Teema: Maale elama?

Hea plaan. Meil korter Tallinnas ja väike vana talu saarel – tegelemegi hetkel selle remondiga, et siis sinna kolida.

Tõenäoliselt ostaks moodul- või elementmaja nö tooriku ja ehitaks seest ise valmis, et raha säästa (oleme varasemalt smamaoodi oma elamisi ise seest ehitanud)

#3971272:

Mida ma pelgan on see, et me koliksime väikesesse kohta, st igasugune anonüümsus kaoks ära.

Kui koliksite maale, kus ilmselt ka naabrid kaugemal, siis milleks muretseda anonüümsuse kadumise pärast? Keegi ei sunni teid suhtlema kõigi külaelanikega, eriti kui oleksite peamiselt kodused ja sooviksite rohkem privaatsust. Seda enam, kui teie töökohad on mujal, asukohast sõltumatud, siis peamine suhtlus käiks võõrastest inimestest näiteks lapse lasteaiakasvataja või klassijuhatajaga, mõne lapsevanemaga, kelle lastega lapsed rohkem läbi käivad ja vajadusel lähimate naabritega.

#3971272:

Mida ma pelgan on see, et me koliksime väikesesse kohta, st igasugune anonüümsus kaoks ära.

See sõltub ikka väga kohast. Saarte kohta olen ses osas natuke hirmutavaid jutte kuulnud, aga nende rääkijad on üle keskea inimesed, kes kolisid saarele aastakümneid tagasi ja siis ei võetud neid omaks (mis minu arusaamise järgi tähendas, et nendega suheldi minimaalselt).

Mina kolisin maale (mandri-Eestis) natuke üle 10 aasta tagasi ja enne seda olin siin lapsest peale suvitanud. Minu ega mehe esivanemad pole siitkandist pärit, aga ikkagi olen mina siinse kandiga seotud olnud kuskil koolieast saati. Ja isegi mina ei tea siin oma küla kõiki inimesi. Selle aja jooksul on toimunud suur põlvkondade vahetus ja vanad talukohad maha müüdud-võõraste poolt ostetud. Anonüümsust on palju. Naabritega vahel natuke räägin, aga külas me küll üksteisel ei käi. Olen üldse vist 4 majas siin külas käinud ja meil on täiesti keskmist mõõtu küla. Meil on kahesugune seltskond: haritumad ja asjalikud inimesed, kes elavad maal nagu linnas (suhtlemise mõttes) ja sellised natuke lihtsamad ning paraku ka alkoholilembesemad inimesed. Viimased vist küll tunnevad kõik üksteist. Aga need kaks seltskonda omavahel rohkem ei suhtle kui teretamine ja selline üldine naabrivalve.

Aga mis meil nüüd on mureks tulnud: gümnaasium! Me ei ela linnast kuigi kaugel, linnas on valik koole ja on ka mujal ümbruskonnas veel mõni võimalus, aga kõik on nii 20-40 km kaugusel. Tööl käia nii kaugel pole muret, aga gümnasist autoga ju veel ei sõida. Ja me ei käi igapäevaselt linnas tööl. Ühistranspordiga saab kohale küll ja koju ka, aga see lisab koolipäevale 2-3 tundi otsa. Ja gümnasist peab ju iga päev kohal käima. Laps on juba praegugi, põhikooli lõpus, koolipäeva lõppedes väsinud ja hommikul ärkamine on raske. Õnneks on senimaani õppimisega hästi olnud, nii et vast saab ka gümnaasiumis koju jõudes selle lühikese õhtuse aja jooksul midagi endale meeldivat teha.

#3971272:

Palun aidake kaasa mõelda.

Elame praegu Tallinna lähedal asulas oma majas. Peres kasvab 2 last, mõlemad vanemad käivad tööl, mida saab teha asukohast üsna sõltumatult (minu enda puhul on tegelikult hea nädalas paar kordagi Tallinnas kontoris käia, aga pole otseselt kohustuslik). Koolilst viime Tallinnasse kooli, kus talle ei meeldi käia. Lasteaialaps käib kodulähedases lasteaias. Nn kodualevikku me otseselt eriti rohkem “integreerunud” ei ole, naabritega küll teretme ja räägime 2 sõna juttu, aga vastastikku külas ei käi vms.

Lisaks kodumajale Tallinna lähedal, on meil ka pärandusena saadud krunt saarel. Oleme hakanud üha rohkem mõtlema sellele, et kuna praegu elame sisuliselt peost suhu ja kuu lõpus on enamasti rahadega üsna kitsas, siis tuleb midagi muuta. Üks mõte on minna saarele elama – ehitada sinna omale elumaja (kommunikatsioonid on õnneks olemas), panna lapsed kohalikesse koolidesse ja teha ise tööd distantsilt. Vajaduse korral saaks linnas lisaks väiksema korteri üürida. Sellise vangerdusega saaks me lahti laenudest – kuna praeguse kodumaja hind on üle 2 korra kõrgem olemasolevast laenujäägist. Uue maja saarele ehitaksimegi majamüügist saadava rahaga, mis laenu tagasimaksest üle jääb (ca 130 000 hinnanguliselt). Seega majanduslikult tundub igati kena käik, eriti kui võtta arvesse, et kodulaenude intressid võivad aastapärast olla juba tuntavamad, praegune maja tahaks ka täiendavaid soojustustöid jms osaliselt ja energiahinnad on samuti tõusnud). Samas – pragu ehitama hakata, tundub ikka raha peale päris vihane olemise koht (mõtleks ajalisest faktorist lähtuvalt pigem moodul- või elementmaja peale).

Mida ma pelgan on see, et me koliksime väikesesse kohta, st igasugune anonüümsus kaoks ära. Mõned sõbrad elavad küll samas kandis saarel, aga ei oska ennustada, kas suhtlusvõrgustik kuivaks kokku või kuidas me kohaneksime. Samamodi ei tea, kas laps kohaneks sealse kooliga (kuigi alati saab ka enne teha prooviperioodi).

Kuidas teile tundub, kas ma muretsen üle või tundub tegelikult mõistlik mõte minna maale? Ma ennast väga looduslapseks erinevalt kaasast ei pea, madusid kardan, eriline rohenäpp ei ole, aga mõned peenrad võiksid olla. Praegu ju suvitame ka samas kohas st koht on tuttav, juured on seal olemas. Aga ma usun, et juhul kui nt kummagi meie töökohtadega midagi juhtuks, siis sealt kohapealt näiteks analoogse palgaga uut kohta enam naljalt ei leiaks (samas – kulud oleks selgelt väiksemad – sel saaksime mingi aja ka 1 palgaga hakkama, praeguses kohas kindlasti mitte)…

Oh issver, ära koli! Saad kohe pleki külge! Siin ja ilunurga all on mingi hull, kes kõiki maamatsideks sõimab.

Kus te siis vahepeal elate, kui oma tln maja ära müüte? Üürite korteri? Maja ehitus võtab aega, lisaks on ehitushinnad jätkuvalt tõusuteel. Olen oma elus maja ehitanud ja tean, kuidas eelarve läheb lõhki. Maja ehitamiseks peab olema ropult raha ja mehel kuldsed käed, endal ka tahtmist abiks olla, koristada jne.
Meil on nii linnas korter ja maal maja, talvel elame linnas, kevadest-sügiseni maal. Tuttavad, kes on elama läinud maale, ütlevad, et pimedal ajal on ikka raske küll, õhtul kui töölt tuled – siis enam hoovist välja ei lähe, kottpime on ümberringi. Lisaks on probleem talvel näiteks teatrisse pääsemisega, ostad piletid ära, aga siis hakkab tuisk. Nüüd on lapsed ka suured- tahavad linnas sünnipäevadel, peol olla, vea ja too neid kogu poole öö ajal. Vinguvad ka veel, et nii mõttetus kohas elama peavad.

Saan ma aru, et sa plaanid selle 130 000 eest ehitada endale nii maja, kui osta korter? Kas saan aru, et Tallinna või siis Saaremaale? Saaremaale oleks mõistlikum, sest tln Saaremaal ehitamas käimine tähendab jõhkrat bensiinikulu.
Ma saan aru, et Teil on 4-liikmeline pere, siis maja peaks olema vähemalt 4-5-toaline.
Kui sa praegu elad peost-suhu, kuigi sa saad n.ö. laenust lahti, siis lisakulu korteri üürimisega.
Tuttav tegi hea käigu – üüris maja välja, sellest rahast maksab laenu + korteri eest üüri ning natuke jääb raha ülegi. Elab mõned aastad korteris, säästab, siis ostab endale mingi ridaka vms. Ja maja üür tiksub edasi.

Kortermajas on naabri uks poole meetri kaugusel, aga ei pea suhtlema, kui ei taha. Mul 13 aastat sama naaber olnud ja me pole ühtegi sõna vahetanud. Vaevalt ma majas elades järsku sotsiaalsemaks muutuks.

#3971833:

#3971575:

Ma pelgan seda, et ikka arutatakse ja vaadatakse, et mis need “uued” teevad ja kes ja mis ja kus – juba praegu, kui krundil toimetame, on oht, et keegi sõidab kraavi, sest möödasõitjad keeravad uudishimust või kaelad omal kõveraks

Aga kas ei tohi siis vaadata ja arutada seda, mis paistab? Olen suurema osa elust linnas elanud ja meil oli peres pisikesest peale kombeks õhtuti jalutamas käia (koer oli ka). Ikka vaatasime, kuidas kellelgi oli hekk pügatud või kui keegi oli maja remontinud ja imetlesime, kui kuskil oli kaunis aed. Teinekord vahetasime omavahel ka mõne sõna sel teemal. Kas poleks tohtinud? Kas see solvas või häiris kedagi? Kes nendes aedades ja majades elasid, me ei teadnud.

Eriti meeldis mulle lapsepõlves, ja tegelikult senimaani meeldib, ehitamist jälgida. Nii tore on vaadata, kuidas ehitamine edeneb, majakene kerkib, areneb. Ja kui siis valmis saab ning aeda korrastama hakatakse, on ka tore.

No tõesti – las nad siis keeravad omal kaelad kahekorra, kui uusehitist uudistavad. Seda teeksid kõik ju linnas ka. Inimesed ikka vaatavad.
Vaevalt, et su tõsine mure selles on, et keegi tõepoolest kraavi sõidab ja viga saab sinu majakese pärast.
Midagi muud ei pea sa ise ju naabritele rääkima, teavd ainult seda, mida näevad.
Tõsi, mina ei tahaks, et naabermaja on 50 m kaugusel, seepärast kolisin ka oäris metsa, aga kuna olen elanud pikalt ka väikeses aedlinnas, siis tean, et hekid varjavad ikka väga hästi su igapäevaseid tegemisi. Ja kedagi ei huvita eriti teiste elu.

#3971586:

Saan ma aru, et sa plaanid selle 130 000 eest ehitada endale nii maja, kui osta korter? Kas saan aru, et Tallinna või siis Saaremaale? Saaremaale oleks mõistlikum, sest tln Saaremaal ehitamas käimine tähendab jõhkrat bensiinikulu.

Ma saan aru, et Teil on 4-liikmeline pere, siis maja peaks olema vähemalt 4-5-toaline.

Kui sa praegu elad peost-suhu, kuigi sa saad n.ö. laenust lahti, siis lisakulu korteri üürimisega.

Tuttav tegi hea käigu – üüris maja välja, sellest rahast maksab laenu + korteri eest üüri ning natuke jääb raha ülegi. Elab mõned aastad korteris, säästab, siis ostab endale mingi ridaka vms. Ja maja üür tiksub edasi.

Mul samad mõtted tekkisid.

Elatakse juba praegu peost suhu, aga plaanitakse ilmselgelt kallimat elukorraldusmudelit ja arvatakse, et see oleks veel ka hullult kasulik majanduslikult???

Nagu päriselt, maja nullist alustamine kuskil saares, Tallinnas korter peatumiseks, autodega saare ja Tallinna vahel uhamine?

TA, niisugust elustiili saavad endale lubada vaid väga joukad inimesed. Tulge maa peale. Teiesugustele mitu paralleelset kodu ja pidev sõitmine? Millisest rahast kyll?

Peost suhu elades on ka yleyldse majas kui sellises elamine teile yle jou. Ka praegu ja isegi Tallinna lähedal asuvas majas.

Saares kasvavad kõik kulud. Ilmselgelt. Millest te seda finantseerite?

#3972307:

Linnas ongi võimalik niimoodi omaette privaatselt elada. Majas elades oled naabritel nagu peopeal. Iga sinu liigutus aias on näha (kasvõi naabri teise korruse aknast). Kui oled privaatne inimene, siis hakkad ise ka vaatama, kus naabri peanupp on. See asi veel, et kui oled majast välja tulnud, siis millegipärast arvatakse, et oled valmis ka suhtlema. Sugulane põhimõtteliselt tulebki majast välja siis, kui naabritel aiatoimetamised tehtud ja siis ka on seal vaikselt, et mitte tähelepanu äratada.

Meil ei ole kuigi suur krunt, u 1500 m2, aga piirneb paari meetri kõrguse hekiga ja privaatsuse puudumise üle ei kurda. Jah, teise korruse aknast naabrid tõesti näevad, mida me aias teeme, aga  ma millegipärast ei usu, et neil selle vastu nii sügav huvi on, et spetsiaalselt magamistuppa meid jälgima minna. Käin vahel saunast tulles isegi paljalt basseinis. Suhtleme ühtede naabritega suvel ehk paar korda kuus, teistega üldse mitte. Nii et saab igatmoodi, ka siis, kui naabrid lähedal.

#3972307:

Linnas ongi võimalik niimoodi omaette privaatselt elada. Majas elades oled naabritel nagu peopeal.

TA elab ju praegu ka oma majas

krunt on külas, kus on majad olemas mõlemal pool kõrval ja ikka nii, et majast nii 50m-100m kaugusel on kõrvalmaja

Kuidas teil praegu siis on, elate kuskil tühermaal?

ei tundu üldse hea mõte. riskid on suured. mõtle selle peale, kas lastel oleks seal kodu lähedal huviringe ja mängukaaslasi üldse või peaksid sina neid igale poole sõidutama. kas praegu on teil tallinnaga hea ühistranspordiühendus? saaksid lapsed näiteks põhikoolis ja gümnaasiumis ise tallinna kooli käia? või on kodu lähedal gümnaasium? need on juba tugevad eelised praeguse elukoha kasuks – koolivalik on oluliselt laiem. kui saarel seltskonda ei sobi või midagi muud koolis ei meeldi, siis ilmselt on see palju keerulisem.  suure tõenäosusega vajaksite saarel  kahte autot.  lisaks majanduslik risk, ilmnevad mingid ootamatused seoses ehitusega (lisaks materjali hinnarallile). mina ilmselt prooviks kõigepealt oma tarbimisharjumused üle vaadata ja laenumakset soodsamaks saada. uuri teistest pankadest laenu refinantseerimisvõimalusi ja kui saad soodsama intressiga pakkumise, siis mine sellega kodupanka ja küsi, mis võimalused on. võid kaaluda ka laenu tagasimaksmise perioodi pikendamist.  eelkõige aga prooviks otsida lisaraha teenimise võimalust, eriti kui teil on mõlemal paindliku aja ja asukohaga tööd.

#3974468:

Kas need töökohad on teil igaveseks? Kas soovi korral leiad jälle uue töö, mida sealt saarelt teha?

Kui on omandatud eriala, mis võimaldab teha kaugtööd ja pole hirmu, et erinevate kriiside ajal töö ära kaob, siis võib elada seal, kus soovitakse.

Mul on maja  linnas, vanematel on maal – ning jäävad arusaamatuks need mured naabritega. Linnas tõesti teretan ja räägin juttu oma naabritega (üleaedsetega siis), ka keegi kedagi spetsiaalselt kaelkõrveras jäi passi,  kui satume ühel aja õue, siis hõikame tere või kevadel teeme rohevahetust, käin ka bassus alasti ujumas (seda küll õhtul). Maal teretan kõiki külaelanikke, aga keegi oma nina sinu elusse ei torgi.  Selline veendumus, et maal või väiksemas linnas teisi jälgitakse ja tagaräägitakse on just pealinnast saabunud prouadel, kes arvavad, et nende isik jääb kohe silma ja on kõneaineks. Tegelikult ei ole.