Noojah, kui sa, TA, välistad kõik variandid, mida sinu abistamiseks on pakitud, siis sul ju valik lihtne ja teada.
Kui ei saa isegi linnas tuba yyrida töönädala sees ja peab kogu aeg oma jorssi kodus valvama, siis ei tule ka laevale tööle minek kõne alla ju. Seal ju lausa kaks nädalat oleksid oma imemehest eemal ja tõesti, äkki leiab parema selle ajaga, onju:)
Kui sa oled kirjeldanud oma elupaika tõelise karukannis, kus ainuke too on poemuuja too, siis kas
1. Saad oma ärevushäiretest ja muudest lumehelbekese muredest jagu ja lähed poodi tööle.
2. Ei lähe poodi tööle. Varsti lõppeb rahaline tootutoetus, siis kubetadki kodus ja hoida päevad läbi pöidlad pihus (vaata siis ei saagi ju muud teha samal ajal), et su tervisega midagi ei juhtuks, sest ravikindlustust sul enam pole. Paris kindlasti pole ravikindlustus töötukassa poolt igavene:)
3. Varianti 2 annab kombineerida laste saamisega. Aga arvesta siis sellega ka, et lapsed tahavad arstile, lasteaeda iga hommik, seejarel kooli iga hommik, huviringidesse ja õhtul veel sõpradega hängima. Et siis kui sa elad sellises perifeerias, et ei saa transa tõttu töölegi minna, siis lastega vaata tuleb sõita nui neljaks jaiga hommik ja iga pealelõuna tahavad lapsed koju tagasi. Yhel lapsel lõppevad tunnid kell 12, teisel kell 14 ja kolmandal kell 16. Paras pusle mis? Lahendad sujuvalt?
Seega kui su ainuke mott seal karuperses elada on keegi imetabane jorss, kes isegi mitte pole su abikaasa ja kes keeldub elukohta vahetamast, siis ausalt öeldes paris nutused järgmised 50 aastat sul ees.
Karukann, karuperse, imetabane jorss? Selliste sõnadega annadki võõrale inimesele nõu? Piinlik ei ole, või? Oma tuttavatega suhtled samamoodi?