Tunnen, et kirjutan ka lõpuks, ma tegelikult olen teemasid alates detsembrist jälginud, sest siis võtsime ise ka plaani lapse saada. Kuust kuusse liikudes tundsid aasta alguses ennast eriti imelikult võrreldes teistega, sest ma polnud koju ostnud endale kõikvõimalike ov ja rasedustest ja mingi aimu andis ainult flo äpp. Kui me siis suht masinlikult asju korraldama hakkasime, et oo nüüd ja kohe – aeg on õige, siis ausaltöeldes ei juhtunud midagi. Umbes veebruaris/märtsis lugesin mõned artiklid kus üks ütles, et tehke rohkem ja teine, et rahunege maha ja laske asjal minna. Märtsis otsustasingi veidi pettunult, et las minna siis ja hea ongi, sest kodu vajab renoveerimist ja suvi on selleks parim aeg, mina ei hakka neid õigeid aegu jms üldse enam järgima. Eelmisel nädalal sain positiivse testi tulemuse ja ehk on ca 5 nädalat. Mida ma öelda tahan on see, et need kellel vähegi mahti on, võtke rahulikult. Isiklikult tundub see testitamine jms endale nii frustreeriv ja kurbust valmistav kui ma loen mida keegi kuust kuusse läbi elab. NB ma ei räägi nendest, kes aastaid püüavad aga ei jää ja ei jää aga mida vähem te ennast stressi ajate seda parem on, sest tundus, et minul aitas just see, kui ma enam ei planeerinud ja võtsin asju loomulikult. Mingeid teesid, mahlu, puuvilju jms ma ka ei proovinud, uskumuses, et midagi soodustab.
Teema: Mai triibupüüdjad
Tunnen, et kirjutan ka lõpuks, ma tegelikult olen teemasid alates detsembrist jälginud, sest siis võtsime ise ka plaani lapse saada. Kuust kuusse liikudes tundsid aasta alguses ennast eriti imelikult võrreldes teistega, sest ma polnud koju ostnud endale kõikvõimalike ov ja rasedustest ja mingi aimu andis ainult flo äpp. Kui me siis suht masinlikult asju korraldama hakkasime, et oo nüüd ja kohe – aeg on õige, siis ausaltöeldes ei juhtunud midagi. Umbes veebruaris/märtsis lugesin mõned artiklid kus üks ütles, et tehke rohkem ja teine, et rahunege maha ja laske asjal minna. Märtsis otsustasingi veidi pettunult, et las minna siis ja hea ongi, sest kodu vajab renoveerimist ja suvi on selleks parim aeg, mina ei hakka neid õigeid aegu jms üldse enam järgima. Eelmisel nädalal sain positiivse testi tulemuse ja ehk on ca 5 nädalat. Mida ma öelda tahan on see, et need kellel vähegi mahti on, võtke rahulikult. Isiklikult tundub see testitamine jms endale nii frustreeriv ja kurbust valmistav kui ma loen mida keegi kuust kuusse läbi elab. NB ma ei räägi nendest, kes aastaid püüavad aga ei jää ja ei jää aga mida vähem te ennast stressi ajate seda parem on, sest tundus, et minul aitas just see, kui ma enam ei planeerinud ja võtsin asju loomulikult. Mingeid teesid, mahlu, puuvilju jms ma ka ei proovinud, uskumuses, et midagi soodustab.
Kullake, need kes nii nagu sina mõtlevad, ei käigi siin kirjutamas. Siin käivad naised kes on valinud täieliku kohaloleku ja soovivad protsessi maksimaalselt panustada.
Et siis need, kes ei lähe hulluks, ei panusta piisavalt? See kõlab sama rumalalt nagu mõne kuu tagune draama, kus teatud tegelased leidsid, et vähe aega triipe püüdjad ei oma õigust rõõmustada sest nende lapsed pole piisavalt suured imed ja “kelkigu” mujal. 🙂
Mulle meeldib, et keegi ka minu vaatenurka mõistab. Neid teemasid jälgides ma pole täheldanud kui suur panus on piisavalt suur, sa võidki 100% kohal olla, ma olin ka, aga uskusin vähe teist alternatiivi, et mida vähem stressi on seda parem nii kehale kui psüühikale. Ma olin täiesti arvestanud, et see paljudele hinge pihta käib ja mainisin kohe ära, et ma üldse ei suunanud oma kommentaari neile kellel juba aastaid raske on. Jagasin vaid oma isiklikku arvamust, et näed, ehk teistmoodi mõeldes võivad ka asjad paremini minna.Ja aitäh viimasele kommenteerijale, mina ei usu ka, et need kellel siis lõpuks õnnestub peaksid kapi nurka häbenema minema, sest olenemata, et olin ise ka mõndadel nädalatel päris õnnetu oli nende üle ikka hea meel kes lõpuks testil midagi positiivset nägid 🙂
Tunnen, et kirjutan ka lõpuks, ma tegelikult olen teemasid alates detsembrist jälginud, sest siis võtsime ise ka plaani lapse saada. Kuust kuusse liikudes tundsid aasta alguses ennast eriti imelikult võrreldes teistega, sest ma polnud koju ostnud endale kõikvõimalike ov ja rasedustest ja mingi aimu andis ainult flo äpp. Kui me siis suht masinlikult asju korraldama hakkasime, et oo nüüd ja kohe – aeg on õige, siis ausaltöeldes ei juhtunud midagi. Umbes veebruaris/märtsis lugesin mõned artiklid kus üks ütles, et tehke rohkem ja teine, et rahunege maha ja laske asjal minna. Märtsis otsustasingi veidi pettunult, et las minna siis ja hea ongi, sest kodu vajab renoveerimist ja suvi on selleks parim aeg, mina ei hakka neid õigeid aegu jms üldse enam järgima. Eelmisel nädalal sain positiivse testi tulemuse ja ehk on ca 5 nädalat. Mida ma öelda tahan on see, et need kellel vähegi mahti on, võtke rahulikult. Isiklikult tundub see testitamine jms endale nii frustreeriv ja kurbust valmistav kui ma loen mida keegi kuust kuusse läbi elab. NB ma ei räägi nendest, kes aastaid püüavad aga ei jää ja ei jää aga mida vähem te ennast stressi ajate seda parem on, sest tundus, et minul aitas just see, kui ma enam ei planeerinud ja võtsin asju loomulikult. Mingeid teesid, mahlu, puuvilju jms ma ka ei proovinud, uskumuses, et midagi soodustab.
Ma arvan, et sul tegelikult on raske öelda, mis see oli, mis tegelikult sulle triibud tõi. Kuskilt silma jäänud, et kui ov toimub ja õigel ajal asjatada, siis rasestumise võimalus on ka ainult kuni 30%. Seega äkki kui oleksid ov jälginud, mahlu joonud, vitamiine võtnud ja väga eesmärgipäraselt toimetanud, oleksid ka võinud sama hästi triibud saada. See, et sinul toimus selline teadvuse muutus ja lõid nö käega, ei pruugi üldse tähendada, et see nüüd see imeviis on, mis triibud toob.
Nagu siin välja on tulnud, siis mehed on erinevad, naised on erinevad, seega ka vahekordade arv kuus on erinev. Kui nüüd need inimesed, kes muidu ehk ei vajagi nii palju seksi, lööksid käega, et ah, kulgeme rahulikult, siis võib vabalt olla, et nende loomulik libiido ei ole selline, mis õigel ajal asjatamist soodustaks.
Triibik
Tunnen, et kirjutan ka lõpuks, ma tegelikult olen teemasid alates detsembrist jälginud, sest siis võtsime ise ka plaani lapse saada. Kuust kuusse liikudes tundsid aasta alguses ennast eriti imelikult võrreldes teistega, sest ma polnud koju ostnud endale kõikvõimalike ov ja rasedustest ja mingi aimu andis ainult flo äpp. Kui me siis suht masinlikult asju korraldama hakkasime, et oo nüüd ja kohe – aeg on õige, siis ausaltöeldes ei juhtunud midagi. Umbes veebruaris/märtsis lugesin mõned artiklid kus üks ütles, et tehke rohkem ja teine, et rahunege maha ja laske asjal minna. Märtsis otsustasingi veidi pettunult, et las minna siis ja hea ongi, sest kodu vajab renoveerimist ja suvi on selleks parim aeg, mina ei hakka neid õigeid aegu jms üldse enam järgima. Eelmisel nädalal sain positiivse testi tulemuse ja ehk on ca 5 nädalat. Mida ma öelda tahan on see, et need kellel vähegi mahti on, võtke rahulikult. Isiklikult tundub see testitamine jms endale nii frustreeriv ja kurbust valmistav kui ma loen mida keegi kuust kuusse läbi elab. NB ma ei räägi nendest, kes aastaid püüavad aga ei jää ja ei jää aga mida vähem te ennast stressi ajate seda parem on, sest tundus, et minul aitas just see, kui ma enam ei planeerinud ja võtsin asju loomulikult. Mingeid teesid, mahlu, puuvilju jms ma ka ei proovinud, uskumuses, et midagi soodustab.
Vaidleks ikkagi vastu! Nii nagu arvatakse, et vähem stressi, mõtlemist testimist jne annab tulemuse on ikka sama müüt!
Triipe sai püütud üle 3a ja selle aja sisse mahub ikka viljatusravi, loobumist täielikult ja suve kõige muu nautimist stressivabalt, tulemus oli ikka suur ümmargune 0!
Sulle aga palju õnne ja murevaba rasedust 🙂
Aa 25+6
Ma üldse vahekordade arvu ega libiido teemat ei puudutanud. Selgitasin, et stressasin vähem, sest lugedes peale perekooli muud infot siis tundus mulle isiklikult maha rahunemine ja selgelt mõtlemine kõige parem variant. Kui kuust kuusse loen, et nii palju asju tehakse ära ja arst ütleb ka, et asjad on korras siis miks mitte proovida seda stressihormooni vähendada? Mis selles halba oleks? Ja oma seltskonna osas sooviksin, et te ju natuke tolereerivamad oleksite, miks on nii, et need kellel õnneks läheb peavad justkui nööri peal käima ja ette taha vabandama kui nad siia midagi kirjutavad? Kas 100% pühendumine rõõmsal eesmärgile muudab nii kurjaks nende suhtes kes asju teistmoodi näevad?
Eks igaüks valibki selle tee, mis talle õige tundub – kes suudab, võtab vabalt, kes ei suuda, see testib ja loeb päevi jne. Aga üldiselt leian, et rasestuda soovile naisele öelda “ära stressa” või “ära muretse” on sama hea, kui depressioonis inimesele öelda “ära ole kurb, ole rõõmsam”.
Maasikas
“Mitte stressamine” ja “ülemõtlemine”, lihtsam öelda kui teha ???? ma mõtlesin ka, et olen rahulik, sest otseselt midagi ei põle meil lapsesaamisega- ja siis äkki ostsin 50 OV testi netist. Ma ei kujuta ette kui närvis ja masenduses ma siis oleks kui ma oleks juba tükk aega üritanud ja kui keegi mulle siis ütleks, et võta rahulikult, siis see ajaks mind ikka täitsa endast välja.
Kus meie tänased testijad on?
L.
Mina kuulsin neid lauseid ära stressa ja võta rahulikult jällegi hea meelega oma lastega tuttavatelt, sest kui jagati kogemusi, et näe nii ja naa kaua proovisime last saada siis justkui tuli mingi reaalsus, et ok, kõigil on mingi aeg aga küll minu oma ka tuleb.
Ma nüüd ei tõmbaks küll võrdusmärki stressamise ja ov testide, vitamiinide jms vahele. Usun, et sama palju, kui on näiteid selle kohta, et “lõpetasin stressamise ja sain triibud” on ka nende kohta, kes alustasid ov testidega ja said triibud. Usun, et keegi ju teadlikult ei käi ringi, et jumala eest tahaks stressata ja muretseda selle teema pärast. Võimaluse piires püüavad kõik vabalt võtta, mõnel äkki aitab see hoopis vabamalt võtta, kui teab täpselt, millal ov toimub, mitte ei asjata ehku peale. Ja ehk leevendab ka see teadmine stressi, et oma parima teadmise juures tehti kõik, et rasestumist soodustada.
Triibik
Ma üldse vahekordade arvu ega libiido teemat ei puudutanud. Selgitasin, et stressasin vähem, sest lugedes peale perekooli muud infot siis tundus mulle isiklikult maha rahunemine ja selgelt mõtlemine kõige parem variant. Kui kuust kuusse loen, et nii palju asju tehakse ära ja arst ütleb ka, et asjad on korras siis miks mitte proovida seda stressihormooni vähendada? Mis selles halba oleks? Ja oma seltskonna osas sooviksin, et te ju natuke tolereerivamad oleksite, miks on nii, et need kellel õnneks läheb peavad justkui nööri peal käima ja ette taha vabandama kui nad siia midagi kirjutavad? Kas 100% pühendumine rõõmsal eesmärgile muudab nii kurjaks nende suhtes kes asju teistmoodi näevad?
Kulla inimene, ära nüüd heitu. Sa oled ilmselt üsna noor ja pole veel elus mõistnud, et ühte kogemust sisaldav valim pole üldistuste tegemiseks ja õpetuste jagamiseks suurem asi. Väga paljudel – enamikul – õnnestubki ilma mõõtmiste ja mõtlemiseta. Siin jutustavad reeglina inimesed, kellel see “võta vabalt” faas on ammu läbitud ja kes ei ole ühel või teisel põhjusel rasestunud.
Sinu sõnavõtt oli kindlasti parimate kavatsustega, aga soovitan arendada niiöelda muusikalist kuulmist ehk taju, mis on teatud kontekstis sobiv ja asjakohane ja mis mitte. Võta seda kui õppetundi: kui sa omaenese lihtsameelsusest astud kogemata kellegi valusale kohale, võib juhtuda, et saad natuke vastu nina. Kui nii juhtub, on tark vabandada ja taanduda, eksole 🙂
Palju õnne ka oodatud raseduse puhul!
Tunnen, et kirjutan ka lõpuks, ma tegelikult olen teemasid alates detsembrist jälginud, sest siis võtsime ise ka plaani lapse saada. Kuust kuusse liikudes tundsid aasta alguses ennast eriti imelikult võrreldes teistega, sest ma polnud koju ostnud endale kõikvõimalike ov ja rasedustest ja mingi aimu andis ainult flo äpp. Kui me siis suht masinlikult asju korraldama hakkasime, et oo nüüd ja kohe – aeg on õige, siis ausaltöeldes ei juhtunud midagi. Umbes veebruaris/märtsis lugesin mõned artiklid kus üks ütles, et tehke rohkem ja teine, et rahunege maha ja laske asjal minna. Märtsis otsustasingi veidi pettunult, et las minna siis ja hea ongi, sest kodu vajab renoveerimist ja suvi on selleks parim aeg, mina ei hakka neid õigeid aegu jms üldse enam järgima. Eelmisel nädalal sain positiivse testi tulemuse ja ehk on ca 5 nädalat. Mida ma öelda tahan on see, et need kellel vähegi mahti on, võtke rahulikult. Isiklikult tundub see testitamine jms endale nii frustreeriv ja kurbust valmistav kui ma loen mida keegi kuust kuusse läbi elab. NB ma ei räägi nendest, kes aastaid püüavad aga ei jää ja ei jää aga mida vähem te ennast stressi ajate seda parem on, sest tundus, et minul aitas just see, kui ma enam ei planeerinud ja võtsin asju loomulikult. Mingeid teesid, mahlu, puuvilju jms ma ka ei proovinud, uskumuses, et midagi soodustab.
Ma leian küll, et varem sõna pole võtnud” triibupüüdmise” aeg, milleks nüüd triibupüüdjaid torkida!?
Me oleme arvan kursis kõik selle VABALT või mitte vabalt võtmisega vägagi.
Jh nüüd tuleb miinuseid s…s????????
Gloriosa, jagasin arvamust nagu kõik teised ja kui esimest kommentaari ei näinud, kus ma spetsiaalselt rõhutasin, et ma üldse ei kirjuta neile mõeldes kes aastaid püüavad seda pos testi saada siis sa pead selle üle lugema. Minu sõnum oli rohkem neile keda ma siin ka olen näinud kes alla aasta püüavad aga juba ahastuses on, mõtlesin, et viskan vähe positiivsema noodi neile keda siin osade kauem püüdjate tekst mingil määral morjendada võib. Mul tekkis ka vahepeal tunne, et huvitav, kas ma nüüd loengi siin aastaid neid teemasid? Võtke heaks või pange pahaks see minu jutt, et proovigem olla positiivsed aga need, kes siia teemasse alles tulevad või vaikselt kaugelt eemal loevad ja alles proovima hakkasid siis ärge laske ennast morjendada, mina usun, et mõtlemises on suurem jõud kui ananassi söömises, mis midagi soodustama pidi. Ja neile keda ma siin tükk aega jälginud olen kukijamuki, preggo, blondu, maasikas ja vapper keda vist praegu teemas enam pole, ma ausalt soovin siiralt head teile, et teil õnnestuks asjaga maha saada,ma olen teie ups and downe näinud viis kuud ja usun, et mingil heal päeval see tulemus tuleb ja püsib ka 🙂
Et siis need, kes ei lähe hulluks, ei panusta piisavalt? See kõlab sama rumalalt nagu mõne kuu tagune draama, kus teatud tegelased leidsid, et vähe aega triipe püüdjad ei oma õigust rõõmustada sest nende lapsed pole piisavalt suured imed ja “kelkigu” mujal. ????
Tean seda paari kuu tagust seika väga hästi????
Keegi pole väitnud, et vähe aega triipe püüdnud ei oma õigust rõõmustada, VAID selles, milleks tulla just nimelt” kelkima” et haah sain triibud al esimene proovimiskuu-so what. Aga sa pole triibupüüdja, kui tuled triibulisena siia.
Kes triibulistes saanud triibud ja muljetavad on okey.
Teadigi, et miinused tulevad nüüd????????
Ma siin eelmine nädal kirjutasin, et tuttav ütles, et neil õnnestus kahe kuuga rasedaks jääda edukalt ja ma sel hetkel sisimas tundsin, et kuulge käige te ka…
Selle peale keegi siin mainis mingi hetk, et on rasedana kogenud kolleegi kadedust..
Mul nii naljakas lugeda, et kõik see sama toimub ka siin foorumis. Naishormoonide mäss!
Ma soovin igatahes Kägule, kes viie kuuga triibud sai, palju õnne! Tore on lugeda, kui kellelgi õnnestub ka ruttu ja probleemideta rasestuda. See justkui sisendab minusse rahulolu, et inimkond polegi veel lõplikult haige ja hukas vms.
Ise olen jõudnud selle mõtlemiseni, et ju siis annab kullake lihtsalt end kaua oodata. Ma ise ka keerulise iseloomuga, ju siis tema ka juba eos, ei taha end kätte anda.
Ok ma ilmselt üks nendest, kelle pihta suunatud. Ma jälle ütleks, et miks sa võrdsustad testide tegemise, teede joomise jms hullumise ja stressamisega. Tead mõnele meeldibki.
Ja hommikused testijad – auuu, kus te olete 😀
Ma siin eelmine nädal kirjutasin, et tuttav ütles, et neil õnnestus kahe kuuga rasedaks jääda edukalt ja ma sel hetkel sisimas tundsin, et kuulge käige te ka…
Selle peale keegi siin mainis mingi hetk, et on rasedana kogenud kolleegi kadedust..
Mul nii naljakas lugeda, et kõik see sama toimub ka siin foorumis. Naishormoonide mäss!
Ma soovin igatahes Kägule, kes viie kuuga triibud sai, palju õnne! Tore on lugeda, kui kellelgi õnnestub ka ruttu ja probleemideta rasestuda. See justkui sisendab minusse rahulolu, et inimkond polegi veel lõplikult haige ja hukas vms.
Ise olen jõudnud selle mõtlemiseni, et ju siis annab kullake lihtsalt end kaua oodata. Ma ise ka keerulise iseloomuga, ju siis tema ka juba eos, ei taha end kätte anda.
Ja nii ju võibki olla, ma pole ka siia tulnud kelkima ja üleolev olema, 5 nädalat on nii väike, et kriitilist aega on veel küll ja küll, ei saa kuidagi välistada, et ma neid teemasid edaspidi ikkagi lugema ei satuks.
Aga üldiselt leian, et rasestuda soovile naisele öelda “ära stressa” või “ära muretse” on sama hea, kui depressioonis inimesele öelda “ära ole kurb, ole rõõmsam”.
Maasikas
Kirjutan kahe käega sellele alla. “Ära stressa” on enamvähem kõige kasutum soovitus üldse. Umbes sama vilets on “ära mõtle sellele”. Kuidas täpsemalt ma peaksin sellele mitte mõtlema? Kümme aastat ei olnud päevi, valusid, hormoonide kõikumisest tulenevaid iiveldusi, kahtlemist kas pokaal veini peale ränka tööpäeva võib midagi halba teha – nüüd tuletab mõni neist mulle igapäevaselt meelde, kuidas ilma beebiplaanideta oleks argipäev palju nauditavam.
Kui meil kunagi triibud käes siis on kõik see triibu ootuse stress ja valu läinud 🙂 nii kaua tehke mis teile õige tundub ???? mina stressan (kuigi tahaks, et suudaksin rahulik olla).
L.
Triibik, kuidas sina tõlgendad seda, et tsükli keskel regulaarsemat vahekorda?
Mu arstil muidu täpselt sama take-it-easy-sex-is-fun soovitused ja no ma ei mõista oma elukest ????
Oletame, et tsükkel 28-päevane.. Päevad CD1-5. Seega jääb viljakaks tegutsemiseks ütleme ca CD6-18. Ülepäeviti vahekord sel ajal, see siis teeb 7x. Kas selline elukorraldus on piisav? Rasedad, kommenteerige!
Ma tahaks ka teada. 🙂 Minu peamine probleem selle võtke-vabalt-soovitusega on, et kaasaga mõlemal piisavalt tegusad tööpäevad ning vabalt võtame me tööpäeviti ainult hea une tee ja kell 22 teki peale. Muud vabadused käivad nädalavahetusel, kui saab hommikuti kaisutada, puhata ja tšillida – aga kui ovulatsioon juhtub näiteks neljapäevale langema, siis pole mingit kasu sellest, et nädalavahetusel terve nädala või kuu normi täis teeme. Vaatan just FLO äppi, et OV on mul detsembrist alates olnud vahemikus teisipäevast neljapäevani ehk MITTE KORDAGI isegi nädalavahetuse lähedal viimase poole aasta jooksul. Nii võib regulaarse sugueluga (2-3x nädalas on ju regulaarne) aastaid vabalt võtta, aga rasedaks ikka ei jää.
Kes oskab kommenteerida, mitu korda ja kui tihedalt vabalt võtta vaja siis ikkagi on?
Ma ei pidanud ka ärevusele vastu ja ostsin rasedustesti ära. Täna, siis DPO 11 ja sain ka samasuguse triibu, kui Blondu1 l. Seesmiselt olen seitsmendas taevas, aga hoian ennast veel tagasi :).
Meie ka mehega asjatasime peamiselt nädalavahetusel, kuna lihtsalt nädala sees töö ja tegemised võtavad kogu energia. Mõlemad oleme karjääri inimesed. Kui isegi joppab ja ov satub nv lähedusse, siis ikkagi ainult väike võimalus just sel kuul rasestuda. Nüüd kui lapse saamine eesmärgiks, siis ikka ajastame nii, et viljakatel päevadel jääks rohkem kordi ka nädala sisse.
Hetkel peaks mul olema 1-2dpo. Asjatasime sel korral 2p enne ja vahetult ov ajal/ pärast. Eks paistab kuidas läks:))
Minu pilt peaks olema leitav siit:
https://www.upload.ee/files/9992566/Test_1.jpg.html
🙂
Muretsemine ei aita rasestumisele kaasa muidugi, aga kes seda ei teaks. Kui kogu aeg leierdada, kui halvasti negatiivne stress ikka mõjub, on üks pingeallikas veel juures — ärevus stressi pärast. Ega ma nende nõuandjate peale vihaseks ka ei saa, eks nad tahavad head, aga veidi paneb kulmu kergitama ja tahaks vastata: “Ahsoo, või ärevus on halb, no lähen otsin selle on-off nupu üles ja lülitan ta välja siis.” St et ma ju püüan nagunii rahulikum olla, aga alati ei ole see nii lihtne.
See ei puuduta ainult triibupüüdmist, mul alles seitsmes kuu käsil ja enamasti ma ei ärevle, veel.
Kõigile edu soovides
— Vöötorav
Blondu1 aauuuuu?
Queen – see ju täitsa korralik triibuke! Ma vist ei ole jälginud, aga mitmes DPO sul ja mis tundlikkusega test?
Mul kõige optimistlikuma stsenaariumi kohaselt täna DPO10, aga võib vabalt ka DPO5 olla. Kuna ma kindel ei ole, millal ov toimus, siis vist ei hakka teste raiskama. Praegu siin nii kirjutan, homme hommikul raudselt haaran pulga vetsu kaasa. 😀
Triibik
Tere
Kirjutan esimest korda, kuigi lugemas käin juba viimased kolm kuud. Arutelu läheb siin väga tuliseks ja võib-olla oleks targem seda mitte järjest lõkkele puhuda, aga paratamatult on igaühel oma mõtted selles osas ja kui suudame niisama arutada ilma kedagi solvamata või ise ärritumata, siis miks mitte.
Mina olen ühest küljest nõus nendega, kes ütlevad, et pole vaja stressata, proovin ka endale sisendada, et pole ühtegi põhjust, miks ma ei peaks rasestuma. Samas on seda väga raske teha tõesti, kui pidevalt tuletavad erinevad sümptomid seda meelde. Esimese rasedusega mul küll ei olnud nii tugevalt ovulatsiooni valusid ja aknet, lisaks igasugused torked kõhus. Uhh.. tuleb meelde pubeka aeg, kui ma siunasin, et miks mina pean tüdruk olema, kuna päevad olid väga valulikud ja vererohked. Lisaks on viimasel kahel tsüklil tekkinud väike veritsus ja kõhuvalu paar päeva enne oodatavat menstruatsiooni, paratamatult hakkad googeldama kõike alates implantation bleeding-ust kuni teab milleni… et jah, kellel mingeid sümptome ei ole või muid tegureid, mille peale peab mõtlema, siis on ikka oluliselt lihtsam “vabalt võtta”.
Rõõmsalt meelt ja vapralt edasi!
maria
Tere!
Testija-Liblikas kukkus täna hommikusel rasedustestil kolinaga läbi. Tulemuseks oli padunegatiivne ehk valge leht aka “äsja mahasadanud lumi”. Hommikused nutud on nutetud. Ütleme nii, et pehmelt öeldes üsna masendav. Tundub täiesti lootusetu üritus ja võimatu missioon see laste tegemine/järglaste saamine – minu jaoks. Olen täiesti nõutu ja mõistus on otsas selle koha pealt, et mida tegema peaks.
Õnneks mul on üks mees, kes istub minuga samas paadis ja suudab raskel hetkel ikka mu tuju üleval hoida. Pool tundi pärast testimist, läks ja võttis ta selle testi ja tõi minu juurde. Ta oli sinna joonistanud rasvase vildikaga suure teise triibu juurde :D. Sel hetkel läbi oma nutu ei suutnud ma küll naeru tagasi hoida 😀
No mis seal siis ikka, kui nii, siis nii… Mis siin ikka nutta siis. Kui lapsed ei taha tulla, siis mis ma ikka kurvastan selle pärast. Võib olla neil on hetkel seal parem, kus nad on ja mina nutan siin… Ma ei tea, kus on nende hinged. Võib olla neil on hea olla taevas ja nad valivad ise, millal sealt alla tulevad. Võib olla pole lihtsalt veel aeg…
Kukijamuki, mind kõnetas see teema, et äkki on vaja mul enda muutuda ennem (iseloomu poolest), et lastel oleks hea minuga olla. Tõmbasin kohe paralleeli endaga, kui mainisid seda teemat. Seesama kehtib ehk ka mehe kohta.
Liblikas
Ma olen nõus, ma olen ka sarigoogeldaja ja kuigi neid tsükleid, kus proovitud, on juba omajagu, ikka avastan, et “oi sellist sümptomit pole mul küll PMSi ajal muidu olnud” 😀 Tegelikkuses on asi ilmselt selles, et varem ei pööranud sellele lihtsalt tähelepanu. Nüüd on iga torge kõhus, peavalu, iiveldus jms “äkki olen rase”.
Ja isegi kui mõtled, et ok, ma ei keskendu enam ov taga ajamisele, siis seda, mida sa juba ov tunnuste kohta lugenud oled, enam kahjuks ära unustada ei saa. Seega isegi kui ei keskendu (stressa), siis tead ikka umbes, millal sul ov on.
Gloriosa – väga tuttav tunne. Tahaks ju olla teiste üle rõõmus (ja eks ikka oled ka), aga ikka paratamatult kuskil on see mõte, et no miks kõigil nii lihtsalt läheb… ja kui sealt veel mingeid soovitusi tulema hakkab, et näe ma ka ei jäänud esimesed kaks kuud, aga siis… siis tahaks küll lihtsalt poole lause pealt minema kõndida.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
