Teema: Maoballoon

#2845698:

#2845676:

aga kaaluteemad ju tegelikult ongi teistele pinda käimised. miks peab sellest teistele rääkima või teemasid tegema?

Aga ära siis loe, kui sulle käib see teema pinda. Ma küsisin kogemusi maoballooni kohta, mitte ei palunud targutusi teemal, et ära virise paksuse üle, söö vähem või mida iganes.

Ikka eriline kibestunud haukuja oled. Aga sina võid omast arust meedikutele pinda käia, et nad sinu sisse mingeid balloone topiksid või sind maolõikusega sandistaksid? Kusjuures arstid VASTUTAVAD sinu elukese eest.
Selle asemel et lihtsalt vähem õgida ja saavutada ISE sama tulemus. Sa nagu ise ei peaks midagi tegema, las arstid teevad su nüüd saledaks. See ei muuda su psüühikat paremaks ja lõpuks oled ka füüsiliselt sant, nagu sa praegu mentaalselt juba oled.

Endal kogemust ei ole ja ei tunne ka kedagi, kes maoballooni oleks paigaldada lasknud. Aga niipalju kui olen lugenud, siis vaevlevad paljud inimesed selle paigaldamise järgselt siiski oksendamise käes. Ju siis sellest see kaalulangus tulebki.

Samas ei julgeks ma ka maovähendusoppi teha. Selline enese sandistamine kena välimuse nimel tundub nii ekstreemne, sellel võivad olla ikka väga tõsised tagajärjed. Tervise rikkumine ei kaalu head välimust üles.

Kõik siin teemas mainitud asjad muidugi toimivad. Vähem söömine, kalorite vähendamine, psühholoog/psühhiaater jne. Aga need toimivad ainult niipalju, kui inimene ise kõige sellega kaasa läheb. Samamoodi mõjutavad ka teised siinmainitud asjad kaalu ja söömist, kõik need hormonaalsed häired, psüühilised eripärad jne. Aga ei ole üht ainust põhjust ja üht ainust lahendust probleemile.

Olen ise jõudnud järeldusele, et ega mitte keegi teine ja mitte miski muu ei saa aidata, kui ikka ise. Ise peabki jõudma oma probleemide põhjusteni, ise peab sügavuti kaevama ka valusates asjades, et mis põhjustel siis see liigsöömine toimub, mis kehaga toimub, mis töötab ja mis mitte. Mida tehakse tegelikult valesti, arvates, et oled juba kõike proovinud ja midagi ei aita. Alati on midagi, mida saab teha teisiti ja mis aitab.

Probleemile on kindlasti lahendus olemas. Mina arvatavasti alustaksingi perearstist ja psühholoogist, siis toitumisnõustajast ja personaaltreenerist, teeksin endale asjad sügavuti selgeks. Ei oma tähtsust, kui oled varem käinud psühhiaatri või toitumisnõustaja juures ja see pole aidanud. Iga nende soovitatud asi ei ole puhas kuld ja kindel lahendus. Peabki pidevalt proovima ja ise analüüsima saadud infot, võtma sellest enda jaoks toimivad asjad välja. Kui midagi ei toimi, siis ongi nii, et tehakse midagi valesti. Juba see peaks olema näitajaks, et peab asjad üle vaatama ja muid meetodeid ja lähenemisi kasutama.

Teemaalgataja, sa oled kindlasti proovinud paljusid asju (teema on pikk), aga mis juhtub kui sa sööksid sõna otseses mõttes äärmiselt madala kalorsusega toitu (st. erimenüü mis on ainult ülimadala kalorsusega taimne toit). Seda sa füüsiliselt ega ka vaimselt ei suuda süüa nii palju, et väga palju üle sööks.

Lisa sinna juurde mingi päriselt koormust andev trenn, hetkel teed nagu aru saan kestvustrenne, aga kas oled proovinud tõsta nende intensiivsust ja ehk ka veidi jõutrenni juurde teha.

Tulemusi peaks hakkama nägema küllaltki kiirelt ja seda on paljud inimesed teinud. Intensiivsema trenniga on ka see, et seda võid teha vähem, seega kulub aega vähem ja on vähem tüütu, kui motivatsiooni pole ja kui selle kõrval on väga madala kalorsusega toit, siis see kaal küll kuidagi püsima ei tohiks jääda.

#2845386:

Maoballooni enam eriti ei panda, üksikud operatsioonid aastas, kuna see ei ole efektiivne meetod ja peaaegu kõik vajavad kordusoperatsiooni.

Operatsioonidest juhib bypass, sama efektiivne on sleeve. Operatsioon muudab hormoonide sekretsiooni maos, samuti võib toidusõltuvus kaduda, kuna isu hormooni enam samas mahus ei toodeta. Ehk see operatsioon ei tööta mitte ainult väikese mao pärast, vaid muudab ka seedefüsioloogiat ja psüühikat. Opiks võiks ülekaalu olla nii 30-40 kilo, selle saab u poole aastaga maha.

On tõsi, et maoballooni enam väga palju ei panda. Esimesel kohal on hetkel sleeve.
Kahjuks ei räägita piisavalt palju bariaatriliste operatsioonide ohtudest. Päris paljudel patsientidel tekib peale operatsiooni probleem süsivesikute omastamisega – veresuhkur hakkab ohtlikult kõikuma. Toidulisandeid ja vitamiinisüste vajatakse elu lõpuni. Mul on endal olnud haiglas patsient, kes suri selle operatsiooni tagajärjel – lõigati ära liiga suur osa soolt ja ta lihtsalt öeldes nälgis surnuks natuke vähem kui aastaga. Oli meie haiglas päris lõpus. Teha ei olnud midagi.
Teine aspekt on psühholoogiline. Kuigi paljudel juhtudel eemaldatakse tõepoolest see osa maost, kus tekib füsioloogiline näljatunne, siis “isu” jääb. Tegemist on sisuliselt impuslikontrolli häirega, mida lõikus ei paranda. Taas kord toon näite ühest oma patsiendist – op tehtud, füüsilist näljatunnet ei ole, aga ennast pidurdada ei suuda – sööb üle. On paha ja oksendab, on oht, et õmblused reebenevad, aga kordab seda tegevust. Kahjuks ei tehta Eestis enne bariaatrilist lõikust vajalikke psühholoogilisi uuringuid ja selle tõttu ei pruugi tulemus olla jääv.
Morbiidselt ülekaalulistel inimestel on tõesti operatsioon sageli ainuke lahendus, et ellu jääda aga see ei ole lihtne lahendus ja kui see pole elu ja surma küsimus, peaks enne tõsiselt proovima kõiki teisi võimalusi.

Mina vaevlesin ka aastaid suure söögiisu käes ja see oli ilmselt psühholoogiline, mitte füsioloogiline. Kogu aeg üritasin kaalus alla võtta, aga ei õnnestunud. Endalegi märkamatult pistsin ikka midagi liiga sageli suust sisse.
Ühel hetkel aga pidin ühe tervisehäda tõttu üht ravimit tarbima hakkama. Ja õrvaltoimena viis see ravim söögiisu. Mitte ohtlikul määral, nii et ebanormaalset kõhnumist ei tekkinud. Aga sõingi siis kui kõht korises, mitte pidevalt natuke midagi näksides.
Kui on võimalik, et ühel ravimil on selline kõrvaltoime, siis ma ei tea, miks sellist isu vähendava toimega ravimit ei tehta just selle mõttega, et isu vähendaks. Et olekski tablett ülesööjatele. Võibolla peetakse seda valeks, et kõik ju tahavad saledad olla ja hakkavad seda ravimit nõudma ja tarbima ja ehk ka kuritarvitama. Siiski selline ravim oleks ju parem variant kui operatsioon.

#2850156:

Õige, aga kui pole enam jõudu kõigeks selleks, aastaid on tegeletud täpselt sellega, mida soovitasid, aga rohkem ei suuda enam jälle uusi variante otsida ja proovida. Depressioonis inimesed tapavad ära ennast, kuigi on otsinud abi, võtnud kõiki pakutavaid ravimeid, aga jaks saab mingil hetkel otsa.

Keegi teine sinu eest kahjuks midagi ära teha ju ei saa. Kas vireled või võitled. Oma valik, ise vastutad.

Mulle meeldib Mel Robbinsi idee. Tee asju kohe, analüüsimata, end haletsemata, oma olukorra pärast muretsemata, vabandusi otsimata, end oma mõtete halvavasse võrku mässimata. Kohe ja praegu. Tee seda.

https://www.youtube.com/watch?v=Lp7E973zozc

#2854302:

Teemaalgataja, sa oled kindlasti proovinud paljusid asju (teema on pikk), aga mis juhtub kui sa sööksid sõna otseses mõttes äärmiselt madala kalorsusega toitu (st. erimenüü mis on ainult ülimadala kalorsusega taimne toit). Seda sa füüsiliselt ega ka vaimselt ei suuda süüa nii palju, et väga palju üle sööks.

Lisa sinna juurde mingi päriselt koormust andev trenn, hetkel teed nagu aru saan kestvustrenne, aga kas oled proovinud tõsta nende intensiivsust ja ehk ka veidi jõutrenni juurde teha.

Tulemusi peaks hakkama nägema küllaltki kiirelt ja seda on paljud inimesed teinud. Intensiivsema trenniga on ka see, et seda võid teha vähem, seega kulub aega vähem ja on vähem tüütu, kui motivatsiooni pole ja kui selle kõrval on väga madala kalorsusega toit, siis see kaal küll kuidagi püsima ei tohiks jääda.

Niimoodi tekibki anoreksia. Või siis buliimia, kus mingil perioodil suudetakse sellist tempot hoida aga siis tekivad õgimishood.

Selline lähenemine ei ole kuidagi jätkusuutlik. Ja milleks üldse nii teha, kui kaalust saab lahti ka täiesti korralikult süües ja mõõdukalt trenni tehes?

#2856346:

Mina vaevlesin ka aastaid suure söögiisu käes ja see oli ilmselt psühholoogiline, mitte füsioloogiline. Kogu aeg üritasin kaalus alla võtta, aga ei õnnestunud. Endalegi märkamatult pistsin ikka midagi liiga sageli suust sisse.

Ühel hetkel aga pidin ühe tervisehäda tõttu üht ravimit tarbima hakkama. Ja õrvaltoimena viis see ravim söögiisu. Mitte ohtlikul määral, nii et ebanormaalset kõhnumist ei tekkinud. Aga sõingi siis kui kõht korises, mitte pidevalt natuke midagi näksides.

Kui on võimalik, et ühel ravimil on selline kõrvaltoime, siis ma ei tea, miks sellist isu vähendava toimega ravimit ei tehta just selle mõttega, et isu vähendaks. Et olekski tablett ülesööjatele. Võibolla peetakse seda valeks, et kõik ju tahavad saledad olla ja hakkavad seda ravimit nõudma ja tarbima ja ehk ka kuritarvitama. Siiski selline ravim oleks ju parem variant kui operatsioon.

Kõigil ei pruugi samast ravimist tekkida isutus. Võib-olla ei mõjuks ka spets ravim kõigil ühtemoodi ehk siis ühel alaneks kaal (kaoks söögiisu), teisel mitte.
Nagu ka see, et enamus inimesi stressi langedes hakkavad rohkem sööma, on inimesi, kes juba iga pisikese mure pärast päevadeks söögiisu kaotavad, nagu mina.
Olen peenike kui hambaork ja pean pigem vaatama, et midagigi sööks, kui raskus tabab.
Keeruline – nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka juhtumeid ja lahendusi.

Bypass.
Pärast keegi nõuabki baipassi

Näiteks viimased kaks nädalat olen proovinud dieeti pidada. Olen lugenud kaloreid, rohkem liikunud ja mul on nutikell, mis liikumist mõõdab ja ka kulutatud kaloreid arvutab. Kogu selle kalkuleerimise põhjal oleks pidanud kaotama 2 kg rasva, sest kaloridefitsiit oli 15 000 kcal. Minul pole kaal langenud, kuigi normaalsel paksul oleks langenud umbes 5 kg. 3 kg vedeliku ja 2 kg pärisrasva arvelt. Järelikult minu keha kulutab vähem, kui keskmise inimese järgi arvutused oleks. Väga raske on nii siin midagi jätkata.

Sa ei pea pidama DIEETI (s.t. sööma üliväha, nagu see vist sinu mõistes tähendab)
Palju kaloreid sa selle kahe nädala jooksul päevas sõid? Ära räägi defitsiidist, vaid päeva kaloraažist. Minu meelest oled söönud liiga vähe, kui kaloridefitsiidiks arvutab sellise (see on ju üle -1000 kcal päevas!)
Liiga vähe ei tohi süüa.

#2859520:

#2859285:

Ei söö väga vähe, 1200-1300 kcal, kulutan 2300-2400. Ja ei õgi magusat või midagi muud, milles kindlasti hakatakse kohe süüdistama. Mõnele lihtsalt ei mahu pähe, et kõik paksud ei ole meeletud õgardid, vaid lihsalt lähebki väga kehvasti maha.

Minu meelest see on selgelt liiga vähe (kui sa just ülilühike ei ole). Kust see 1200 tulnud on, et nii vähe peaks olema? Samas see päevane kalorikulu tundub jälle kuidagi kõrgelt hinnatud (kui just usinalt trenni ei tee).

Miinuskaloraaž võiks olla maksimaalselt -500, parem isegi -200-300, kui ainult järjepidevust jätkuks. Siis lahkub ülekaal küll aeglasemalt, aga samal ajal (teoreetiliselt) hakkavad tasapisi ka uued toitumisharjumused juurduma.

1200-ga ilmselgelt kaugele ei purjeta ja täiesti loogiline, et selle eesmärgi juures tuleb murdumine kiirelt.

Ka nii ei lange kaal midagi kiirelt. Päevast kalorikulu hindan nutikellaga, mõõdan samme jne, pole enda välja mõeldud. Ma arvan, et see on suhteliselt adekvaatne, sest kui mõni päev liigun vähe, teen vaid mingi 3000-4000 sammu, tuleb kalorikuluks vaid 1800-1900. Kui nii 11 000 -15 000 sammu teen, siis tuleb 2300-2400. Kui kalorite miinus on vaid 200 kcal, no siis tulevad tulemused ilmselt küll aasta pärast.

Millega toidu kaloreid arvestad? Kas loed/kaalud kindlalt iga ampsu? Kas kasutad mingit kalkulaatorit?

Minul isiklikult langeb kaal vaid siis, kui sõna otseses mõttes kaalun ja mõõdan iga oma ampsu ära. Kasutan Nutridata kalkulaatorit. Kohe, kui lõdvaks lasen või silma järgi midagi hindama hakkan hakkab kaal tagasi tulema.

Liigutada mina ei taha eriti. See minu puhul ei aita. Kunagi olen tõsiselt trenni teinud. Kuna ma söömist ei vähendanud, siis oli efekt vastupidine. Kaal hakkas hoopis kogunema, kuna keha hoidis pingutuse tõttu vett kinni ja lihas kasvas. Lisaks tekitab mul trenn kontrollimatut söögiisu.

Seega, ainus, kuidas mina alla saan, on söömise ülirange jälgimine. Ja täpne kaloraaži hoidmine. Tulemused tulevadki üliaeglaselt ja -vaevaliselt. Mul on ka kilpnäärme alatalitlus, mis ei aita just kaalulangetamisele kaasa.

kas maopaela op ei taha teha? seda saab tasuliselt teha. see tõmbab ikka toidukogused üsna alla ja kui alkoholiga probleeme pole võtad 15-20 kg kindlasti alla.