Tõepoolest, on väga tüütu iga natukese aja tagant lugeda perekoolis nende paari sibulavihkaja üliilmekaid kirjeldusi sellest, kui väga nad ikka sibulat vihkavad.
Mind sibul jätab isiklikult külmaks, aga sellised tädid on täpselt sama tüütud, kes teavad täpselt, et neid inimesi on vaid paar tükki, kes sibulat ei söö ja et see on ainult enda tähtsaks tegemine, kui küsitakse, kas toidus on sibulat. Kuigi see on ju fakt, et sibul on toiduaine, mis geneetiliselt paljudele ei sobi ja siis on inimese kaitsereaktsioon, et see lõhn ja maitse on vastumeelsed, mitte see ei ole mingi poos. Osad inimesed tõesti ärritavad ka mind, kellel kogu aeg käivad mingid eksperimenteerimised toiduga ja siis arvavad, et teised peavad neile seda kõike pakkuma (küll gluteeni-, laktoositalumatud, taimetoidu huvilised, veel igasugu asju), kuigi ma ju tean, et sellel inimesel päris talumatust pole, vaid tal käivad peal mingid lühiajalised hood, siis pärast jälle sööb kõiki neid asju. Ükskord tuli mul selline tuttav välismaalt külla, kes hakkas mulle oma tingimusi esitama, et paluks hommikusöögiks muna, 6 minutit keedetud, leiba, mis pole tehtud ei liiga heledast ega liiga tumedast jahust, juustu ta ei söö, liha ta ei söö jne, jne, samas tema hotellitoas nägin peekonikrõpsude pakki. Siis ma tõesti eeldaks, et inimene võtab ise endale oma asjad kaasa, mida ta sööb või ei söö. Aga sibula mittesöömine ei kuulu siia alla (eks oleneb ka inimesest), samas perekooli tädid teavad täpselt, et nii ei ole. Ja tõeline tase on hakata valetama või mingeid tükke pisikeseks lõikuma vms.