Mina olen ka õpetaja. Jah, mõnest saab asja tõesti, aga paraku võtab enamik vanematest eeskuju.
Kogu see paljulapseliste toidu-, koolitarvete jms kogumine, Kodutunne jne on õigustatud siis, kui perega mingi õnnetus juhtus. Vastasel juhul on täiesti arusaamatu, miks inimesed saavad lapsi rohkem, kui nad kasvatada suudavad.
Venelastel on ütlemine, et ühe lapse kasvatamiseks on vaja kogu küla.
Minu meelest meie hädade allikas ongi, et laps on vanema ja mingi umbmäärase riigi asi. Aga kus on küla? Kus on kogukond, inimesed? Teiste lapsed on tüütud. Neid peaks küll olema, aga kuidagi silma alt ära.
Meil on lapsi vähe. Kui sarisigijad on nõus nn tootma, siis küla kaasabil saaks rohkematest lastest asja. Ja ma ei räägi siin humanitaarabist või toidupakkidest, seda jagatakse niigi. Ma räägin inimlikkusest, tähelepanemisest, võtta aeg maha, vahel lastega juttu ajada kui olulise ühiskonnaliikmega. Küsida, kuidas sul läheb?
Kõikides edulugudes, kus keerulise taustaga lapsest on kasvanud normaalne täiskasvanud, on ikka olnud keegi kõrvaline, kes on kohelnud seda last lugupidamisega ja mõjunud inspireerivalt. Soe kausitäis suppi on ka muidugi abiks, kuid mitte nagu kerjusele, et heategija ennast saaks upitada.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 12.09 08:58; 12.09 12:05; 12.09 15:14; 12.09 23:16; 15.09 18:19;