[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ma ei tea, ma tunnen, et tahaks……….ma enam ei suuda. Kõik mis ma teen, on halvasti, kõik mis ma ütlen, on halvasti……mehega on halvasti juba vähemalt pool aastat. Ja ta kohe oskab vajutada neid nuppe, et ma endast välja läheksin…miks kurat ma siis lähen??????????? Mis mul viga on, et ma kaotan enesekontrolli juba, karjun………..tema ainult naerab….ütleb, et pean ravile minema, olen……see ajab mind veel rohkem endast välja, sest ta provotseerib….ta tahabki seda näha, naerda…… ma ei tea, mul on nii valus ja…..pisarad vist ei lõppegi. Nii üksi, täiesti üksi :(((((.
palun soovitage head nõustajat, psühhoterapeti vms, ma tõesti vajan seda. Aga mitte mehe pärast, vaid iseenda… [/tsitaat]
Su mehel on sinust kopp ees lihtsalt, olgu siis mis iganes selle põhjuseks. Teine naine või lihtsalt tüdimus. Et sellist eemaldumist õigustada, viibki ta sind staadiumi, kus sina enesevalitsuse kaotad ja siis hea sulle öelda, mine ravi ennast. Minu meelest üsna klassikaline inimlik käitumine, sest sedasi teevad ka naised oma meestega.
Ega pole mõtet loota, et psühhiaater või psühholoog oleks nüüd imeabi, kes asjad su jaoks korda loksutab. Teil kahel on suur porbleem ja kui soovite, et kooselu edasi kestaks, tuleb probleemi koos lahendada. Praegu mulle pigem tundub, et mees teebki kõik selleks, et sa ise asjad kokku pakiks ja lahkuksid ja siis tema saab õnnetut nägu teha, sisimas aga on tulemusega rahul, et ei pidanud ise midagi otsustama.
Kuni te maha ei istu ja omi asju ei ürita paika saada, läheb sama rada. Muide, kui lähed vastuvõtule, siis pea 100% tõenäosusega tahab arst ka mehega kohtuda või kirjutab sulle antidepressandid ja siis liigud pohhuilt pilves, kuigi probleem on lahendamata.