ma pole ühtegi veganit kohanud, kes nõuaks endale eritoitu või miskit
Siis sa oled neid vähe kohanud. Kas just nõuavad, see sõna on vast tõesti liialdus, aga veganeid, kes lauda saabudes “ei saa mitte vaiki olla” ja esmalt veenduvad, et kõik kuulevad, et ta on vegan ja siis hõivavad seltskonna tähelepanu täielikult, et iga kausikese sisu uurida ja nentida ohates, et “seda ma ei söö”, on meeletult palju. Paun, et 80% veganitest teeb sellest oma eelistusest alati terve tsirkuse.
Vastandiks neile on teistsugused veganid, vähemus. Ühega elasin ühikas 2,5 aastat kahekesi ühes toas. Õppisime erinevatel erialadel, seega iga päev koos ei lõunastanud. Kuna me iialgi ka ühikatoas midagi ei närinud (kui, siis odavat veini) ja koos väljas käies ma ei vahtinud ju, et mida tema sööb, sain alles ülikooli lõpul teada, et ta on ammu vegan. Kuigi me pidutsesime ja trallisime mööda restorane vabadel päevadel kogu hingest. Siiski sain tema veganlusest teada juhuslikult. Lihtsalt normaalne inimene on – ei tekita oma sisenemisest mingit paraadi ega vehi oma veganlusega nagu lipuga, veendudes, et kõik tähelepanu ikka endale saab.
Kuna meie lastest on kaks erimenüüga, üks vegan ja teine taimetoitlane, siis ema ja isana püüdsime neid kasvatada nii, et nad ei käiks ja räuskaks ega muutuks pretensioonikaks. Kõike seda saab teha vaikselt ja rahulikut ning erimenüü puhul saab alati siiski midagi laualt leida. Kui ei saa, siis noh, nutune lugu, aga mitte väärt rapsimist ja äää….ma ei leia siit midagi-stiilis manifestatsioone.