Teema: Magusasöö(t)mine

#3935777:

#3935750:

Samuti tuli ühes toitumisteemas siin hiljuti välja, et suurel osal lapsevanematest on endal pirtsakas suhe toiduga. Kes ei söö paprikat, kes ei söö kala, kes ei söö ananassi pitsa peal, kelle jaoks on rõve, kui küpsisetordis on puuvilju nagu banaan.

Kas mitte selles toitumisteemas ei saanud juba puust ette ja punaseks tehtud, et “pirtsakus” ei ole siin õige sõna, kõigile inimestele ei sobigi kõik toiduained ja tervislik toitumine ei tähenda, et süüakse valimatult kõike? Samuti on normaalne, et igaühel on oma maitse-eelistused, ka maitsete kombineerimise osas, nagu see ananass pitsal.

Taskuraha on lastel alati olnud, st ka nõukaajal oli, siis osteti poest peamiselt jäätist ja Põltsamaa tuubimarmelaade. Kamašokolaadi ostsime ka. Võibolla see toonane valik oli jah kokkuvõttes tervislikum, naatriumglutamaadiga tooteid ei olnud. See pidi sõltuvust tekitama (või noh, vähemalt isu, nii et krõpsupakki ei saa käest panna, enne kui tühi).

Aga teemaalgatajale on väga raske head nõu anda, kui isegi toitumisnõustaja hakkama ei saanud. Mina isiklikult teeksin oma kodus nulltolerantsi limpsile, valgele saiale, krõpsudele ja friikatele, kommi annaks limiteeritult, kooki teeksin ise tervislikuma koostisega, sooja toidu osas katsuksin leida kompromissi (kui makaronid, siis täistera või köögiviljalisandiga, kui pitsa, siis täisterajahust põhjal ja rohke taimse kattega, jne). Pluss 100% isiklik eeskuju (st ise ka ei tarbi krõpse ega limpsi). Põikpäise vanaema teema on veel keerulisem. Kes võiks tema jaoks autoriteet olla – kui öelda, et arst ei lubanud lapsel kommi süüa, kas see aitaks?

Mina nimetan seda pirtsakuseks. Ei ole mõistetav, miks minu põlvkonna inimene ei söö näiteks ühtegi kala. Vanasti oli toiduga kasin olukord, lapsed tõesti sõid kõike, ei pirtsutanud. Minu pere lapsed ja lähisugulased, kellega suved veetsime, küll mitte. Klassis oli vist jah üks “veidrik” kes iga asjaga pirtsutas. See oli haruldane (tänapäeval on minu jaoks sama haruldane, kui 30+ inimene pirtsutab paljude asjadega, olen vist silmaklappidega elanud või käib Perekoolis  pirtsakas rahvas). Ja siis tema lapsed ka ei söö, sest vanemad ees räägivad, et kala on rõve. See saab ju kõik kodust alguse. Minu lapsed söövad kõike, käivad usinalt trennides, ise teeme sporti ja viime neid õue, loodusesse. Paljud imestavad, kuidas me viitsime. Aga milleks ma need lapsed siis sain?

Muidugi luban neile harva ka krõpsu ja muud, enamasti pidudel, kus seda kräppi miskipärast tihti pakutakse.

Enda vennalapse pealt ju näen, kuidas preili ei söö midagi, kuna ta vanemad koheselt leiavad midagi muud, saia enamasti, peaasi, et midagigi sööb. Kui meil külas on, sööb mul kõike, sest saab kiiresti aru, et mina pirtsutada ei luba, ma pole ealeski halba toitu teinud. Mingi jube kartus on maitsete ees. See on juba teemast natuke välja.

Kuidas saab teha nulltolerantsi, kui laps käib poes samal ajal, kui lapsevanem tööl on? Nad viivad krõpsupakid ja kommid kooli ka kaasa ja söövad lõunasöögi asemel. Mu lapsed räägivad. Samuti lähevad osad otse peale tunde jälle poodi, ja kartulikrõpsud on põhiline, mida sisse aetakse. Koolis paljud söövad kuiva riisi või kartulit, kastet ei võeta, salatit ka mitte.

Mina räägiks vanaemaga väga tõsiselt. Teha reegel, et vanaema võib lastele vaid su enda tehtud toitu soojendada. Ta ju ometi näeb, et laps on ülekaaluline.

#3935275:

#3934886:

#3934876:

Mul oleks sellel teemal väga palju kaasa rääkida(nii omadest kogemustest, oma lastest kui vanavanematest, suht sama teema. Mitte nulltolerantsiga piirata, mitte vabalt minna lasta, lõputu võitlus)…aga praegu ütlen ainult ühte

Mitte ühtegi eelteismelist ei huvita, et toit oleks tervislik ja ei põhjustaks tervisehädasid. See ei ole veenev argument neile. Nad ei mõtle tervise peale nii nagu täiskasvanud. Ja suurem osa enamus neist ei tunneta ka mingit tervisehäda kui siis ainult ülekaal. See, et kunagi sul võib tekkida…või et siis su organism ei arene korralikult vmt see ei mõju kui vanaema oma koogiga lagedale tuleb. Ülekaaluliseks muutumine on ehk ainuke reaalne põhjendus mitte rämpsu või magusat süüa. Samas ei saa neid pannkooke ka niiväga demoniseerida, sest see toit iseenesest ei ole halb. Kogus, tihedus mängivad suuremat rolli. Ja et need teismelised vahepeal oma telod ära paneks ja trenni või õue ka läheks.

On täiesti võimalik ka lapsed panna tervise peale mõtlema. Kõik sõltub ka sellest, millist eeskuju näitavad vanemad ja sõbrad. Kui sinu lapsi ei huvita toidu tervislikkus, siis see ei tähenda, et ”mitte ühtegi eelteismelist” see ei huvita ????

Mind see eeskuju jutt ajab alati kas naerma või ahastama olenevalt meeleolust. Ma teen iga päev trenni, iga ilmaga käin jooksmas. Minu taldrikul on 50-75% alati köögivili. Ma olen paks olnud, enam ei taha. Oma ülekaalulist teismelist kutsun alati kaasa rattaga sõitma, jalutama. Suunan (ei nääguta, vähemalt püüan, tean, et see näägutamine ei aita). Kodus on enamasti puuviljad, köögiviljad, soe tervsilik toit olemas. Elame maal, suvel on aed marjadest ja õuntest lookas, keegi eriti ei taha. Väljas käies ja nädalavahetustel loomulikult võtame ka jäätist ja söögikohtades friikaid (st ei ole mitte midagi kunagi saanud näljas lapsed) Ometi on mu teismeline tütar julgelt 20kg ülekaalus. Algklassi poiss on peenike kui kilu. Ta ei saa aru, miks meil kodus makarone ja pelmeene ei tehta, teised lasped saavad küll head sööki koguaeg ???? . Aga ta on muidu ka hoopis teistsuguse söömaga. Ta võib küll kätte saades kausi krõpse nahka pista, aga sünnipäeval ta ei viitsi kooki süüa kui saab ringi joosta või mängida. Tütar on alati teistsugune olnud. Ta ei jõua ära oodata millal kook välja tuuakse ja ei piirdu ühe tükiga kunagi. 2 last, ühtemoodi kasvatatud, sama toidulaua ääres ja on täiesti erinevad, seda poissi ei suudaks vanaema ka paksuks sööta. Kuigi üritab. Eks see on mõistetav ka, vanaema ikka tahab head lastele pakkuda. Aga see “hea” teeb ühte juba haigeks. Tütrest on kahju, ta on minu tüüpi keha ja isuga. Ta ei püsi normaalkaalus kui kommikauss ette lükatakse. Vanaema on leidnud nüüd uue taktika – kuna kuri mina ei taha eriti, et külla tulles kommi v jäätist tuuakse, siis ta annab lastele taskuraha. Ma ei saa ju vanaema antud raha ära võtta neilt. Poiss paneb rahakotti, ta ise poes ei käi. Kaaluprobleemiga tüdruk saab ilusti peale kooli poest läbi minna. Ma olen rääkinud ja rääkinud….see ei aita.

Su lapsed toituvad ja liiguvad täiesti erinevalt. Seetõttu ongi üks paks ja teine kõhn. Pole ju “sama toidulaud”.

#3936314:

#3935275:

#3934886:

#3934876:

Mul oleks sellel teemal väga palju kaasa rääkida(nii omadest kogemustest, oma lastest kui vanavanematest, suht sama teema. Mitte nulltolerantsiga piirata, mitte vabalt minna lasta, lõputu võitlus)…aga praegu ütlen ainult ühte

Mitte ühtegi eelteismelist ei huvita, et toit oleks tervislik ja ei põhjustaks tervisehädasid. See ei ole veenev argument neile. Nad ei mõtle tervise peale nii nagu täiskasvanud. Ja suurem osa enamus neist ei tunneta ka mingit tervisehäda kui siis ainult ülekaal. See, et kunagi sul võib tekkida…või et siis su organism ei arene korralikult vmt see ei mõju kui vanaema oma koogiga lagedale tuleb. Ülekaaluliseks muutumine on ehk ainuke reaalne põhjendus mitte rämpsu või magusat süüa. Samas ei saa neid pannkooke ka niiväga demoniseerida, sest see toit iseenesest ei ole halb. Kogus, tihedus mängivad suuremat rolli. Ja et need teismelised vahepeal oma telod ära paneks ja trenni või õue ka läheks.

On täiesti võimalik ka lapsed panna tervise peale mõtlema. Kõik sõltub ka sellest, millist eeskuju näitavad vanemad ja sõbrad. Kui sinu lapsi ei huvita toidu tervislikkus, siis see ei tähenda, et ”mitte ühtegi eelteismelist” see ei huvita ????

Mind see eeskuju jutt ajab alati kas naerma või ahastama olenevalt meeleolust. Ma teen iga päev trenni, iga ilmaga käin jooksmas. Minu taldrikul on 50-75% alati köögivili. Ma olen paks olnud, enam ei taha. Oma ülekaalulist teismelist kutsun alati kaasa rattaga sõitma, jalutama. Suunan (ei nääguta, vähemalt püüan, tean, et see näägutamine ei aita). Kodus on enamasti puuviljad, köögiviljad, soe tervsilik toit olemas. Elame maal, suvel on aed marjadest ja õuntest lookas, keegi eriti ei taha. Väljas käies ja nädalavahetustel loomulikult võtame ka jäätist ja söögikohtades friikaid (st ei ole mitte midagi kunagi saanud näljas lapsed) Ometi on mu teismeline tütar julgelt 20kg ülekaalus. Algklassi poiss on peenike kui kilu. Ta ei saa aru, miks meil kodus makarone ja pelmeene ei tehta, teised lasped saavad küll head sööki koguaeg ???? . Aga ta on muidu ka hoopis teistsuguse söömaga. Ta võib küll kätte saades kausi krõpse nahka pista, aga sünnipäeval ta ei viitsi kooki süüa kui saab ringi joosta või mängida. Tütar on alati teistsugune olnud. Ta ei jõua ära oodata millal kook välja tuuakse ja ei piirdu ühe tükiga kunagi. 2 last, ühtemoodi kasvatatud, sama toidulaua ääres ja on täiesti erinevad, seda poissi ei suudaks vanaema ka paksuks sööta. Kuigi üritab. Eks see on mõistetav ka, vanaema ikka tahab head lastele pakkuda. Aga see “hea” teeb ühte juba haigeks. Tütrest on kahju, ta on minu tüüpi keha ja isuga. Ta ei püsi normaalkaalus kui kommikauss ette lükatakse. Vanaema on leidnud nüüd uue taktika – kuna kuri mina ei taha eriti, et külla tulles kommi v jäätist tuuakse, siis ta annab lastele taskuraha. Ma ei saa ju vanaema antud raha ära võtta neilt. Poiss paneb rahakotti, ta ise poes ei käi. Kaaluprobleemiga tüdruk saab ilusti peale kooli poest läbi minna. Ma olen rääkinud ja rääkinud….see ei aita.

Su lapsed toituvad ja liiguvad täiesti erinevalt. Seetõttu ongi üks paks ja teine kõhn. Pole ju “sama toidulaud”.

Ei ole asi ainult toitumises ja liikumises. Vahel just kribu laps sööb nagu täismees, aga paksukese suutäisi loetakse ja piiratakse. Tõesti iga laps ei saa eriti maiustada ilma tüsenemata. Enamus siiski saavad.

Luban lastel süüa kõike, aga meil on kodune toit suht au sees, mis tähendab, et niipalju kui võimalik sööme perega lõunad õhtud koos ja olles ise toitumisnõustaja arvestan ka tervislikkusega. Samuti on normaalsus korraliku hommikusöögi söömine. Kui laps tahab aga pizzat, siis sööme. Tahab vahel mäkki, lähme. Taskuraha eest ikka ostab kommi, minu jutt on kurtidele kõrvadele. Üks laps on meil alakaaluline kuigi sööb kõike. Maadleme, et kaalus juurde võtta. Aga teisel lapsel, kes suurem magusasõber,  on kalduvus ülekaalule. Täna veel on normaalkaalus, aga näha on, et kiirelt võib kosuda. Sai pikk tausta jutt ja sissejuhatus. Mis ma öelda tahan on see, et selle teise lapsega ma käin koos trennis. Tal on oma trenn 2xndl, kooli keka+käib lisaks minuga jooksmas 2xndl. Jooksmas käimine ongi minu “salaidee” kaalu kontrolli all tal hoida. Loomulikult tassivad vanavanemad kommi. Noh jah, räägitud, tülitsetud, enam ei viitsi.

#3936754:

#3934516:

Vahel kui lapsed enne meid koju jõuavad olen palunud et ta teeks neile kähku midagi õhtusöögiks, ja hiljem selgub et see miski on järjekordne poest ostetud kook, pannkoogid või pannil praetud saiad. Isegi praekartulit ei maksa aoodata. Ma lithsalt enam ei jaksa magusalaviiniga võidelda ja esimesel võimalusel viskan selle magusa kraami prügikonteinerisse. Lihtsalt kahju et vanainimene oma vähese pensioni eest sellist jama kokku ostab.

Minu jaks on otsas, ise ma rämpstoitu ja magusat ei kannata silmaotsaski ja koju ei osta.

1. Minu jaoks ei oleks probleem, kui vanaema lastele vahel magusat annab. Seda enam, kui sa ise neid nii übertervislikult toidad.

   Probleem on su enda suhtumises, et sa lastele üldse magusat ei luba. Sellised lapsed kipuvadki võimaluse korral magusaga liialdama ja söövad sõbrale külla minnes kommivaagna tühjaks…

   Toitumisnõustajast ei ole vist eelteismelistele ka suurt kasu. Kui kehakaal tõuseb, siis ehk oleks mõtet hoopis liikumist suurendada – nt võtate igal õhtul oma päevakavasse ca 20-minutilise ühise jalutuskäigu või teete midagi püstiasenis omas kodus – keerutate kasvõi 10 minutit graatsiakettal.

See ka mingi linnalegend, et need lapsed kelle kodus magusale eriti rõhku ei panna, söövad külas kõik kommivaagnad tühjaks. Mu arust lapsed tahavad külas kah süüa ikka seda mida nad on kodus harjunud sööma ja on mingi tüüp üliaktiivseid lapsi kes ainult magusa peal elakski. Aju nõuab.

Minu kogemus on et nö rämpstoitu söövad neel lapsed keda kodus paaniliselt keelatakse, teevad seda siis väljaspool kodu, sõbra sünnipäeval jne

Kui minu lastel on isu mäki või pitsa järgi, oleme selle ostnud. Aga teeme seda mõned korrad kuus. Sama ka krõpsude kohta, ostame pigem sünnipäeva vms tähtpäeva tähistamisel.

Nad ei tassi neid oma taskuraha eest koju. Kommid on ka meil kogu aeg laual. Võetakse kui isu. Keegi pole ülekaaluline.

#3936506:

#3936314:

#3935275:

#3934886:

#3934876:

Mul oleks sellel teemal väga palju kaasa rääkida(nii omadest kogemustest, oma lastest kui vanavanematest, suht sama teema. Mitte nulltolerantsiga piirata, mitte vabalt minna lasta, lõputu võitlus)…aga praegu ütlen ainult ühte

Mitte ühtegi eelteismelist ei huvita, et toit oleks tervislik ja ei põhjustaks tervisehädasid. See ei ole veenev argument neile. Nad ei mõtle tervise peale nii nagu täiskasvanud. Ja suurem osa enamus neist ei tunneta ka mingit tervisehäda kui siis ainult ülekaal. See, et kunagi sul võib tekkida…või et siis su organism ei arene korralikult vmt see ei mõju kui vanaema oma koogiga lagedale tuleb. Ülekaaluliseks muutumine on ehk ainuke reaalne põhjendus mitte rämpsu või magusat süüa. Samas ei saa neid pannkooke ka niiväga demoniseerida, sest see toit iseenesest ei ole halb. Kogus, tihedus mängivad suuremat rolli. Ja et need teismelised vahepeal oma telod ära paneks ja trenni või õue ka läheks.

On täiesti võimalik ka lapsed panna tervise peale mõtlema. Kõik sõltub ka sellest, millist eeskuju näitavad vanemad ja sõbrad. Kui sinu lapsi ei huvita toidu tervislikkus, siis see ei tähenda, et ”mitte ühtegi eelteismelist” see ei huvita ????

Mind see eeskuju jutt ajab alati kas naerma või ahastama olenevalt meeleolust. Ma teen iga päev trenni, iga ilmaga käin jooksmas. Minu taldrikul on 50-75% alati köögivili. Ma olen paks olnud, enam ei taha. Oma ülekaalulist teismelist kutsun alati kaasa rattaga sõitma, jalutama. Suunan (ei nääguta, vähemalt püüan, tean, et see näägutamine ei aita). Kodus on enamasti puuviljad, köögiviljad, soe tervsilik toit olemas. Elame maal, suvel on aed marjadest ja õuntest lookas, keegi eriti ei taha. Väljas käies ja nädalavahetustel loomulikult võtame ka jäätist ja söögikohtades friikaid (st ei ole mitte midagi kunagi saanud näljas lapsed) Ometi on mu teismeline tütar julgelt 20kg ülekaalus. Algklassi poiss on peenike kui kilu. Ta ei saa aru, miks meil kodus makarone ja pelmeene ei tehta, teised lasped saavad küll head sööki koguaeg ???? . Aga ta on muidu ka hoopis teistsuguse söömaga. Ta võib küll kätte saades kausi krõpse nahka pista, aga sünnipäeval ta ei viitsi kooki süüa kui saab ringi joosta või mängida. Tütar on alati teistsugune olnud. Ta ei jõua ära oodata millal kook välja tuuakse ja ei piirdu ühe tükiga kunagi. 2 last, ühtemoodi kasvatatud, sama toidulaua ääres ja on täiesti erinevad, seda poissi ei suudaks vanaema ka paksuks sööta. Kuigi üritab. Eks see on mõistetav ka, vanaema ikka tahab head lastele pakkuda. Aga see “hea” teeb ühte juba haigeks. Tütrest on kahju, ta on minu tüüpi keha ja isuga. Ta ei püsi normaalkaalus kui kommikauss ette lükatakse. Vanaema on leidnud nüüd uue taktika – kuna kuri mina ei taha eriti, et külla tulles kommi v jäätist tuuakse, siis ta annab lastele taskuraha. Ma ei saa ju vanaema antud raha ära võtta neilt. Poiss paneb rahakotti, ta ise poes ei käi. Kaaluprobleemiga tüdruk saab ilusti peale kooli poest läbi minna. Ma olen rääkinud ja rääkinud….see ei aita.

Su lapsed toituvad ja liiguvad täiesti erinevalt. Seetõttu ongi üks paks ja teine kõhn. Pole ju “sama toidulaud”.

Ei ole asi ainult toitumises ja liikumises. Vahel just kribu laps sööb nagu täismees, aga paksukese suutäisi loetakse ja piiratakse. Tõesti iga laps ei saa eriti maiustada ilma tüsenemata. Enamus siiski saavad.

Sinu jutt on nüüd vastuolus kõigi füüsikareeglitega. Või leiutasid igiliikuri st. mitte millestki saab energia ülejääk?

Pannkooke on eluaeg söödud, neist küll keegi paksuks ei lähe.

Poekoogist ka ei usu, et on võimalik paksuks end süüa. Koogid pole ju poes eriti suuredki ja ilmselt sööb neid ka vanaema ise, kes küll neid lastelastele samas ei keela.

Kõik need toidud on ju jagamiseks. Vaevalt, et vanaema muudkui käib poes ja kokkab ja ise midagi neist toitudest ei söö. Mina saan sellest küll nii aru, et vanaema just endale ostabki ja jagab ka lastele.

Ülekaalu juur peab olema mujal. Liikumine on teine võtmesõna, kui palju TA lapsed igapäevaselt liiguvad?

#3937706:

Poekoogist ka ei usu, et on võimalik paksuks end süüa.

Igast söögist on võimalik end paksuks süüa, ka tervislikust söögist, kui süüakse koguseliselt palju ja pidevalt päeva jooksul ja liikudes kulutatakse vähem kaloreid kui juurde süüakse. Probleem on kogustes ja toidu pidevas kättesaadavuses ja selles, et paljud inimesed (ka mina) saavad söömisest mõnusa heaoluhormoonilaksu ning see pidev näksimine tekitab sõltuvust, sooovi pidevalt seda heaolutunnet kogeda.

#3936786:

Probleem on su enda suhtumises, et sa lastele üldse magusat ei luba. Sellised lapsed kipuvadki võimaluse korral magusaga liialdama ja söövad sõbrale külla minnes kommivaagna tühjaks…

 

 

See ka mingi linnalegend, et need lapsed kelle kodus magusale eriti rõhku ei panna, söövad külas kõik kommivaagnad tühjaks. Mu arust lapsed tahavad külas kah süüa ikka seda mida nad on kodus harjunud sööma ja on mingi tüüp üliaktiivseid lapsi kes ainult magusa peal elakski. Aju nõuab.

Linnalegend oled sa ise oma uskumisega,  et kui sa kodus lapsele magusat ei anna, siis laps ka külas olles magusast keeldub.

Ei viitsiks küll igale pereliikmele eraldi süüa teha, lihtsam on suunata lapsi juba tervisliku ja tasakaalustatud toidu suunas.  Ei sunni pekkitükke ega piimanahku sööma, kord peab olema selline -süüakse laua taga, kindlatel aegadel, ei tassita sööki teleka/arvuti ette. Söömine on nii perekondlik kooslemine, sööme, räägime juttu jne.  Süüa tõstab igaüks ise ette või väiksematele ise, juurde saab alati võtta. Kui lastel on kodus korralik söök, siis ei ole ka huvi krõpsude ja limonaadi vastu – millega siis tühje kalorei saadakse.

#3941942:

Meil sama teema. Kui on kalduvus ülekaalulisele ja magusarmastus, siis ongi raske, kui mitte võimatu midagi peale suruda. On ju ka sõbrad, kes ostavad head ja paremat, no kuskilt ika saab, isegi kui kodus rämpsu ei ole. Väga raske on midagi muuta, kui laps ise pole huvitatud ja karjub meeleheites, et miks teised tohivad rämpsu või magusat ja tema mitte. Teismelisena tahab ehk laps ise end vormi saada ja on nõus rohkem koostööd tegema. Nii nagu iga sõltuvusega- endal peab soov olema.

Aga sellega ongi ju nii, et kodu saab last suunata eeskuju kaudu, mitte keeldude ja loengu kaudu, kui kahjulik miski toit on. Range keeluga ja ägeda protestiga ei saavuta muud kui isu keelatu järele.

Minu ebatervislikult toituva teismelise vaated muutusid tunduvalt, kui ta nägi dokumentaalfilmi ülekaalulistest inimestest, kelle ökoloogiline jalajälg planeet Maale on kordades suurem kui saledamatel inimestel. Kõik oli mõõdetavate faktidena välja toodud. Esitatud arvud ja järeldused olid poja jaoks vägagi mõtlemapanevad.