Teema: Mälestuste muutmine

#3000539:

#3000527:
Minu eksi vabandus oli kergelt öelda naeruväärne. Tulla ütlema, et vabandab, aga tegi seda kõike sellepärast, et mina olin selline ja selline ja selline. Sest ma näiteks küsisin vale hääletooniga, et mis telekast tuleb. Või ma ei oleks pidanud ust kinni tõmbama kui ta magas. Või ikka oleksin pidanud ukse kinni tõmbama, sest ta ju magas. Et kuidas ma siis aru ei saanud, et vahel tahab üht moodi ja vahel teistmoodi. Minu suurim viga olevat olnud see, et ma solvangutele reageerisin. Et kui ma oleks ikka leplikult tema nähvamised ära kannatanud, siis me oleks ikka tore pere edasi olnud. Sellise vabanduse võib endale teadagi kuhu pista, eksju..

Eks selles sinu eksi jutus on ka oma tõetera. Kui inimesed üksteisest hoolivad, siis andestavad nad ka teravama hääletooni ning mõistavad, kui teine väsimusest või ärritusest tingituna ei aja adekvaatset juttu. Kui selliseid asju enam andeks anda ei suudeta, siis on armastus katki läinud – miks, siin on mitmeid põhjusi ja alati ning tingimata pole just see eks süüdi olnud. On raudne, vääramatu reegel, et iga katkiläinud suhte taga on mõlema suhte osapoole vead. Sina püüad jätta muljet, et vigu tegi ainult su eks. See ei ole nii. Sa oled oma mõttekäiguga hoopis ise valel rajal, su eks on ehk isegi tõele lähemal kui sina, ta näeb vähemalt grammikestki süüd iseendal.

Kindlasti on tõetera. Ja kindlasti kui hoolivad, siis andestavad ka teravama hääletooni. Aga kui peale teravam hääletooni enam muud hääletooni polegi? Kui ärritus on pidev seisund? Kui sind ärritab teise inimese hingamine? Siis ta ju on sulle vale partner. Kas siis pole lihtsam lihtsalt kummalgi oma teed minna? Milleks saagida? Milleks ärrituda ja teist mutta tampida? Eriti arvestades, et endal on juba uus kaaslane olemas? Minu maailmas istutakse sellisel juhul maha ja räägitakse. Öeldakse otse, et on leidnud oma ellu uue inimese. Mis sa hakkad kodus mingit etendust tegema. Pärast veel küsides, et aga kas sa siis ei saa aru, miks ma nii tegin? Ja kui küsid no, et aga miks siis? Siis öeldakse no mõtles siis. No kui pakud mingit varianti, siis öeldakse, et ära mõtle igasugu variante välja. Ja kui sa ise aru ei saa, siis mina sulle ka ütema ei hakka..
Kõik mulle arusaadav. Olin süüdi. Käisin eksile ajudele. Ei osanud käituda. Aga – milleks nüüd tema veel minuga suhelda soovib?? Ma olen ju ikka seesama nõme inimene. Tänagu taevast, et kokku puutuma ei pea. Kooselu ajal ei soovinud sünnipäevaks õnne – nüüd saadab õnnitluse? Naljanumber ju. Kooselu ajal lastega seotud kohustuste vastu huvi ei tundnud. Nüüd uurib lastelt, kas nad päeval ikka sooja sööki saavad. Või kas ema on teatris ja miks ta teatris on kui ta ometi peab lastega olema. Nädalavahetustel saadab lastele justkui muuseas sõnumeid, küsides, kus emme on ja mis ta teeb. Hallooo.
Minu jaoks on täiesti okei, kui edasi kulgeme samasuguses rütmis. Tema ei tundnud huvi koduste asjade vastu ja ärgu tundku nüüd ka. Liigume edasi kumbki oma eludega. Mida annab vana elu ketramine.

#3000550:

#3000543:
#3000536:
Kui see kõik, mida ta tahab välja öelda, on sellele, kes seda lugema peab, solvav ja alandav, siis oleks targem monoloog enda teada hoida.

Igaühe enda asi on otsustada, kas ta loeb talle ebameeldiva teksti lõpuni või mitte – ja kas ta alandub sellest või mitte. Keegi teine ei saa sind alandada, ainult igaüks ise saab seda teha.

Jah, sedasorti demagoogiat kasutavad need vaimsed terroristid sageli.

Põhimõtteliselt ma olen nõus, et keegi teine ei saa sind alandada. See on mõnes mõttes nii küll. Kui mõni suvaline töll tänavalt mulle miskit tobedat ütleb, (no kujutame ette näiteks, et sõimab litsiks), siis ma tõesti ei tunne end alandatuna ega solvatuna.
Kui aga ma elan koos kellegagi, kes tunneb vajadust mulle kodus sellist asja pea iga päev ütelda, siis ma arvan, et mul ei ole mõtet kaaluda, kas ennast muuta või mitte. Siis on mu meelest õige ikkagi sellisest suhtest välja astuda. Mitte kuulata ja uskuda, et las ta siis ütleb nii kui tahab. Et kõik on ju hästi. Välja arvatud see, et mina end solvatuna tunnen. Ja see on ju minu probleem. Tõesti – see on minu probleem. Ja ainus viis kuidas ma selle probleemiga toime oskan tulla, on eemalduda olukorrast. Lihtsalt astuda välja. Las ta leiab kellegi teise, kellele iga tõde näkku kuulutada.

#3000561:

#3000560:

Kui aga ma elan koos kellegagi, kes tunneb vajadust mulle kodus sellist asja pea iga päev ütelda, siis ma arvan, et mul ei ole mõtet kaaluda, kas ennast muuta või mitte. Siis on mu meelest õige ikkagi sellisest suhtest välja astuda. Mitte kuulata ja uskuda, et las ta siis ütleb nii kui tahab. Et kõik on ju hästi. Välja arvatud see, et mina end solvatuna tunnen. Ja see on ju minu probleem. Tõesti – see on minu probleem. Ja ainus viis kuidas ma selle probleemiga toime oskan tulla, on eemalduda olukorrast. Lihtsalt astuda välja. Las ta leiab kellegi teise, kellele iga tõde näkku kuulutada.

Seda muidugi. Juttu oligi ju suhtejärgsest suhtlusest, kus väidetavalt monoloogiga kedagi alandada saab.

AGa sa katsu nüüd ka vahepeal teise poole seisukohast aru saada – mina ju astusin sellest suhtest välja, see oli minu jaoks kenasti selja taha jäetud minevik kõigi oma traumadega ja siis tuli tema ja lükkas oma kirja (äratuntamatu aadressi alt) näkku, mitte väidetava vaid täiesti pesuehtsa monoloogiga, mille sisu oligi see, et mina olin kõiges süüdi. Seda mõtet heietas ta pikalt ja mitmekesiselt ja see oli temast närune ja alatu. Selliste monoloogide esitamine ongi närune ja alatu, sest selle monoloogi esitaja pole absoluutselt nõus ise teise poole seisukohta ära kuulama. See võrdub põhimõtteliselt peenisepiltide saatmisega.

Võib ka öelda, et selliseid ennasttäis monolooge saadavad teistele argpüksid, kes kardavad, et nende targutamistele vastatakse kuidagi nii, et see nõrgestab nende ülalt-alla positsiooni.

Ning saab küll alandada teisi inimesi. Saab öelda asju, mis on solvavad ja vastikud, kuigi need ei vasta tõele. See, et sina seda võimalust ei tunnista, näitab vaid, et sa oled täpselt samasugune psühhopaat, nagu mu eks.

#3000586:

#3000570:

Loomulikult saab öelda solvavaid asju, kuid see, kas sa solvangute peale õlgu kehitad või end häbistatuna tunned, on siiski sinu valik. Mitte keegi teine kõrvalt ei saa otsustada, kuidas sa end tunda soovid.

#3000570:

See, et sina seda võimalust ei tunnista, näitab vaid, et sa oled täpselt samasugune psühhopaat, nagu mu eks.

Nu vot. Ja see sinu avaldus näitab, et su eks ehk ei olegi psühhopaat, vaid arukas inimene, kes elu veidi paremini analüüsinud kui sina.

#3000570:

On ka teine variant – selliseid monolooge saadavad teistele inimesed, keda kunagi lõpuni ära ei kuulata, vaid emotsionaalsete vahelekarjatustega pidevalt eksitatakse ning rääkida ei lasta. Või siis need, kes end lihtsalt kirjalikult osavamad väljendama on kui kõnes.

Ma näen siin küll päris suurt vastuolu.
Kuidas saab järjepidev solvaja olla arukas inimene? Kas solvamine muudab ta arukaks? Et ma ütlen lihtsalt kiusu ja lõbu pärast midagi halvasti, ja siis kontrollin, kas teine solvub. Ja see teeb minust aruka inimese, kui ma väidan, et kedagi ei saa solvata.
Ma näen ikkagi väga suurt probleemi nende inimeste peades, kes on need solvajad. Ma ausalt ei saa aru, mis vajadus on teistele halvasti ütelda. No näiteks poes kassapidajale? (Mu oma eks ükskord küsis poes müüjalt saia. Müüja vastas, et saiad on teil seljataga, et valige. Siis vastas eks, et sina ei tule mulle ütlema, mida ma valin, Ja kui mina ütlen, siis sina jooksed. Kuna ma püüdsin rahustada meest, siis sain veel oma osa ka, et ma olen pugeja ja ei julge aus olla ja otse öelda. Et vaat tema ei saanud praegu täis teenindust, ja kas müüja arvab, et ta on pime või..). No minu meelest on sellise inimese peas miskit valesti. Ma loodan tõesti, et see neiuke seal suutis sellisest nõmedusest üle olla.
Aga ma arvan, et selline käitumine küll ei näita, et mu eks oleks arukas inimene. Pigem ikka psühhopaat.

NB! Ta arvas ka pärast, et teda ei kuulata kunagi lõpuni. Kui ma ikka kuulaks lõpuni, siis ma ikkagi saaks aru, miks tema peab solvama ja siis ma mõistaksin, ja pere oleks ikka koos. Aga ma tõesti ei mõista neid solvajaid – vist on parem kui kokku sattuvad omasugused. Elagu ja solvaku üksteist ning lasku mööda külge maha joosta nagu teflonpannil. Arukad inimesed ikkagi ju. Miks ei võiks solvanguid loopida.

#3000631:

Sa jälle näed ainult enda elu, kuid teistel on ka omad elud ja teistsugused inimesed nendes – ja sarnase lõpptulemuse võivad anda väga ja väga erinevad põhjused.

Seepärast ütlesingi juba oma esimese postituses, et teemaandjale nõu anda on peaaegu võimatu. Sest me ei tea, mis viisid sellise tulemuseni. Kirjutasin ka, et väga võimalik, et vaatan oma mätta otsast ja teen inimesele liiga. Seega ei ole päris nii, et ma teist vaatepunkti ette kujutadagi ei suuda. Suudan küll.
Samuti ei selgu, kelle mälestusi muuta tahetakse. Ka selles osas on ju tegelikult võimalikud käitumismustrid hoopis erinevad.

#3000802:

No ma ei tea, need viimased arutlejad siin….

Mees tahab ju selgelt positiivses võtmes ühendust võtta ja proovida saavutada olukorda, kus nad üksteisest nagu varjudest mööda ei käiks vaid ikka vahel otsa vaataks ja tere ütleks. Tahab ju just naisele tunnistada, et oli mis oli me vahel lõpuks – minu vead ja sinu vead, mees teab, et naine on lahe inimene ja unustame selle tobeda lahkumineku ning oleme vähemalt teretuttavad edasi.

Tahab ta jee. Sa oled ikka naiivne, kui nii arvad.

#3000893:

#3000802:

No ma ei tea, need viimased arutlejad siin….

Mees tahab ju selgelt positiivses võtmes ühendust võtta ja proovida saavutada olukorda, kus nad üksteisest nagu varjudest mööda ei käiks vaid ikka vahel otsa vaataks ja tere ütleks. Tahab ju just naisele tunnistada, et oli mis oli me vahel lõpuks – minu vead ja sinu vead, mees teab, et naine on lahe inimene ja unustame selle tobeda lahkumineku ning oleme vähemalt teretuttavad edasi.

Tahab ta jee. Sa oled ikka naiivne, kui nii arvad.

Naiivne võin ma olla, aga vähemalt jälgin teemaalgatuses püsitatud problemaatikat, mitte ei hakka aia august kirjutama.

Selleks mida teemaalgata üritab, ei pea absoluutselt tegelikult teist poolt mingite kirjadega ja kõnedega vaevama. Võib juhtuda, et teine pole valmis andestama ja arutama, et ta ei taha, et tal on olukorrast hoopis teinearusaam ja sellest, mis selle viimase piirini viis. Et sina praegu tahad, ei tähenda sugugi, et tema peaks sinuga tegemist teha tahtma, temal on õigus tahta hoopis muud. See võib vana inetu mineviku hoopis ellu äratada ja tüli ei vaibu, vaid süttib uuesti. Eriti kui sinu arutamine toimuks stiilis “meil läks halvasti sellepärast et sina…” kui tuleb väiksemgi vihje temapoolsele süüle, siis läheb arutlus tõenäoliselt selle koha peal lukku.
Sul läheb lihtsalt psühholoogi vaja, kes õpetaks iseenda jaoks valusad minevikumälestused ümber ja läbi töötama. Ja alles siis vaatad, kas on vaja ühendust võtta või said iseenda sees asja küllalt joonde, et see sind enam ei häiri. Tavaliselt tekivad sellised süümepiinad minapildi ja selle inetu olukorra erinevusest- ma olen omast arust hea inimene, kuidas sai juhtuda nii kole olukord?¿ Kas ma siis ikkagi olen halvem kui ma arvasin. Või ikkagi oli teine pool süüdi, sest tema viis selle muidu nii heasüdamliku minu selliseid asju tegema (mina tegin sellepärast, mida sina tegid, asetatakse ikkagi põhivastutus läbi lillede teisel- palun andeks, aga sina ise… siin on mitmeid stiilinäiteid sellisest “andekspalumiskirjadest” olnud. Minakaitse, mina ei saa olla paha. Enamus mõrvareidki (kui nad pole just paadunud psühhopaadid) on muidu väga head inimesed (enda jaoks siis) ja vat teine ajas vihale, olukord tekitas, misiganes põhjuse leiab, sest mina ju lihtsalt niisama ei teeks midagi nii koletut. Ja kuna asjas on mitu poolt, siis mingil määral on ka õigus.

Ühesõnaga sul endal on vaja minevikuga rahu teha. Pea kõikidel täiskasvanuks elanud inimestel on mitmeid olukordi elus olnud, ms vajaksid sellist teraapiat, valusaid mälestusi, vägivalda jne.

#3000513:

#2999873:

Tundub, et suutsid naise oma tegemiste või tegematajätmistega viimase piirini viia. See, et sina tunned, et sul oleks vaja mingit lõpetatuse tunnet, ei tähenda, et tema ka seda tahab. Ehk on ta selle peatükiga oma elust juba rahu teinud ega soovi meeldetuletust.

Ma tahan teada kes kurat sa selline oled, et sa selliseid sigadusega võrreldavaid sõnavõtte ilma inimest tundmata endale lubad!

Ma jälle tahan teada, millega see minu arvamus nii valuliku reaktsiooni esile kutsus. Teised inimesed on siin teemas sedasama mõtet palju täpsemalt ja põhjalikumalt välja öelnud. Ei ole ma ainus, kes usub, et hea ja mõistlik naine tühja koha pealt kallale ei tule, ahastus ja valu silmis. Mina olen tavaline mõistlik täiskasvanud naine, abikaasa, ema, tütar ja õde, kes pole kunagi kedagi füüsiliselt rünnanud ja kellel on raske ettegi kujutada, kui liiga peaks minusugusele tehtama, et endast nii välja läheksin. Pidi ju tõsine põhjus olema, et see muidu igati tore naine, teema algataja sõnul väärt inimene, kellest “ei maksa oma elu ego ja alpuse tõttu mööda elada”, nii käitus. Äkki selgitaksid oma vaatenurka? Miks minu järeldus sulle erakordselt ebaõiglane tundus?

vabalt võibki selle teema ajendiks olla, et maailmas on üks inimene, kes teemaalgatat halvaks inimeseks peab. Ja kuna see arvaja ise ei ole halb (no kes see paha inimese arvamusega arvestaks, seda oleks lihtne õigustada), siis selline paha arvamus on mehe südametunnistuse vaevaks, mis näitab, et sa enda arust ikka polnu olukorras see õige pool, olid olukorras põhjus või vähemalt viimane piisk.

Mina enda kohta tean küll ja ei salga, et ma võin kallale minna ja äärmise häda korral ka tapma võimeline (ma arvan), aga minu keemispunkt on üsna kõrgel ja nõuaks väga sihikindlat provotseerimist, et ma kallale läheks (seda on elus 1 kord juhtunud, kui koolis kiusajale kallale läksin, silme eest läks punaseks ja kui ma uueti ärkasin oli poiss kägaras maas. Palju ja kõvasti lõin, ei mäleta siiani, edaspidi oli rahu.)