Väga tobe olukord küll, kui mingid võõrad autistid või piirialased end tänaval külge kleepima tulevad… Sotsiaalne protokoll, kuidas antud olukorras efektiivselt ja samas hea taktiga käituda, puudub 🙂
Nagu panga müügimehed, kes pole võimelised kuulma ega mõistma, kui neile öeldakse, “ei, aitäh.”
Kellelgi meist ei ole kohustust tutvusesse asuda. Veel enam, kui enda või lapse sisetunne kamandab, et noup, cancel, cancel quickly.
Samas pole endal mõttessegi tulnud lapsega mänguväljakule minna. Kas need ei olegi selleks, et seal vb kellegagi tutvuda? Selle väikese riskiga, et seal võib aeg-ajalt ka selliseid kleepekaid, või veel hullem, mingeid parme ja pervosid olla?
Rannas sama lugu, neh?