Mu tütar jäi viimane aasta nii magama et istusime kõrval kuni magama jäi. Kõik oli tiptop. Siis sündis beebi ja vanema lapse magama panek jäi rohkem issi tööks, see tähendas siis et issi pidi istuma tütre voodi kõrval, vahel ka lugesid midagi ning kui mina teda magama panin siis ta sai aru et ma ei saa ta juures istuda kuna pean beebile süüa andma võis parajasti tegema pidi ja ta ei protestinud ka selle vastu. Siis hakkas issi ka koolitama et tütar jääks ise magama-algul lugesid koos ja siis ütles tütrele et issi läheb kõrval tuppa ja jää sina ilusti tudule. Paar nädalat jauras ja nuttis siis rahunes maha ja talle sobis, et issi või emme, kumb parajast magama paneb, istub kõrval toas ning ei olnud enam mingit nuttu magama jäämisega. Kalli musi ja jöi tudule. Siis proovisime lutist lahti saada, sest see oli nii väga oluline magama jäämisel, aga no vanust juba nii palju et võiks juba ilma lutita olla. Sellega kaasnes ka nädalajagu nuttu iga magama jäämine: Tahan lutti jne!, aga õnneks see ka möödus ja me mõtlesime mehega et ohoo nüüd on kyll hästi, et lutist saime ka lahti ja jääb ilusti magama. Pikalt seda pidu polnud. Paar nädalat tagasi hakkas täielik magama jäämise streik, Kui magama minek on hakkab kisa peale: Ei taha magama ja röökised lausa ( ja kell ei ole yldse vähe, 22 paiku paneme magama ja ta köäib lasteaias ka nii, et hommikuti varakult yleval, et peaks väsinud kyll olema)Kisa kestab vahel 1-2 tundi. JA lihtsalt röögib, et ei taha magama jääda. Olen proovinud et lähen räägin temaga, siis on ta seni vait kui räägin ilusti ja kui ytlen et jääme nyyd magama ja ta noogutab nagu saaks aru ning kui kõrval tuppa lähen hakkab kõik lagusest peale. Seega olen ka proovinud vältida seda röökimist, aga seegi ei aita. No minul on mõistus otsas. Väiksem laps on prageu sellises vanuses et tal hakkab haletsusnutt kui suurem nutab nii et päris õudsad õhtud on magama minnes. Ma ei saa ju jälle minna ta voodi kõrvale kätt hoidma. Ma ei tea enam mida sellise shüsteerilise magama jäämisega teha. Kuidas ta taha magada, isei siis kui pole lõunal maganud käib õhtul selline hüsteeria. Palun häid nippe kuidas saada laps magama ilma sellise kisata.
Teema: Magama minek suure kisaga, ei tea mida teha et asi paraneks.
Ikka ja ainult kõrval istumine, ma olen ka 1-2 tundi kõrval istunud. Mitte päris kõrval, aga näiteks teises toa otsas, raamatu või lapaka taga. Peaasi, et ta nägi mind.
Me elame kortermajas, seega karjumist ei tahtnud kannatada. Ega kõrval istumine oli ka nö väsitav, kuid no midagi pole teha.
Vanus oli u 3a siis. Kuna see ära lõppes, enam ei mäleta. Nüüd (6 a jääb imeilusti ise magama).
Minu meelest läheb laps üldse liiga hilja magama. Mul 2 lasteaialast (5a ja 3a) hakkavad magama sättima kell 20 (toa kraamimine, hambapesu, unejutt) ja kell 21 on vaikus.
Soovita sisse viia hästi kindel õhturutiin, unele mineku aega tõmmata vähemalt tund aega varasemaks. Minu ühele lapsele mõjus muide positiivselt, kui ta sai oma voodi kohale seinalambi, tohtis ise üksi õhtul veel ühest raamatust veidi pilte vaadata ja ise otsustada, et nüüd on uneaeg. Kindlasti see kõigi lastega ei tööta aga tema oli väga uhke, et ta on nii suur tüdruk, et saab õhtul ise magama minna.
Edu!
Mul vanem tütar ka selline. Alati pidi ema või isa senikaua kõrval olema, sageli tahtis laps ka sõrmest kinni hoida kuni ta uinus. Meil on see magamajäämine pidevas muutumises olnud, alguses jäi magama kui ema-isa kõrval tudulaulukest mõmises, siis hakkas mobiiltelefonist kindlat unelaulu kuulama ja hetkel käib unejuttude lugemine seni kuni ta uinub.
Meil sündis pisem tütar siis kui vanem oli 1a11k. Ja alati ei saanud suurema juures olla kui väiksemaga oli vaja tegeleda. Sellistel puhkudel sai suuremale alati öelda, et \”kuuled, pisike nutab ma lähen vaatan mis tal on muidu ei saa sina magama jääda, ole sina rahulikult voodis, tulen kohe tagasi\”. Sageli oli suurem selle ajaga ise uinunud kui väiksemaga sai tegeletud. Sedasi ise magamajäämine oli u 1-2k vältel, peale seda see enam ei toiminud. Seevastu õppis hoopis pisem ise magamajäämise ära.
Nüüd on meil õhtune magamajäämine korraldatud nii, et pisem (1a4k) läheb voodisse u20.30, samal ajal suurem vaatab mõned Jänku Jussi multikad/vaatab isaga raamatut ja voodisse läheb u 21-21.30 ajal. Siis hakkame unejuttu lugema seni kuni ta uinub. Tavaliselt piisab 1-2 loost aga on juhtunud ka, et peab lugema 6 unejuttu enne kui magama jääb.
Peab ka mainima, et suurem laps pole eriti hea magaja kunagi olnud väiksena oli lõunauni u 40min, nüüd viimased 1,5 aastat pole lõunaund eriti maganudki. Max. 1 kord nädalas.
Minu meelest see kõrvalistumine magamamineku juures pole kaugeltki mitte tiptop… Mul 2 last, alates sellest, kui võrevoodist välja said, mõlemad kell 21 voodisse, tuled kustu ja head ööd. Ma ei kujuta küll ette, et 3 või 4 aastat IGA ÕHTU tund või 2 või rohkemgi istun lapse voodi kõrval, et ta magama jääks… Mõlemad on ka protestinud, nõudnud tuld põlema, nõudnud emme kõrvale jne, aga lihtsalt ei tohi järele anda. Kell 21 tuleb minu aeg – kui vaja, siis koristan, kui vaja, pesen pesu, vaatan mehega koos telekat jne.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu meelest see kõrvalistumine magamamineku juures pole kaugeltki mitte tiptop… Mul 2 last, alates sellest, kui võrevoodist välja said, mõlemad kell 21 voodisse, tuled kustu ja head ööd. Ma ei kujuta küll ette, et 3 või 4 aastat IGA ÕHTU tund või 2 või rohkemgi istun lapse voodi kõrval, et ta magama jääks… Mõlemad on ka protestinud, nõudnud tuld põlema, nõudnud emme kõrvale jne, aga lihtsalt ei tohi järele anda. Kell 21 tuleb minu aeg – kui vaja, siis koristan, kui vaja, pesen pesu, vaatan mehega koos telekat jne. [/tsitaat]
Olen kägu 8:59. Alguses olin ka täiesti meeleheitel, et kuidas ei saa/taha/julge laps ise magama jääda, sest päris väsitav oli see istumine alguses küll. Enne tuli endale uni peale kui laps uinus. Aga kui sündis mul teine laps siis teadvustasin endale, et kõik lapsed on erinevad ja mõned vajavad uinumiseks enda lähedale ema-isa.
Kui väiksem laps mul magama läheb, siis reeglina paned ta voodisse ja magabki, harva kui hakkab \”jutustama\”.
Vanema lapsega ma ka alguses üritasin, et õhtune rituaal – väike eine, pesemine, tuduriided selga ja voodisse. Kuid laps läks täiesti hüsteeriasse kui üksi tuppa jäi ja mina ei suutnud seda kuulata. (Elame ka kortermajas ja kõik on läbi kosta, niiet väga ei tahtnud lasta tal ka kisada).
Praegu on magamajäämine küll muinasjuttude saatel, aga ausalt öeldes hetkel naudin neid õhtuid. Kisa ei ole. Aeg-ajalt tahab küll näpust kinni hoida, aga järelikut on tal sellist turvatunnet vaja. Öösel magab ka reeglina rahulikult – kui teki ära ajab ja ülesse tõuseb, siis panen teki uuest peale ja laps magab edasi.
Sinu laps ei ole nii suur, kui Sa arvad. Et noorem laps ka majas, komplitseerib olukorda.
Jah, võib teha südame kõvaks ja lasta lapsel ennast magama nutta. Aga milleks?
Pakun variante:
Paned kahte last koos magama. Kas suures voodis või eraldi voodites, kuidas tundub parajasti aktsepteeritav. Minu variant oli selline, et titega pikutasime suurema lapse voodi kõrval madratsil (imetasin väiksemat ja samal ajal rääkisin suuremaga juttu).
Teine, ka meie peres kasutusel olnud variant. Muretse lapsele suurem voodi, kuhu mahud ise kõravle (või isa). Panedki last magama ise pikutades tema kõrval. Kui jääd magama, võib kokku leppida, et teine lapsevanem ajab sind varsti tasakesi üles. Nii säilib lapse jaoks tähendus oma voodist ja turvalisest uinumisest.
Kolmas. Ehk on lapsele vaja just ema? Võimalusel saab isa veeta aega noorema lapsega (neilegi kuluvad oma rituaalid ära), kuni ise paned vanemat magama.
Koguperenipp. Terves majas tuled kustu, kõik magama. Toimib (ja seda ei pea igavesti kasutama). meil on ka variant, et teismeline kõige vanem vend võis minna oma tuppa ja lihtsalt ukse kinni panna.
Kõik, mida Sa teed lapse turvatunde taastamiseks ja ilma nututa magamapanekuks tuleb tulevikus kasuks. Kui on kaks väikese vanusevahega last, siis mingist hetkest saavad nad hakata üksteist toetama magamajäämisel, tekib massipsühhoos. Ja selline juures istumine ongi tegelikult täiesti OK, kuni laps ise on võimeline emast lahti laskma ja üksi uinuma.
kairiti69-ga n6us, meie laps oli ise uinumiseks valmis 2a4k ( oskas muidugi juba enne, nt hoidjaga). Aega ajalt tasub jälle proovida, üldiselt 2,5 aastane saab juba väga keerulistest asjadest aru v6rreldes nt 2 a. Iga kuu annab palju juurde. Ja midagi pole igavest, proovi nii, proovi naa, küll ükskord ikka üksi jääma hakkab.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.