Esileht Pereelu ja suhted Maja jagamine

Näitan 8 postitust - vahemik 31 kuni 38 (kokku 38 )

Teema: Maja jagamine

Postitas:

siis pigem on vanavanemad 50-65

Nagu TA ütles, nad üsna eakad inimesed..

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 15.06 19:25; 15.06 19:31;
To report this post you need to login first.
Postitas:

eeldab, et saab selle tagasi samasugusena

Siin on jutt ju poja perest, kellele pakuti, et ela meie juures majas. See tähendab, et seda elamist ei antud talle mitte tähtajaliselt üürile, vaid plaan ongi vanematel selline, et noored hoiavad maja korras ja elavad seal alaliselt. Vanadel remondikulud kahanevad, ja maja ei seisa tühjana, sest vanapaar ilmselt enam ei vajagi nii suurt elamispinda kui neil seal praegu on. Aga talveperioodil on paha, kui pool maja kütmata. Vbla aknaid ka ei vahetaks nendes tubades, mis kasutuses ei ole jms. Maja ilma pojapereta tuleks kas müüa või siis leppida sellega, et vaikselt laguneb, kuna jõud ei käi enam üle. Aga päris võõrast üürilist ka ei taha sisse võtta. Ja täitsa pojale ära kinkida ka ei tahaks, sest aed on ju nii tore ja harjunud ka seal juba. Aga ilma pojata maja siiski vaikselt laguneks ja ei oleks ikka päris see… Nii et ma eeldan, et vanapaari jaoks kaaluvad plussid miinused üles. Nad ise tahavad, et poeg seal elaks.

Selge see, et poja perega ei saa samamoodi ümber käia kui võõra üürilisega ja selge see, et kui minial ei lase aias mitte midagi teha, siis ta muutub rahulolematuks ja noored tahavad mujale kolida. Nüüd on selle ema otsustada, kas ta eraldab poja perele mingi kindla aiasopi, kus perenaiseks saab minia või siis lepib sellega, et poeg kolib minema ja tüli majas.

Oma lapse peresse ei saa suhtuda nii nagu tegemist oleks üürilisega, kes ei tohi aias midagi muuta. Sel juhul võiks ju poeg hakata hoopis seda nõudma, et ka nende kasutuses olevas majaosas nn üürileandja renoveeriks.

Niisugune koos elamine on peresuhe, mitte üürniku ja üürileandja suhe. Ämm peaks üldse õnnelik olema, et minia on selline, et tahab ka oma peenart teha, mitte õunapuid saega maha tõmmata ja peenarde asemele muru külvata ???? Sai see maja neil omavahel elamiseks jagatud, küllap saab aiaga ka samamoodi tehtud, ei ole see midagi nii traagiline. Ämm tegeleb oma pojengidega ja minia saab kuskile kasvuhoone panna.

Muidugi peaks ämm õnnelik olema, et minia nüüd kamandab, mida ja kus peenrad käivad.

Mina äia-ämma asemel müüks maja maha ja koliks korterisse, kui enam jõud majast üle ei käi. Oma meelerahu on ikka tähtsam, kui mingi sissekolinud minia võimutsemine.

+5
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 15.06 19:25; 15.06 19:31;
To report this post you need to login first.
Postitas:

eeldab, et saab selle tagasi samasugusena

Siin on jutt ju poja perest, kellele pakuti, et ela meie juures majas. See tähendab, et seda elamist ei antud talle mitte tähtajaliselt üürile, vaid plaan ongi vanematel selline, et noored hoiavad maja korras ja elavad seal alaliselt. Vanadel remondikulud kahanevad, ja maja ei seisa tühjana, sest vanapaar ilmselt enam ei vajagi nii suurt elamispinda kui neil seal praegu on. Aga talveperioodil on paha, kui pool maja kütmata. Vbla aknaid ka ei vahetaks nendes tubades, mis kasutuses ei ole jms. Maja ilma pojapereta tuleks kas müüa või siis leppida sellega, et vaikselt laguneb, kuna jõud ei käi enam üle. Aga päris võõrast üürilist ka ei taha sisse võtta. Ja täitsa pojale ära kinkida ka ei tahaks, sest aed on ju nii tore ja harjunud ka seal juba. Aga ilma pojata maja siiski vaikselt laguneks ja ei oleks ikka päris see… Nii et ma eeldan, et vanapaari jaoks kaaluvad plussid miinused üles. Nad ise tahavad, et poeg seal elaks.

Selge see, et poja perega ei saa samamoodi ümber käia kui võõra üürilisega ja selge see, et kui minial ei lase aias mitte midagi teha, siis ta muutub rahulolematuks ja noored tahavad mujale kolida. Nüüd on selle ema otsustada, kas ta eraldab poja perele mingi kindla aiasopi, kus perenaiseks saab minia või siis lepib sellega, et poeg kolib minema ja tüli majas.

Oma lapse peresse ei saa suhtuda nii nagu tegemist oleks üürilisega, kes ei tohi aias midagi muuta. Sel juhul võiks ju poeg hakata hoopis seda nõudma, et ka nende kasutuses olevas majaosas nn üürileandja renoveeriks.

Niisugune koos elamine on peresuhe, mitte üürniku ja üürileandja suhe. Ämm peaks üldse õnnelik olema, et minia on selline, et tahab ka oma peenart teha, mitte õunapuid saega maha tõmmata ja peenarde asemele muru külvata ???? Sai see maja neil omavahel elamiseks jagatud, küllap saab aiaga ka samamoodi tehtud, ei ole see midagi nii traagiline. Ämm tegeleb oma pojengidega ja minia saab kuskile kasvuhoone panna.

Muidugi peaks ämm õnnelik olema, et minia nüüd kamandab, mida ja kus peenrad käivad.

Mina äia-ämma asemel müüks maja maha ja koliks korterisse, kui enam jõud majast üle ei käi. Oma meelerahu on ikka tähtsam, kui mingi sissekolinud minia võimutsemine.

Sina myy ja tee ja ole kõva tegija. On aga inimesi, kelle kodu on elutöö ja nad lahkuvad sealt jalad ees.

+8
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 15.06 07:02; 16.06 09:26;
To report this post you need to login first.
Postitas:

TA peab ka arvestama, et mehevanematega või ilma, tema omaks ei saa see maja kunagi! Isegi kui ämm lahkelt lubaks tal seal talitada ja peenraid teha oma äranägemisel, lahutuse korral peab ta sealt majast minema, kaks tühja kätt taskus. See on mehe pärandvara.

See on üks õudsem lõks, millesse abikaasad/elukaaslased võivad astuda, rajada oma elu teise abikaasa pärandvaraks olevasse majja või ka korterisse. Ühelt poolt tundub jube lihtne, ajal, kui sõbrad veeretavad sente ja maksavad pangale eluasemelaenu tagasi, saad sina palju lahedamalt läbi. Aga kui abielu peaks purunema, oled sina paljas nagu püksinööp. Taolises olukorras alati tasuks võimalusel endale lahusvarana soetada väike korter, üürida seda välja ja oma raha panustada kasvõi osaliselt sinna. On mingi tagatis juhuks, kui abielu karile jookseb.

+15
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

TA peab ka arvestama, et mehevanematega või ilma, tema omaks ei saa see maja kunagi! Isegi kui ämm lahkelt lubaks tal seal talitada ja peenraid teha oma äranägemisel, lahutuse korral peab ta sealt majast minema, kaks tühja kätt taskus. See on mehe pärandvara.

See on üks õudsem lõks, millesse abikaasad/elukaaslased võivad astuda, rajada oma elu teise abikaasa pärandvaraks olevasse majja või ka korterisse. Ühelt poolt tundub jube lihtne, ajal, kui sõbrad veeretavad sente ja maksavad pangale eluasemelaenu tagasi, saad sina palju lahedamalt läbi. Aga kui abielu peaks purunema, oled sina paljas nagu püksinööp. Taolises olukorras alati tasuks võimalusel endale lahusvarana soetada väike korter, üürida seda välja ja oma raha panustada kasvõi osaliselt sinna. On mingi tagatis juhuks, kui abielu karile jookseb.

Olen ka täpselt selles olukorras, nii ongi, lõks mis lõks. Hea meel lugeda, et ma pole ainus, kes on samale arusaamisele jõudnud. Vanema põlvkonna innu ja armastusega ja aastakümnete pika tööga üles ehitatud suured majalahmakad võivad osutuda noorele põlvkonnale lõksuks ja koormaks, sest maha müüa on raske (kuidas sa saadad isa-ema nende üles ehitatud suurest ilusast aiaga majast kuhugi korterisse? ja kas selles müügist pärast vanematele uue kodu soetamist ka midagi märkimisväärset üle jääb, mis lapsi oluliselt aitaks oma kodu soetamisel, eriti kui õdesid-vendi mitu?), ja samal ajal ülal pidada raske, pidevalt peab hooldama-remontima, muidu maja väärtus järjest väheneb, aga suurema hulga elanikega, kes seda kõpitseks ja korras hoiaks, on raske maja täita – millise noore inimese unistus ikka on elada ämma-äia majapidamises, mis teiste inimeste kraami täis ja iga asja tegemiseks pead luba küsima ja nõu pidama, isegi kui suhted ämma-äiaga on head, rääkimata sellest, kui ei ole just kõige parem klapp… Rist ja viletsus on kohati need elutööna ehitatud majad, mulle näib, et oma elukaaslasega nullist kodu rajamist alustada oleks märksa lihtsam, kui välja mõelda, mida ja kuidas selle maja- ja aialahmakaga korraldada. Praegu olengi sellises olukorras, et tahaksin kangesti oma kodu rajamisse panustada, sääste isegi on kogunenud, aga lihtsalt ei ole nõus tegema suuremaid kulutusi kinnisvara putitamisele, millele minul ei ole mingeid õigusi. Nii siis veeretan sente ja kogun sääste omaenda väikese korteri soetamiseks, suurema jaoks üksi koguda ei suuda, elukaaslane aga on sunnitud kulutama oma sissetuleku ülejäägi vanemate maja korras hoidmisele. Segane ja ebameeldiv olukord.

+7
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Vanema põlvkonna innu ja armastusega ja aastakümnete pika tööga üles ehitatud suured majalahmakad võivad osutuda noorele põlvkonnale lõksuks ja koormaks, sest maha müüa on raske (kuidas sa saadad isa-ema nende üles ehitatud suurest ilusast aiaga majast kuhugi korterisse? ja kas selles müügist pärast vanematele uue kodu soetamist ka midagi märkimisväärset üle jääb, mis lapsi oluliselt aitaks oma kodu soetamisel

Täitsa huvitav lugemine. Kes siis seda vanemad põlvkonda aitas selle innu ja armastusega kodu rajamisel ja miks see järgmine põlvkond sellised äpud on, et endale ei suuda luua kellegi teise oma müümata?

0
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 15.06 08:04; 30.06 16:32;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Hea meel lugeda, et ma pole ainus, kes on samale arusaamisele jõudnud.

Ikka on ju hea meel, et sa ainuke loll pole.
Meid on veel!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kui on remonti kõvasti investeeritud, võib julgeda arvata, et poeg on nende ainus pärija. Võinoh, ma ise vähemalt nii ei lammutaks, kui õdesid-vendi veel peaks olema. Sedaenam, et laste kasvatamise-koolitamise kõrvalt on igasugune ehitamine nagu luksvärk.

Ei oska ju kõrvalt midagi arvata. Mina ise olen seda meelt, et vanad võivad küll väga kanged ja puise mõtlemisega olla. Mul oleks hea meel, kui minia üldse midagi teha tahaks – jumalaeest, tehku ainult! Muidugi ta teeb omamoodi, nagu tema tahab. Nohja siis?  Mina pole ju igavene ja on ainult hea, kui on järjepidevus. Ja peenar või ka kogu aed kõige oma lillenuustikutega on põlvkondade läbisaamise ja ajaloolise perekonnaloo suhtes üsna tähtsusetu. Miski pole parem headest suhetest, läbisaamisest, juttudest, vestlustest, tundest, et oled omade keskel. Selle ajastu kõige suurem häda ja viletsus ongi see, et igaüks peaks nullist omale ise kodu looma, kas siis ise ostes või ehitades. Just teatepulka edasi andes oleks kõigil kergem. Noored võidaksid eluasemega, vanad sellega, et lihase lapse pere hoiab neilgi silma peal, vahel viib või toob, aitab noore inimese jõuga. Noh, tahab oma juti järgi peenart teha ega salli võibolla sedagi, et lapselapsed õuel palli loobivad südamest…ja edasi? Ükskord on rauk. Mis tast saab siis? Kes temaga tegeleb? Kellele ta korda läheb? Vaevalt, et lapselapsed heldinult seda meenutavad, kuidas mamma omaette iluaeda pidas ja kellelgi sinnajuurde asja ei olnud. Mina olen seda meelt, et ka vanemad inimesed peaksid noorte suhtes rohkem sallivamad olema ja poolele teele vastu tulema. Mis mõte on üldse muidu perekonnal ja laste kasvatamisel, kui sa lihtsalt, kui kell kukub, nad oma mõtetest ja tegemistest ära eraldad.

 

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 8 postitust - vahemik 31 kuni 38 (kokku 38 )


Esileht Pereelu ja suhted Maja jagamine