahaks kuuldagi mingist maal elamisest ja oma majast. Inimesed on erinevad ja võib-olla on tõesti rohkem neid inimesi, kes eelistaksid eramaja korterile, aga selles ma julgen küll kahelda, kas just on rohkem neid, kes elaksid päriselt linna asemel maal. Siiski on ka palju neid inimesi, kes reaalselt eelistavadki korterielu ja isegi kui neil on raha osta eramaja, siis nad elavad pigem ikkagi linnakorteris. Vaata või Tallinna kallimaid uusarendusi – korterid algavad veerand miljonist, ometigi neid kortereid ostetakse ja mitte vähe. Sellise eelarvega inimesed saaksid vabalt soovi korral ka (maale) maja osta, aga näed, eelistavad linna ja korterit

#3755320:

#3753246:

Mehele küll maal meeldib, aga esiteks näen, et ta ei taha seal üksinda olla ja mina tunnen ahistatuna ennast, et pean justkui tema pärast seal käima. Sõidame reedel koos maale, ja siis mina ei suuda kauem – tulen laupäeval tagasi ja mees siis pühapäeval.

Teil on mingi suurem probleem suhtes kui see maamaja

Kanakari.

No PEAB olema suhteprobleem. Lihtsalt PEAB.

#3753647:

#3753569:

Aga muidu – kui sa armastad inimestega suhelda – kas te sõpru ka vahel maakoju külla kutsute?

Absoluutselt! Mitte vahel, vaid kogu aeg! Kui lapsed olid väikesed, ja ka sõprade lapsed olid väikesed, käis kõva seltsielu. Meil on külaliste majutamiseks kohandatud terve ait.

Aga jälle sama lugu – inimesed saavad vanemaks ja ei taha enam ööseks jääda, ikka omas kodus ja omas voodis tahetakse magada. Ja sellepärast linnakodus on peod/olengud palju meeleolukamad ja stressivabamad, sest pärast saavad külalised ilusti Boltiga koju. Maale ei viitsita enam tulla.

Sama tunne. Kui olin laps tahtsin ainult vanaisa talus olla, nii meeldis. Mehele minnes saime “kaasavarana” talumaja, mille korda tegime ja seal palju aega veetsime laste, sõprade ja ka kahekesi. Nüüd lapsed 18+ keegi ei viitsi maakoju tulla, külalised ka mitte nii tihti. Müüsime maha ja ostsime väikese maja Lõuna-Euroopasse – nüüd käivad lapsed ja sõbrad seal sagedamini kui talus külas 🙂 Kuna siin muru väga ei kasva siis pole ka hoolitsemisega palju vaeva, sõidad kohale, eelnevalt on koristaja käinud ja naudid niisama head kliimat. Praegugi istun terrassil ja ikka veel on mõnus soe ja päike, õhtul jalutama mere äärde. 100 x etem kui kuskil “maal” võsa harvendada, muru niita ja sääski tappa.

#3755310:

TA:

Tänan kaasa elamast.

Inflatsioonioht on väga tõsine mõtteaine. Nagu arvata võis, kogu see raha lennukilt majandusse külvamise tulemus on inflatsioon ja hinnatõus igas sfääris.

Ma ei viitsi jälitada, kas see suhteprobleemide kultiveerija siin on üks kommentaator või mitu. Vastan lühidalt – see ei ole teema ja oled valel teel.

Kui see peaks oluline olema; maja on minu ostetud (omal ajal küll pangalaenuga, 100% minu teenindatud). Aga isiklikult ei pea ma seda tähtsaks ja ikka arvestan oma elukaaslasega, teerulliga üle ei sõida,

Veel: lastega ei pea ma selles küsimuses nõu pidama. Miks peaks? Selle kinnistu all on ikkagi minu ja mehe nö elutöö ja kui tuleb müük, siis selle asemele tekib ikkagi mingi järgmine asi, mis teenindab meie elu. Ükskõik – kasvõi maksab meie hooldekodu. Aga esimeses etapis, arvestades meie vanust ja järjest valutavaid jäsemeid – miks mitte lõuna-Euroopa.

Välja rentida ei kavatse. Aga kuna kinnistu on suur ja on olemas ka külalistemaja, siis on ilmunud paar vabatahtlikku muruniitjat (lahku läinud tuttavate seast). Paistab selline tinderi-platvorm tulevat selleks suveks, mis on ju ka omamoodi põnev.

Kinnistu tükeldamise mõte on ka laualt läbi käinud. See on vist keeruline, vajab uut elektriliitumist, mõõtmisi jms. Aga mõte pole paha.

Kahekümnest hektarist saab päris mitu krunti. Kas seal on metsa? Kui müüki läheb, siis viskaks isegi sellele pilgu peale 😉

Kuumalained, kõrbestumine, maastikupõlengud, veepuudus, nahavähk… väga rumal on müüa oma põhjamaa suvekodu ja osta asemele Lõuna-Euroopasse, kes kliimasoojenemise tagajärgi juba valusalt tunneb. Ja koroona ei jää ka viimaseks epideemiaks, need saavad regulaarseks nähtuseks, sest Maa on ära saastatud.

Minu vanemad elasid ka nii, et ema kolis kevadel maakoju ja käis sealt töö, isa elas korteri, oli nädallõpus maal. Lapsed olid siis täiskasvanud ja käisid seal kuidas juhtus. Elasid koos 52 aastat (ema surmani).

Kui ise laps olin, siis meeldis maal olla kuni 15-16, siis oli see maailma igavam ja nõmedam koht, kuni abiellusin ja lapsed sain. Lõpuks otsime ka endale maakodu. Oma laste pealt näen sama – väikestena väga meeldis, aga kui pubekatena ei taha tulla, ärgu siis tulgu.

Elada tuleb nii, et endal on hea olla. Mina oma meest maale tulekuga ei survesta, tulgu siis kui tahab ja kui lapsed tahavad – siis tulgu. Olengi koos koeraga .