Kas keegi oskaks soovitada Tartus psühholoogi või kedagi, kes oskaks aidata emotsionaalse toimetulekuga. Olen lihtsalt hingeliselt nii nurka surutud, et kardan juba oma kõhusoleva lapse heaolu pärast.
Õhtul nõuab mees korteri või oma isikliku bmw ülalpidamiseks raha, nutan ennast magama, öösel näen ainult painajaid. Hommikul nähvatakse enne äraminekut midagi mürgist, nutan end uuesti magama, kui ärkan, mõtlen sellele – lahendust ei jõuagi leida, püüan süüa aga nutt on koguaja kurgus, hirm uue õhtu ees. Raha anda ei ole, sest olen ohtliku töö tõttu kodus ja haigekassalt pole veel midagi saanud, pole midagi suurt ka oodata ja söögi peale läheb kõik niikuinii ära. Krediitkaartid on tühjad ja koguvad aina intresse, aga mehele see kohale ei jõua. Mees ei ole ka kompromissideks valmis, et kui mina hakkan tema auto eest maksma, oleks ka mul õigus auto kasutamise ja hoidmise koha pealt sõna sekka öelda, siis pole nagu päris tema isiklik! Ostan süüa, söök on kallis, maksan interneti/krediidiintresse/kõik oma arved/oma kütte/pean oma diislipanni üksi üleval(muidu pole mul millegagi liikuda), minu peale ei kulu mehel sentigi ja ka söök ja majapidamistarbed on alati olemas.Last kavatsen ise ülal pidama hakata, pole abile lootnudki.
Mina oskaksin ka olemasolevatest asjadest rõõmu tunda, me ei ela näljas aga mehel on koguaeg midagi uut ja võimatut vaja näiteks, ta ei hakka mingeid nõmedaid valuvelgesid autole alla panema, kraanivett ei joo ja firmamärgita riideid selga ei pane. Selle jaoks tõesti raha ei jagu.Tahan ainult, et laps isata ei peaks kasvama, mul ei oleks kahju raha raisata, kui seda oleks ja kui ma ei peaks ka varsti lapsele vajamineva peale mõtlema.
Elukaaslane arvab, et kui hakkan emapalka saama jne, varjan oma rahahunnikut kuskil, ta ei vaevugi sellele mõtlema, et ka minul kulub raha. Mul ei ole rohkemaks kuskilt raha võtta, ma ei saa kuskile lisatööd ka otsida,võin nii ka haigekassa hüvitisest ilma jääda.
Tõesti, ma hakkan hulluks minema,pole kellegagi rääkida ka, tuttavate inimeste ees on häbi, sest neil on lihtne öelda,et \”mine lihtsalt ära\”,mul on siiski ka tunded ja väga kaua on koos oldud aga ma ei suuda nii enam, ei suuda enam normaalselt mõeldagi.Kui siin on veel kedagi, kellel sama mure, siis oleks ehk abi omavahel mure jagamisest.
