Kukijamuki – Ma pigem olem aktiivsem pereklubi foorumis, aga ega viimasel ajal väga ei kipu üldse midagi kirjutama kuskil ja meel üsna mõru, sest võimalused tunduvad nii madalad olevat ja ma olen ehtne näide sellest, kuidas KÕIK saab ikka ja jälle metsa poole minna ehk kui asjad hakkavad liikuma samm haaval edasi, siis paraku alati juhtub midagi, mis mind 2 sammu tagasi astuma sunnivad…
Kes minu looga kursis pole, siis olen triipe püüdnud alates 2018 augustist, mil eemaldati spiraal. Lapsi pole varasemalt ei minul ega mehel. 2019 juulis andsin perearstile vereproovi, kus kõik muu oli korras, aga TSH oli 3.04 ja prolaktiin ning TPO olid samuti ref väärtustest kõrgemad (ehk siis kõik seotud kilpnäärmega näitajad). Viljatusraviarst aga neis mingit probleemi ei näinud, edasi ei suunanud ning ka ise ravimit peale ei pannud. Mees suunati meestearstile, kus tuvastati pigem ikkagi kehvad näidud, kuid arsti sõnul “mitte midagi katastroofilist, otseselt mehe kaela lastetust ajada ei saa”. Küll aga sai mees ravi peale ja siis sai veel ravi pikendust (tulemused ei paranenud, pigem isegi kehvenesid väheke). Kuna mehel oli ravi peal, polnud mul asja tagasi oma viljatusravi arsti juurde, mistõttu ta otsustas minu juhtumi lihtsalt lõpetada.
Otsustasin siis minna soovituste põhjal Meditasse, kuhu sain aja üsna kiirelt ja esmapilgul toreda ja asjaliku arsti juurde. See aga muutus kiirelt, kui uuel nädalal lubati tagasi helistada, et analüüsi (tupest võetud proovid määrimiste tõttu) vastustest rääkida + LAP saatekiri kirjutada (küsisin veel üle, et kas helistavad ise või pean ise helistama – nemad ise lubasid helistada mulle). Vastused nägin ise digiloost ära, et kõik oli korras. Uuel nädalal aga ei helistanud keegi mulle tagasi (sest noh, tulemused olid ju korras) – terve nädala ootasin. Siis sellest edasi järgmisel esmaspäeval helistasin Meditasse, et arst pole lubatult minuga ühendust võtnud, et kuidas nüüd kontakti saada.
Pandi aeg nädal edasi esmaspäevale telefoni konsultatsiooniks. Mida aga ei tulnud, oli telefoni kõne (selleks hetkeks oli minu visiidist 2 nädalat juba möödas). Helistasin siis teisipäeval uuesti Meditasse, et kuidas kurat ma arsti kätte saan. Siis öeldi, et arst olevat üldse puhkusel vahepeal olnud- NAGU MIDA KURADIT? Anti mulle arsti kabineti number, et ise otse arstile helistada, aga kuna sain selle numbri päeval, kui mul polnud väga võimlik helistada ja õhtu poole enam keegi vastu ei võtnud (unustasin tööpäeva lõpu kohta uurida), siis jätsin helistamise uuele päevale. Helistades võttis arstiga koos töötav ämmakas toru, arsti ennast polnud ja lõpuks ämmakas kirjutas selle saatekirja LAPile välja, mingeid arsti kommentaare ei kuulnudki ega midagi. Jumal tänatud, et see kõik HK alla läks, tasulise teenusena oleks ikka VÄGA pahane olnud.
Siis hakkas aga omaette seiklus… Ämmakas palus perearstilt küsida “kollase lehe” ehk verekaardi, mille pidin LAPile kaasa võtma. Perearst oli seda kuuldes hämmingus, sest verekaardi kirjutavad välja ikkagi kas saatev arst või siis protseduuri läbiviiv arst, mitte aga keegi kolmas osapool (sest kui midagi peaks näitajates valesti olema, kes siis probleemiga edasi tegeleb?). Perearst soovitas küsida verekeskusest, kus kõik andmed kenasti olemas on, sest käin üsna regulaarselt veredoonoriks. Küll aga ei teha andmete osas koostööd, sest patsient on patsient ja doonor on doonor… Perearst muidugi ütles, et kui ei saa kuskilt, siis et pöörduksin tema poole tagasi, aga õnneks ei näinud LAPi tegev arst mingit probleemi, vaid kutsus koheselt: 1) vereanalüüse tegema verekaardi andmeteks + lisaks tahtis kontrollida igasuguseid muid näitajaid ka (muu hulgas D-vit, foolhappe sisaldus jne) 2) tahtis mind ka ise üle vaadata!!! Ainuüksi telefonis jättis endast super mulje + kohapeal samuti! Ei ole ühtki halba sõna senise kokkupuute põhjal öelda.
Ahjaa, vahepeal käisin siiski ka endokrinoloogi vastuvõtul ära – jällegi Medita palus saatekirja perearstilt küsida, mitte ei kirjutanud ise välja. Õnneks sellega polnud probleeme ja aluseks sai võetud 2019 tehtud vereproovid. Uus vereproov näitas, et teised asjad olid sel korral korras, kõrgem oli vaid TSH (2.99), mis endoka sõnul pole kindlasti mitte probleemi allikaks ja ei määranud mingeid ravimeid ega midagi.
Aga siis nüüd LAP. Kuisjuures vahetult enne seda kippus mingi tõbi kallale tulema, aga õnneks mingit palavikku või tõsisemat haigust ei tulnud. 7.50 pidin kohal olema (käisin Põlvas, LAP arst sama, kes mu üle vaatas). Olingi ilusti õigeagselt kohal, mees kaasas “kätt hoidmas”. Sain need suured lohvakad haiglariided selga, pidin jalga tõmbama mingid pikad trimmivad sukad ja viskama voodisse pea alastpidi (ettevalmistus opiks). Siis tuldi pandi kanüül. Küll aga suutis arst (teine arst, mitte LAPiarst) selle kanüüli välja tõmmata kogemata mingit järgmist asja upitades, siis proovis arst kanüüli teise kohta panna, seal aga ei tahtnud kanüül korralikult sisse minna ja ütleme nii, et nõela asjatu surumine põhjustas vaid korraliku verevalumi ja valulikkust. Kolmas katse siis läks lõpuks õnneks ja pidin olema esimene, kes opile pääseb, et arst juba liikuvat koridoris.
Varsti tuligi arst, aga kahjuks teatega, et LAP jääb ära. Miks? Sest mingi narkoosimasin olevat katki ja remondimees Tartust saabuvat alles kella 3 paiku asja uurima… Kuna aga HK sai läbi nädalake hiljem, siis ei olnud väga kuskile seda LAPi ka edasi lükata (sai sätitud aeg just päevale, mis mu tsükliga ja mehe töögraafikuga kokku läheks). Ja nii mul LAP tegemata jäigi. Ootuses-lootuses miskist “märgilist tähendust”, et äkki PIDIGI see LAp tegemata jääma, et saaksin niisama oma triibulise testi letti laduda… noh, ütleme nii, et selle lootuse võisin ma samahästi endale peesse pista, sest tõenäoliselt täna õhtuks või homseks saan ma märkida juba CD1 ka äppi ära (hetkel määrib juba mitmendat päeva järjest korralikumalt nagu ikka päevade eelselt ja rasedusest pole haisugi).
Mehel jäid ka viimased proovid viimata ja hetkel ei teagi, kas üldse saab viia – no mis seal ikka, analüüsid annavad vaid teadmise, mitte ei tee rasedaks. Nüüd ta pole tükk aega ei vitamiine ega neid ravimeid söönud, küll aga on hoopiski muid ravimeid (gripp ja muud tervisprobleemid) siin pidanud tarvitama ja seega minu ootused ja lootused üldse mingi lapsesaamise suhtes jäävad aina nõrgemaks. Mehel tuvastati lisaks ju veel meestearstil ka veresoone laiend munandil, mille opiga vähendamine VÕIB aga ei pruugi tulemusi muuta. Sellise info peale aga mu haigla/arstide kartlik mees just vabatahtlikult opile ei lähe ka ja miks ta peakski. Minul endal KÕIK korras, mis senise info põhjal korras saab olla. Ehk munajuhad ju küll kontrollimata, aga UH visuaal ja vereproovi andmed ütlevad, et kõik muu vähemalt peaks korras olema. Korraks mõtlesin, et ehk peaks ikka leidma mingi võimaluse kiiremas korras siis vähemalt kontrastaineuuringulegi, aga hetkeolukorda arvestades seda isegi tasulise variandina vist keeruline saada.
Hetkel tahab seda kõike kirja pannes pisar hirmsasti silma tulla ja pole ka ime, sest päevad ajavad ju kõikse rohkem vesistama ja kurvastama. Eks elan ühe päeva korraga ja aegajalt lasen emotsioonidel võitu saada. Mis mul muud üle jääb…
Elli-Ly
