Olen täiesti ahastuses, elame nüüd juba kuskil aasta eramajas, oma terass, suur hoov, ilus elamine, ka rahaliselt on nüüd kergem, kuna laenumaksed puuduvad, AGA maja ei kuulu meie perele vaid mehe vanemad lahkelt pakkusid, et saame seal elada, neile jäi siis väike osa majast (eraldi sissepääsuga). Elame küll eraldi, kuid hoov on ühine ja nüüd on ka tülid, ei tohi hoovis praktiliselt midagi teha, mitte ühtegi peenart, mitte ühtegi puud istutada, kuna midagi ei sobi ja peenraid niigi (mehe ema teeb, nad üsna eakad inimesed ka) lastega nad praktiliselt ei suhtle enam. Ei teagi, kuidas edasi, oleme üsna palju investeerinud maja remonti, praktiliselt kõik säästud suure hurraaga. Nüüd on suured pinged õhus ja midagi nagu teha ei ole, peres on 3 last, üks teismeline ja kaks pisemat. Kas on keegi sarnases olukorras olnud, kuidas toime tulete?
Teema: Maja jagamine
Ma saan aru, et majas elamisega tegelikult probleeme ei ole, asi on selles, et need vanemad ei taha õueala jagada?
Õueala tuleks teil samamoodi siis mõtteliselt ära jagada, mingi teie pere sopikene, kuhu sa saad omaenda tillipeenra teha ja võrkkiige paigutada.
Päris nii ka ei saa, et majas elada võite, aga ainult senikaua kuni kogu perega toas passite. Mis mõte sellel majas elamisel siis üldse on, kui aeda kasutada ei tohi?
Mehega peaksid sa seda asja arutama ja mees peaks asja ära lahendama. Teile mingi kindel maalapp, mitte nii, et ema üksi seal kohmitseb ja kõik teised on talle risuks jalus.
mehe vanemad lahkelt pakkusid, et saame seal elada, neile jäi siis väike osa majast (eraldi sissepääsuga).
Vanemad pakkusid poolt maja, et saate kasutada ja sul tekkis kohe mõte, et pakkusid tervet hoovi ka?
Nagu aru saada, siis hoovi ei pakutud ja elategi nagu korteris.
Mida ahastada?
Krt, anna perekoolikale sõrm, ta tahab kohe tervet kätt omale.
Nagu aru saada, siis hoovi ei pakutud ja elategi nagu korteris.
Kle isegi korterielanikul on enamasti maja juures mingi väike mänguväljak lastele. See ei ole normaalne, et omaenda vanemad lubavad küll majas elada, aga õues pole kohta, kus olla.
Eramajade rajoonides ei ole ka selliseid ühiseid mänguväljakuid, nii et paraku-paraku, kui vanemad soovisid noori enda juurde, siis tuleb neil võimaldada ka õueala kasutust, mitte nii, et õues oled kuss ja midagi teha ei tohi.
Minul sama seis. Jäin oma lapsepõlvekoju, aiaga eramaja. Tegelikult meie ise tahtsime küll kohe abiellumise ajal juba ära kolida ja otsisime endale intensiivselt uut elamist, aga minu ema polnud nõus. Ütles, et tema kardab üksi suures majas elada ja üldse tema kardab üksi olla. Nüüd oleme nii elanud juba 25 aastat, et ema päralt on teine korrus ja pool aeda. Aias, jah, tekkis üksvahe meil ka teema, et mina nt kaevasin peenart ja ema tuli õpetama, et ah, kes tänapäeval neid porgandipeenraid ikka teeb, pole vaja! Selgitasin siis talle, et mina elan ka siin, ise sa ju tahtsid/lubasid, ja minu otsus oli see peenar teha. Ega ma teda seda rohima sunni, ise teen. Muidugi peab silmas pidama, et seda porknapeenart kuskile päris sobimatusse kohta ei tekita, nt keset muruplatsi, vaid ikka kõigi elanike kokkuleppel sobiv koht tasub valida. Aga päris nii küll ei saa, et jäime ema palvel siia edasi elama ja nüüd ei tohi isegi nina toast välja pista ega aiakiike krundile paigutada.
Ütleks, et säherdused teemad võivad vabalt õhku kerkida ja ehmatada pole vaja. Egas eakad vanemad ka alati ei kujuta ette, mida nad tahavad ja kuidas nüüd kõigile parem oleks. Siis lihtsalt peategi rahulikult omavahel suhtlema ja oma soovidest rääkima. Katsu jääda neutraalseks ja ära jäta oma jutuga sellist muljet, et nüüd on aed “sinu oma” ja nemad tõmbugu kõrvale. (Ehkki nad just nii su juttu enda jaoks tõlgendada võivadki.) Vaid rõhuta kogu aeg selgelt, et sinul samuti on soov ja õigus aias toimetamises oma panus anda ja tahaksid istutada nt sinna puu alla oma lemmiklille.
Praegu on mu ema eakas ega jaksa enam ise eriti palju teha. Üldiselt kõik tööd on minu ja mu mehe õlul. Nii et sujuvalt saad seal majas ja aias nagunii üha rohkem toimetama hakata.
Ostke oma maja, seal ei saa sa kunagi perenaiseks. Omandisuhe paneb siiski kõik paika sellises olukorras.
Saan aru, et vanemad on eakad ja peale nende surma jääks maja pojale? Või on mehel veel õdesid vendi, müüvad maja ja jagavad raha?
Oleneb vanemate vanusest, aga arvesta, et nad võivad elada veel 15-20 aastat, rohkem? Selleks ajaks olete ise juba vanemas keskeas või üsna vanad. Kui tahad niimoodi jätkata, siis palun. Oma kodu tuleb ikka ise luua.
Te unustasite enne sisse kolimist läbi rääkimata, millised saavad olema ühiselu reeglid. Nüüd on nii, et kas istute kokku ja räägite läbi, kas hooviala kasutamise jagamine üldse tuleb kõne alla. Või kui ei, siis elategi nagu korteris või maksite õppetunniraha ja kolite nüüd mujale.
Tallinnas tekib nt iga aasta kogukonna aiakesi juurde, ehk on teilgi seal läheduses mõni? Või on võimalik kuskil aiamaa rentida?
Kas ämmal-äial ongi see põhimõte, et peenraid niigi, et saate sealt kõik vajamineva ja aidake parem neid toimetada?
See, et nad enam lastega eriti ei suhtle, on muidugi karm. Lõhnab ikkagi selle järele, et nad ei kujutanud seda elumuutust ette, kui teid sinna kutsusid. Umbes et lapselapsed ju toredad, aga max 2-3 päeva. Praegu on tõenäoliselt igapäevaselt neile tavatut lärmi ja askeldamist palju rohkem kui nad harjunud on ja seega puksivad teid läbi lillede tuppa istuma, et saada aias vaikust ja rahu.
Teil tuleks ikkagi rahulikult maha istuda ja läbi rääkida asjad. Et ise te ju tahtsite meid siia
Meil tegelikult üsna sarnane olukord, selle vahega, et meie pole nende kutset vastu võtnud, sest me teame, et see lõppeks tohutu riiuga. Mulle tunduks imelik minna mingeid nõudmisi esitama, et tuleme vot nendel ja nendel tingimustel. Aga teie olete juba seal ja nüüd oleks ikkagi vaja mingid jooned paika panna ja küsidagi nende käest, et kas tahate, et ära lähete?
Mul tuli alles hiljuti tuli ämm lagedale jutuga, et kui teil majas ikka kitsavõitu, siis suurel krundil oleks ruumi ka väikese moodulmaja jaoks. Olen tegelikult juba ämmale öelnud, et asi pole ruumikitsikuses – asi ongi selles, et mis mõttega seal maal olla, kui ei saa asju oma äranägemist mööda teha. Kui isegi labidaga kaevamise juures on kellelgi midagi õpetada alati. Meil on ka väga erinevad maitsed kujunduses. Ja peamine – ma kujutan sageli maal olemist ette nii, et ma olen seal peaaegu üksi (lapsed mul teismelised juba) ja võin olla tunde nii, et keegi minuga pikalt lobisema ei tule. Ja ongi nii, et kui KÕIKE ei saa, siis poolikut varianti ma ei tahagi 🙂 Ja ärge saage valesti aru, saan oma ämma-äiaga ülihästi läbi, nad on muus mõttes väga toredad inimesed ja seetõttu ei tahakski ma seda kuidagi ära rikkuda.
Sellisest elukorraldusest tuleb 99% varem või hiljem SUUR tüli. Kui teid sinna kutsuti, oleks pidanud ka omandisuhted paika panema- kinkima teatud osa teile vms. Et oleks paigas piirid ja “valitsusalad”. Pealegi, isegi kui te seal ennast sisse seate, siis nt pärimisega lüüakse kõik omandisuhted jälle sassi!
Kas te ei tohi õues olla või ei tohi midagi muuta seal?
Ma veel eakas pole. Aga ma ka tahaks et seal oleks nii nagu mulle meeldib.
Aias võiks lapsed olla küll.
Aga vanade puhul ma ei saa ka aru. Nad ju surevad nagunii varsti ära ja nad ei näegi nende puude kasvamst.
Aga vanade puhul ma ei saa ka aru. Nad ju surevad nagunii varsti ära ja nad ei näegi nende puude kasvamst.
Jah, siin võiks täpsustada, kui vanadest inimestest on jutt. Kui pojapere lapsed väikesed, siis pigem on vanavanemad 50-65 ja ei hakka niipeagi surema. 30-40 aastaga kasvavad puud päris suureks, lapsed ka. Nii et oma vajadused ja plaanid tuleb selgeks mõelda, sõnastada ja üks läbirääkimiste voor maha pidada.
Olen täiesti ahastuses, elame nüüd juba kuskil aasta eramajas, oma terass, suur hoov, ilus elamine, ka rahaliselt on nüüd kergem, kuna laenumaksed puuduvad, AGA maja ei kuulu meie perele vaid mehe vanemad lahkelt pakkusid, et saame seal elada, neile jäi siis väike osa majast (eraldi sissepääsuga). Elame küll eraldi, kuid hoov on ühine ja nüüd on ka tülid, ei tohi hoovis praktiliselt midagi teha, mitte ühtegi peenart, mitte ühtegi puud istutada, kuna midagi ei sobi ja peenraid niigi (mehe ema teeb, nad üsna eakad inimesed ka) lastega nad praktiliselt ei suhtle enam. Ei teagi, kuidas edasi, oleme üsna palju investeerinud maja remonti, praktiliselt kõik säästud suure hurraaga. Nüüd on suured pinged õhus ja midagi nagu teha ei ole, peres on 3 last, üks teismeline ja kaks pisemat. Kas on keegi sarnases olukorras olnud, kuidas toime tulete?
Sarnases olukorras räägiks mehega ja mees räägib oma vanematega. Mehega rääkida suudad? Kuna tegemist on tema vanematega, on see tema asi asjad ära klaarida. Mina üüriks suvekuudeks teise elamise. Kasutaks lühiajalise üürimise võimalusi. Ega nad muidu aru ei saa, et teil on vajadused, kui hakkad enda eest seisma ehk siis otsima võimalusi. Talvel ilmselt aia kasutamine pole niivõrd aktuaalne, nii et elategi suvel mujal ja talvel majas.
Kas te ei tohi õues olla või ei tohi midagi muuta seal?
Ma veel eakas pole. Aga ma ka tahaks et seal oleks nii nagu mulle meeldib.
Aias võiks lapsed olla küll.
Aga vanade puhul ma ei saa ka aru. Nad ju surevad nagunii varsti ära ja nad ei näegi nende puude kasvamst.
Ma just kuulsin juttu, kus üks väimees naeris oma ämma üle, kui see 90 aasta vanusena ploomipuid istutas ja heietas, et varsti saab jälle ploome. Seitse aastat hiljem läks sama väimees ämma poole ja ämm pakkus neilt istutatud puudelt magusid ploome, kõndis oma jala peal ploomipuude all, hoolitses väikestviisi aia eest ja nautis elu.
Inimesed ei sure tänapäeval veel 50 aastaselt.
Kas maja on ametlikult kinkelepinguga teile tehtud? Sel juhul tuleb vanematega maha istuda ja ka aed sõbralikult ära jagada.
Kui ei ole teile kingitud ja seal niisama elate, võite ju mujale kolimist plaanida. Raha olete küll remondile kulutanud, aga eks mujal elades oleks üürile kulunud, nii et see on õiglane kulu seal veedetud aja eest.
Vanemad ei suhtle lastega enam? Mulle tundub, et see on juba sügavam teema. Vanasti käisite korra nädala või paari jooksul külas ja kuna nüüd vanemad samas majas, lasite väikestel pidevalt nende juures käia? Vanad inimesed muutuvad mugavaks ja ka väsivad kiiremini, nad ei taha pidevalt lastega tegeleda. Selles osas peate ikka ise mingit viisakat piiri pidama ja ka nende privaatsuse eest hoolitsema.
Õudne. Olen ka elanud ämma-äia majas. Mitte iialgi enam! Mina oma kogemuse pealt ütleks äiale-ämmale, palju maja renoveerimine maksis, küsiks selle raha tagasi ja kaoks kõigi oma kodinatega, kui ämm ja äi teie olukorda ei mõista. Las soolavad sisse oma aia ja nõudmised. Või võtku võõrad rentnikud. Elate ühe korra. Mõttetu on elu elada jageledes ja tülitsedes.
Mina oma kogemuse pealt ütleks äiale-ämmale, palju maja renoveerimine maksis, küsiks selle raha tagasi ja kaoks kõigi oma kodinatega.
Ma arvan, et kui nemad omalt poolt maja rendihinna välja arvutavad, peaks enne “kõigi kodinatega” lahkumist neile peale maksma.
Või sa leiad, et oleks pidanud tasuta saama elada teiste kinnisvaral?
Mina oma kogemuse pealt ütleks äiale-ämmale, palju maja renoveerimine maksis, küsiks selle raha tagasi ja kaoks kõigi oma kodinatega.
Ma arvan, et kui nemad omalt poolt maja rendihinna välja arvutavad, peaks enne “kõigi kodinatega” lahkumist neile peale maksma.
Või sa leiad, et oleks pidanud tasuta saama elada teiste kinnisvaral?
Sa ilmselgelt pole ühtegi maja elus renoveerinud, kui arvad, et aasta rendihind seda ületab… Pigem rendihind maha võtta kulutatud rahast. Maja pärandusena ka soolaku sisse või kinkigu võõrastele.
Või siis veel üks variant, hiiliv seniilsus, dementsus. Mul ka ämm hakkas mõned aastad enne surma jaburaid asju taga nutma, odavaid ja mõttetuid asju ületähtsustama. Kui asi peaks sealmaal olema, siis pigem hoiaks suu kinni.
Ühes majas kaks peret – keeruline on, meil jättis vanaisa maja minule ja tädipojale kahe peale. Meil on alumine, tädipojal ülemine korrus, aed enam vähem pooleks. Kõik oli hästi, kuni tädipoeg naise võttis – saime ka alguses väga hästi läbi, tegime koos aias tööd, jõime veini jne – aga siis hakkasid tekkima probleemid, minul on väga raske teisele peale põrgata, tahan alati asju heaga ajada – aga kui ikka hakati minu peale külaliste nähes karjuma suht lapsikul põhjustel – siis ausalt olin väga šokeeritud. Lisaks tehti teema, kes ja millal sauna kasutab/koristab, miks meie kasutuses on majast suurem osa (tegelikult on osad võrdsed, ainult mees ehitas juurde veranda terrassiga) jne. Õnneks on nüüd 15 aastaga asjad paika loksunud, kes mida teeb ja proua ka maha rahunenud, aga vahepeal oli tunne, et müün oma osa ära ja kolin minema – samas on see vanaisa kodu, väga ilus ja armas maja, heas asukohas jne.
Mina oma kogemuse pealt ütleks äiale-ämmale, palju maja renoveerimine maksis, küsiks selle raha tagasi ja kaoks kõigi oma kodinatega.
Ma arvan, et kui nemad omalt poolt maja rendihinna välja arvutavad, peaks enne “kõigi kodinatega” lahkumist neile peale maksma.
Või sa leiad, et oleks pidanud tasuta saama elada teiste kinnisvaral?
Sa ilmselgelt pole ühtegi maja elus renoveerinud, kui arvad, et aasta rendihind seda ületab… Pigem rendihind maha võtta kulutatud rahast. Maja pärandusena ka soolaku sisse või kinkigu võõrastele.
Või siis veel üks variant, hiiliv seniilsus, dementsus. Mul ka ämm hakkas mõned aastad enne surma jaburaid asju taga nutma, odavaid ja mõttetuid asju ületähtsustama. Kui asi peaks sealmaal olema, siis pigem hoiaks suu kinni.
Teemaalgataja ütles, et neil on rahaliselt nüüd kergem, kuna kodulaenule ei kulu midagi ja lisas, et nad on teinud remonti, mis ilmselt tähendab väiksemat kõpitsemist. Ta ei rääkinud midagi renoveerimisest, mainis ju isegi seda, et maja ei kuulu neile, vaid neil lubati seal lihtsalt elada. Miks nad peaksidki siis mingit suurt renoveerimist ette võtma…
Ma eeldan, et remonti ei tehtud rohkem kui selle raha eest kuus, mis viieliikmelisele perele maja rentimine maksma läheks, seega pole vanakestel neile ka vaja selle eest tagasi maksta.
Mina oma kogemuse pealt ütleks äiale-ämmale, palju maja renoveerimine maksis, küsiks selle raha tagasi ja kaoks kõigi oma kodinatega.
Ma arvan, et kui nemad omalt poolt maja rendihinna välja arvutavad, peaks enne “kõigi kodinatega” lahkumist neile peale maksma.
Või sa leiad, et oleks pidanud tasuta saama elada teiste kinnisvaral?
Sa ilmselgelt pole ühtegi maja elus renoveerinud, kui arvad, et aasta rendihind seda ületab… Pigem rendihind maha võtta kulutatud rahast. Maja pärandusena ka soolaku sisse või kinkigu võõrastele.
Või siis veel üks variant, hiiliv seniilsus, dementsus. Mul ka ämm hakkas mõned aastad enne surma jaburaid asju taga nutma, odavaid ja mõttetuid asju ületähtsustama. Kui asi peaks sealmaal olema, siis pigem hoiaks suu kinni.
Teemaalgataja ütles, et neil on rahaliselt nüüd kergem, kuna kodulaenule ei kulu midagi ja lisas, et nad on teinud remonti, mis ilmselt tähendab väiksemat kõpitsemist. Ta ei rääkinud midagi renoveerimisest, mainis ju isegi seda, et maja ei kuulu neile, vaid neil lubati seal lihtsalt elada. Miks nad peaksidki siis mingit suurt renoveerimist ette võtma…
Ma eeldan, et remonti ei tehtud rohkem kui selle raha eest kuus, mis viieliikmelisele perele maja rentimine maksma läheks, seega pole vanakestel neile ka vaja selle eest tagasi maksta.
Vahet pole, mida maksti, remont miinus üür või renoveerimine miinus üür. Vahet ka pole lõpuks, kas pluss või miinus. Minekut tasub sealt igal juhul teha. Meil ka ämm laias seni meiega, kuni tegime päevapealt sääred. Ühe päeva kolisime, inimene nuttis samal ajal. Edaspidi elas surmani üksinda. Täiskasvanut enam ümber ei õpeta, iga inimene teeb oma valikud ise.
Ps! Maja kinkis enam-vähem suvalisele sugulasele, kes müüs selle veel enne matuseid maha (kokkulepe enne surma, tehing pärast).
Ma saan aru et keegi ei keela hoovis olla, vaid hoovi muuta. Ma saan omanikust aru. Mul ka yyrnikud maakodus, aga ei kujuta ette et nad ise puid maha votaks voi kuskile murulapile pöllu teeks. See ikka kokkuleppel ja kui , siis nii, et see mu visiooniga sobiks.
Aed ja hoov on ikka teadlikult kujundatud ala ja vastumeelne muutmine torkab silma aastaid. Siseruum ja maja on teine asi , vanaperenaine ei ela ise teie tubades.
Kysige emalt, kuhu ta teie lillepeenart ette kujutab ja kuhu voiksite muid taimi panna. Kui ta ise samamoodi teeks, siis talle ka teie plaan sobiks.
ma eeldan et igayks teist, kes mingi oma asja kasutada annab, eeldab, et saab selle tagasi samasugusena ja seda hoitakse heaperemehelikult.
Teil tuleb lihtsalt labi raakida. Majaosa saamine on juba ysna piisav asi tänulik olemiseks, nouda ja eeldada veel hooviosa on natsa ylbe. Teile ju anti ainult ruumid.
Ma saan aru et keegi ei keela hoovis olla, vaid hoovi muuta. Ma saan omanikust aru. Mul ka yyrnikud maakodus, aga ei kujuta ette et nad ise puid maha votaks voi kuskile murulapile pöllu teeks. See ikka kokkuleppel ja kui , siis nii, et see mu visiooniga sobiks.
Aed ja hoov on ikka teadlikult kujundatud ala ja vastumeelne muutmine torkab silma aastaid. Siseruum ja maja on teine asi , vanaperenaine ei ela ise teie tubades.
Kysige emalt, kuhu ta teie lillepeenart ette kujutab ja kuhu voiksite muid taimi panna. Kui ta ise samamoodi teeks, siis talle ka teie plaan sobiks.
ma eeldan et igayks teist, kes mingi oma asja kasutada annab, eeldab, et saab selle tagasi samasugusena ja seda hoitakse heaperemehelikult.
Teil tuleb lihtsalt labi raakida. Majaosa saamine on juba ysna piisav asi tänulik olemiseks, nouda ja eeldada veel hooviosa on natsa ylbe. Teile ju anti ainult ruumid.
Ma saan aru, kui oleks võõras inimene. Aga, kui ma kutsun majja elama oma poja perega, siis ei hakkaks küll lolli mängima ja õue kasutamist keelama, eriti kui peres on 3 väikest last.
Mina üüriks suvekuudeks teise elamise. Kasutaks lühiajalise üürimise võimalusi.
Väga hea plaan – selle lühiajalise üürika omanikule kindlasti väga meeldiks, kui üürnik tema juures peenraid kaevab. 😀
eeldab, et saab selle tagasi samasugusena
Siin on jutt ju poja perest, kellele pakuti, et ela meie juures majas. See tähendab, et seda elamist ei antud talle mitte tähtajaliselt üürile, vaid plaan ongi vanematel selline, et noored hoiavad maja korras ja elavad seal alaliselt. Vanadel remondikulud kahanevad, ja maja ei seisa tühjana, sest vanapaar ilmselt enam ei vajagi nii suurt elamispinda kui neil seal praegu on. Aga talveperioodil on paha, kui pool maja kütmata. Vbla aknaid ka ei vahetaks nendes tubades, mis kasutuses ei ole jms. Maja ilma pojapereta tuleks kas müüa või siis leppida sellega, et vaikselt laguneb, kuna jõud ei käi enam üle. Aga päris võõrast üürilist ka ei taha sisse võtta. Ja täitsa pojale ära kinkida ka ei tahaks, sest aed on ju nii tore ja harjunud ka seal juba. Aga ilma pojata maja siiski vaikselt laguneks ja ei oleks ikka päris see… Nii et ma eeldan, et vanapaari jaoks kaaluvad plussid miinused üles. Nad ise tahavad, et poeg seal elaks.
Selge see, et poja perega ei saa samamoodi ümber käia kui võõra üürilisega ja selge see, et kui minial ei lase aias mitte midagi teha, siis ta muutub rahulolematuks ja noored tahavad mujale kolida. Nüüd on selle ema otsustada, kas ta eraldab poja perele mingi kindla aiasopi, kus perenaiseks saab minia või siis lepib sellega, et poeg kolib minema ja tüli majas.
Oma lapse peresse ei saa suhtuda nii nagu tegemist oleks üürilisega, kes ei tohi aias midagi muuta. Sel juhul võiks ju poeg hakata hoopis seda nõudma, et ka nende kasutuses olevas majaosas nn üürileandja renoveeriks.
Niisugune koos elamine on peresuhe, mitte üürniku ja üürileandja suhe. Ämm peaks üldse õnnelik olema, et minia on selline, et tahab ka oma peenart teha, mitte õunapuid saega maha tõmmata ja peenarde asemele muru külvata 🙂 Sai see maja neil omavahel elamiseks jagatud, küllap saab aiaga ka samamoodi tehtud, ei ole see midagi nii traagiline. Ämm tegeleb oma pojengidega ja minia saab kuskile kasvuhoone panna.
Teemaalgataja, kas sa oled maja omanikega läbi rääkinud oma õueala kasutamis eplaanid (planeeritud puud-peenrad) ja ka selle, kas ja kuhu panna lastele vajalikud atraktsioonid või kus võiks nt. palli mängida? Oled sa rahulikult neid asju arutanud? Mulle jääb paratamatult tunne, et kolisite sisse ja veidi ületasite oma piire ning tulemus ongi käes. Vaheta rollid ära ja mõtle ennast ämma-äia rolli – kui sinu laps tooks kaasa koju ja käituks nii, kas sina siis ei tunneks ennast puudutatuna või tõrjutuna? Olen sellist asja kõrvalt näinud, tõsi, probleem oli suvekuudeks sissekolimine ja sealne asjatamine (muidugi, sinnani välja, kus majaperenaine ei saanud külasimmanilegi, kuna pidid tütrele ja ta perele toitu tegema) ning pidin ka ise naabrina veidi asju paika panema, kuna märkamatult saadeti lapsi ka minu juurde hoiule, kuna sul on ju batuuut ja lastele meeldib seal. Selge, meeldib, teil pole, kuid tule lapsevanemana kaasa, küsi luba ja olge siis seal. Aga ei mingit loaküsimist ega ka seda, et 6- ja 2-aastasega tuleks kaasa laste vanem, eriti arvestades asjaolu, et meil on teismeliste palvel ära võetud batuudi turvavõrk. Minu soovitus olekski, et minge mehega kahekesi ämma-äiaga rääkima, astuge paar sammu tagasi, sina vabanda kooskõlastamata tegevuste eest ja pange paika reeglid, kus saate eraldi leibkondadena tegutseda ka sama hoovi peal.
Teemaalgatajale soovitan paar sammu tagasi astuda. Ämm ja äi pakkusid maja elamiseks, proua hakkas kohe hurraaga majandama, unustades ära, et maja ei ole siiski tema oma vaid hea oleks olnud koheselt arutada läbi ka plaan, kas ja mida aias muuta. Kui vana perenaine teeb peenraid, siis näiteks arutada, kas noor pere saaks sobivalt omale samuti peenraid juurde teha.
Lisaks kumas läbi, et lisaks elamisele on ootus, et vanavanemad on ka tasuta lapsehoidjad. Usu mind, enamus vanavanemaid hoiab lapselapsi rõõmuga aga arvestades, et tegemist on eakate inimestega, siis jätta nad ikka pühapäeva vanavanemateks, igapäevane väikeste lastega mässamine on väsitav.
Elu ämma ja äiaga samas majas ei ole lihtne, kui see otsus sai vastu võetud, siis tuleb nende reeglitega oma soovid sobituma panna, muud varianti sellise elukorralduse juures pole.
Niisugune koos elamine on peresuhe, mitte üürniku ja üürileandja suhe. Ämm peaks üldse õnnelik olema, et minia on selline, et tahab ka oma peenart teha, mitte õunapuid saega maha tõmmata ja peenarde asemele muru külvata ???? Sai see maja neil omavahel elamiseks jagatud, küllap saab aiaga ka samamoodi tehtud, ei ole see midagi nii traagiline. Ämm tegeleb oma pojengidega ja minia saab kuskile kasvuhoone panna.
Mina kutsusin ka poja pere enda juurde elama, sest ei käi jõud majast üle. Minu jaoks naljakas, et ei luba aias midagi teha. Minu pärast tehku küll mida iganes, kuigi suuri puid eriti ei tahaks, et maha võtab. Õnneks pole sellist palvet ka olnud. Peenrad ja kasvuhoone jätsingi miniale toimetada, eks ole seal möllatud juba küll. Pealekauba söövad meil teod nagunii kõik ära.
Teemaalgataja ütles, et neil on rahaliselt nüüd kergem, kuna kodulaenule ei kulu midagi ja lisas, et nad on teinud remonti, mis ilmselt tähendab väiksemat kõpitsemist. Ta ei rääkinud midagi renoveerimisest, mainis ju isegi seda, et maja ei kuulu neile, vaid neil lubati seal lihtsalt elada. Miks nad peaksidki siis mingit suurt renoveerimist ette võtma…
Teemaalgataja ütles, et maja remonti paigutati kõik nende säästud. Mine loe teemaalgatus õige läbi ka vahelduse mõttes.
Ma saan aru et keegi ei keela hoovis olla, vaid hoovi muuta. Ma saan omanikust aru. Mul ka yyrnikud maakodus, aga ei kujuta ette et nad ise puid maha votaks voi kuskile murulapile pöllu teeks. See ikka kokkuleppel ja kui , siis nii, et see mu visiooniga sobiks.
Aed ja hoov on ikka teadlikult kujundatud ala ja vastumeelne muutmine torkab silma aastaid. Siseruum ja maja on teine asi , vanaperenaine ei ela ise teie tubades.
Kysige emalt, kuhu ta teie lillepeenart ette kujutab ja kuhu voiksite muid taimi panna. Kui ta ise samamoodi teeks, siis talle ka teie plaan sobiks.
ma eeldan et igayks teist, kes mingi oma asja kasutada annab, eeldab, et saab selle tagasi samasugusena ja seda hoitakse heaperemehelikult.
Teil tuleb lihtsalt labi raakida. Majaosa saamine on juba ysna piisav asi tänulik olemiseks, nouda ja eeldada veel hooviosa on natsa ylbe. Teile ju anti ainult ruumid.
Ma saan aru, kui oleks võõras inimene. Aga, kui ma kutsun majja elama oma poja perega, siis ei hakkaks küll lolli mängima ja õue kasutamist keelama, eriti kui peres on 3 väikest last.
Meil külas olles on meie magamistoa akna all, sellel maja küljel, lapselastel jooksmine ja mängimine keelatud. Selle maja külje pealt vaikides läbi kõndimist otseselt pole keelanud, aga nad isegi ei käi seal. Ja oli ka omadel lastel oli mujal samuti. Maja ülejäänud kolm külge on nende päralt. Aga ka vanematel (ja vanavanematel) peab olema võimalik minna suhtelisse vaikusesse ja rahusse ning oma aknast vaadata täpselt selliseid lillepeenraid, mida 5-aastase väikese abilise käsi pole ümber kujundanud. Selleks on ruumi teistel maja külgedel ja hõiskamiseks samuti.
Teemaalgataja ütles, et neil on rahaliselt nüüd kergem, kuna kodulaenule ei kulu midagi ja lisas, et nad on teinud remonti, mis ilmselt tähendab väiksemat kõpitsemist. Ta ei rääkinud midagi renoveerimisest, mainis ju isegi seda, et maja ei kuulu neile, vaid neil lubati seal lihtsalt elada. Miks nad peaksidki siis mingit suurt renoveerimist ette võtma…
Teemaalgataja ütles, et maja remonti paigutati kõik nende säästud. Mine loe teemaalgatus õige läbi ka vahelduse mõttes.
See ei tähenda, et neid sääste palju oleks olnud.
