Teema: Mälestuste muutmine

Tundub, et suutsid naise oma tegemiste või tegematajätmistega viimase piirini viia. See, et sina tunned, et sul oleks vaja mingit lõpetatuse tunnet, ei tähenda, et tema ka seda tahab. Ehk on ta selle peatükiga oma elust juba rahu teinud ega soovi meeldetuletust.

#2999922:

#2999897:

Eh, meie ei tea ju teie elu detalila, et kes mida ütles või tegi või ütlemata ja tegemata jättis.

Viimases postituses on sul väga tabavad sõnad vanaisalt, miks sa ei kirjtua täpselt seda sama juttu, mida siin kirjutad oma eksile ja siis vaata, kas ta üldse loeb su kirja ja kas ta tahaks sinuga kohtuma tulla. Kui ise tunned, et vaja lahendada niimoodi see vana vimm ja otsid tõesti lepitust ning pole muid tagamõtteid, siis miks mitte.

Ei ole tagamõtteid. Lihtsalt mõtlemine ja hoolimine. Nagu oma õe, ema, vanaema, onu, onupoja laste jne osas – mingi side, lähedus, pere tunne.

Kas peaksin ehk paberil kirja saatma, postkasti panema, ümbrikul kirjas, kellelt?

Sots meedias ja suhtluskanalites me üksteist ei blokkinud, aga mul on hirm sinna kirjutada ning see oleks kuidagi pealiskaudne.

Ja juhul, kui ta loeb, jätma nt sõnumi, et kui ta poole aasta jooksul ei vasta, siis ma enam ei tülita?

Ei sooviks stalkeriks saada või ahistada.

Kirjutada võib ju mitmel viisil. Miks mitte paberkiri, kui e-maili saata ei taha. Paberit saab sama lihtsalt ahju või prügikasti visata nagu e-maili ära kustutada.
Aga kindlasti pole vaja inimesele mingit ajapiirangut panna. Elementaarne ju, et kui ta sulle ei vasta, siis sa enam ei tülita. Kas see polegi kirja mõte? Kui ta tahab sinuga leppida ja tuttav/sõber edasi olla, siis võtab ühendust, kui ei, siis ei võta. Sa võid ju oodata kaua tahes, või mis? Loodetavastei ei hakka sa pärast kirja edastaist igal õhtul ta akende all hiilima… Kui naine sulle alles 8 kuu pärast või kasvõi 2 aasta pärast vastab, sest pole tahtnud varem su kirja lugeda või vajab pikemat aega haavade lakkumiseks, sellest ei peaks sinul küll mingit vahet olema… See et sina arvad, et ta on hea inimene ei tähenda ju, et tema sinust sama arvab, võibolla peabki sind ülbeks egoks ja ei taha sind enam oma ellu, võibolla aja möödudes rahuneb ja võib jälle suhelda. Anna aega.
See, kui talle ei meeldi, et sa ta lapsi veel koju tood või kuidagi läheduses figureerid, seda saab ta sulle ilma kirja saatmatagi teada anda.

Sina võid üritada, tema võib keelduda, vaba maa. Aga kiri oleks tobe. Kust sa tead, et ta selle kätte üldse saab? Ikka helista. Kui kõnet vastu ei võta, siis on asi selge ja rohkem ära tülita.

#2999859:

Läksin pikaaegsest elukaaslaasest lahku pea 2 aastat tagasi. Suhe kääris kaua, kaotasime teineteise suhtes usalduse ja lugupidamise – oleks pidanud varem lahku minema.

Otsima oleksid pidanud kohe peale lahku minemist, mitte nüüd 2 aastat hiljem. Nüüd peaksid oma eluga edasi minema ja mitte takerduma mineviku taaka.

Sina oled 37. Lahku läksid 2 a tagasi, st olid 35. Koos elasite 6 a, st alates sellest ajast, kui olid 29. Naise lapsed olid väikesed, nüüd on pubekad. Seega need teised kärgpere liikmed, need sinu mainitud PEA TÄISKASVANUD LAPSED, need peavad olema siis sinu omad. 29-a mehel on pea täiskasvanud lapsed. Karm värk, ei teagi, mida öelda…
Ahistada ei taha, aga pubekatelt oled ikkagi välja uurinud, et naisel uut meest ei ole. Mhmh.

ma vabanduskirja ei soovitaks, kui olukord oli selline, et naine läks mehele kallale.

Muidugi ei tea me seda, missugune see vägivald oli, mille peale mees lahkus. Kas andis kõrvakiilu või midagi hullemat, purustas ninaluu? Andis jalaga munadesse? Peksis vaeseomaks? Ma arvan, et selleski on suur vahe, kas tegemist oli ühe kõrvakiiluga või tõsisema kehavigastuse tekitamisega.

Üldiselt jääb mulle mulje siiski, et teemaalgataja püüab endale tõestada, et tema oli hea ja naine oli paha ja et naine seda tunnistaks. Mina ei soovita ühendust võtta. Maailm on inimesi paksult täis, kellega sõber olla, selline sõber, kellega ei ole mingit ahastavat, ängistavat ja valusat minevikku. Praegusel juhul on tunne, et mees tahab manipuleerida.

#3000326:

Sina oled 37. Lahku läksid 2 a tagasi, st olid 35. Koos elasite 6 a, st alates sellest ajast, kui olid 29. Naise lapsed olid väikesed, nüüd on pubekad. Seega need teised kärgpere liikmed, need sinu mainitud PEA TÄISKASVANUD LAPSED, need peavad olema siis sinu omad. 29-a mehel on pea täiskasvanud lapsed. Karm värk, ei teagi, mida öelda…

Ahistada ei taha, aga pubekatelt oled ikkagi välja uurinud, et naisel uut meest ei ole. Mhmh.

Ma pakun, et mees valetab ennast 10 a nooremaks. Mehed teevad seda päris tihti. Keskeakriis või midagi.

#3000249:

Sina võid üritada, tema võib keelduda, vaba maa. Aga kiri oleks tobe. Kust sa tead, et ta selle kätte üldse saab? Ikka helista. Kui kõnet vastu ei võta, siis on asi selge ja rohkem ära tülita.

Kirjale saab vastata kaks aastat hiljem, kui siis oled valmis suhtlema, telefonikõnega nii ei saa. Ehk et võib-olla see hetk ei võtnud vastu (ja kes teab, ehk ei võtnud sellepärast vastu, et ei kuulnud, oli roolis vms), aga kunagi hiljem oleks valmis suhtlema. Kui aga teemaalgataja hakkaks nüüd iga nädal või kasvõi kuu helistama… siis oleks ahistaja valmis.

Teisest küljest, seesama isik, kelle sarnane kiri mul kuskil arhiivis alles on, õpetas mulle, et kõike võib kasutada sinu vastu, eriti kui see kõik on taasesitust võimaldavas vormis.

Veidi jääb mul ka segaseks, kelle mälestusi muuta tahetakse?

Mees tahab muuta naise mälestusi? Soovib, et naine mäletaks teda kui head sõpra, mitte kui mingit topskit?

Või mees soovib muuta enda mälestusi? Soovib lahti saada sellest viimasest kujutluspildist?

Väga raske on hinnata, mida peaks mees tegema, et olukorda muuta. Sest olnut olematuks ei tee. Ja tegevus ilmselt sõltub sellest, kes kellele mida tegi või ei teinud.

Kui sa mees tunned, et pole midagi valesti teinud, aga naine ikkagi sinuga suhelda ei taha, siis lihtsalt lepi sellega. Ju siis tal on omad kiiksud. Kui aga tunned, et tegid midagi valesti, siis lihtsalt alustagi vabandamisest. Lihtlabasest vabandamisest. Ilma end õigustamata.

Minu eksi vabandus oli kergelt öelda naeruväärne. Tulla ütlema, et vabandab, aga tegi seda kõike sellepärast, et mina olin selline ja selline ja selline. Sest ma näiteks küsisin vale hääletooniga, et mis telekast tuleb. Või ma ei oleks pidanud ust kinni tõmbama kui ta magas. Või ikka oleksin pidanud ukse kinni tõmbama, sest ta ju magas. Et kuidas ma siis aru ei saanud, et vahel tahab üht moodi ja vahel teistmoodi. Minu suurim viga olevat olnud see, et ma solvangutele reageerisin. Et kui ma oleks ikka leplikult tema nähvamised ära kannatanud, siis me oleks ikka tore pere edasi olnud. Sellise vabanduse võib endale teadagi kuhu pista, eksju..

#3000516:

#3000249:

Sina võid üritada, tema võib keelduda, vaba maa. Aga kiri oleks tobe. Kust sa tead, et ta selle kätte üldse saab? Ikka helista. Kui kõnet vastu ei võta, siis on asi selge ja rohkem ära tülita.

Kirjale saab vastata kaks aastat hiljem, kui siis oled valmis suhtlema, telefonikõnega nii ei saa. Ehk et võib-olla see hetk ei võtnud vastu (ja kes teab, ehk ei võtnud sellepärast vastu, et ei kuulnud, oli roolis vms), aga kunagi hiljem oleks valmis suhtlema. Kui aga teemaalgataja hakkaks nüüd iga nädal või kasvõi kuu helistama… siis oleks ahistaja valmis.

Teisest küljest, seesama isik, kelle sarnane kiri mul kuskil arhiivis alles on, õpetas mulle, et kõike võib kasutada sinu vastu, eriti kui see kõik on taasesitust võimaldavas vormis.

Tänapäeval näitvad telefonid vastamata kõnesid kõneloendis ja tagasi helistamine on alati võimalik. Seega – helistamine ise näitaks, et on kontaktisoov mehe poolt, korduvalt helistama absoluutselt ei pea, kui tagasi ei helistata, siis ongi selge, et kontakti ei soovitud. See selleks, eks igal inimesel on omad eelistused.

Aga taasesitatava vormi kuritarvitamine on jah, veel üks karm argument, miks kirjutamist mitte eelistada.

#3000527:

Minu eksi vabandus oli kergelt öelda naeruväärne. Tulla ütlema, et vabandab, aga tegi seda kõike sellepärast, et mina olin selline ja selline ja selline. Sest ma näiteks küsisin vale hääletooniga, et mis telekast tuleb. Või ma ei oleks pidanud ust kinni tõmbama kui ta magas. Või ikka oleksin pidanud ukse kinni tõmbama, sest ta ju magas. Et kuidas ma siis aru ei saanud, et vahel tahab üht moodi ja vahel teistmoodi. Minu suurim viga olevat olnud see, et ma solvangutele reageerisin. Et kui ma oleks ikka leplikult tema nähvamised ära kannatanud, siis me oleks ikka tore pere edasi olnud. Sellise vabanduse võib endale teadagi kuhu pista, eksju..

Eks selles sinu eksi jutus on ka oma tõetera. Kui inimesed üksteisest hoolivad, siis andestavad nad ka teravama hääletooni ning mõistavad, kui teine väsimusest või ärritusest tingituna ei aja adekvaatset juttu. Kui selliseid asju enam andeks anda ei suudeta, siis on armastus katki läinud – miks, siin on mitmeid põhjusi ja alati ning tingimata pole just see eks süüdi olnud. On raudne, vääramatu reegel, et iga katkiläinud suhte taga on mõlema suhte osapoole vead. Sina püüad jätta muljet, et vigu tegi ainult su eks. See ei ole nii. Sa oled oma mõttekäiguga hoopis ise valel rajal, su eks on ehk isegi tõele lähemal kui sina, ta näeb vähemalt grammikestki süüd iseendal.

Kui 2a tagasi tegid otsuse, et lähed ilma rääkimata ja selgitamata, siis pole nüüd mõtet kurta, et ikka midagi jäi hingele kripeldama.
Oleks pidanud siis kohe reageerima naise poolsele füüsilisele vägivallale ja suu lahti tegema. Heast peast naine ei tulnud ju kallale kui muidu pole iial vägivaldne olnud.
Mina sain aru nii et naine võis ka vanem olla ja tal olid need pea täiskasvanud lapsed.

#3000550:

Jah, sedasorti demagoogiat kasutavad need vaimsed terroristid sageli.

Kohe sageli on sul selliseid juhtumeid?
Ma ei arva, et siin demagoogiaga tegu oleks. Pigem erinevate vaatenurkadega ning suutmatusega vastastikku tunnistada, et mõlemad vaatenurgad võivad tegelikult õigeks osutuda.