ma ei tea, kas see sind aitab, aga räägin oma loo:
olime mehega koos 2 aastat. Olid ohumärgid küll, et mees on nn kooner, sest rahakotid olid meil rangelt lahus. tema majandas oma rahaga, mina omaga. Kui kokku kolisime, jagasime solidaarselt ka kohustused. enam-vähem kõik arved pooleks. Muidugi suuremad ostud tegi mees (autod, telekad jne), lubas muidugi mõista endale ja enda hobile meeletult raha. Mina aga jäin esimest last ootama. Siis algasid ka tülid raha pärast. Kuna mina olin rase, lisatöö-otsad jäid ära, hakkasin vähem sisse tooma. Mees oli aga harjunud, et tulen ise toime. lapsele vajamineva ostsin kõik enda vahenditest (voodi, mööbli, vankri, riided, kõik tarvikud jne). Elu jätkus peale lapse sündi vana rada. Muidugi olin sunnitud mõne-kuuse tite kõrvalt tagasi tööle minema, sest puudus minu panus ju. (ei olnud veel emapalka). Ootamatult jäin teise lapse ootele (laste vahe 2 aastat). Tundus, et elu hakkas juba jumet võtma, käisin uuetsi tööl, panustasin pere-ellu ja kõik oli jonksus. Siis läks asi veel hullemaks. Kuna rasedused on olnud mulle väga rasked, on nö ‘kuival hoitud’ mees ikka kohati päris pööranud. Teise lapse ootamine oli mulle kohutavalt raske! nutsin vist terve raseduse aeg. kuna mul oli juba 1,5 a laps, kelle eest hoolitseda, olin ise uuesti rase, siis mingeid pikki tööpäevi ma mõistagi teha ei saanud. käisin õhtuses vahetuses tööl, restoranis. Selle rahaga suutsin maksta oma arved ja tuua koju toidu. just, oma osa arvetest! sest lõpuks käskis mees mul kõikidest arvetest pool kinni maksta. asi läks väga inetuks. kolisin isegi korra kodust välja, kuid mingil hetkel leppisime ja kolisin tagasi. nutsin end samuti magama pea igal õhtul. meie suhe oli täiesti sassis. mees oli muutunud mingiks monstrumiks, kellel silme eest vaid raha keerles. süüdistas mind sajas surmapatus, kuidas ma midgai ei teeni ja olen muidusööja. seda oli rasedana väga raske kuulata. tahstin ju ka olla hoitud ja armastatud. tahtsin, et mees TAHAKS meid toetada ja lastega kodusolemise ajal ülal pidada. aga ei, see oli nagu õudus-unenägu. Siis sündis teine laps. läksin tööle 6 nädalase lapse kõrvalt (uuesti õhtuses vahetuses), et hakata raha teenima, oma osa maksma arvetest. kui noorem laps oli 1 a, ütlesin mehele, et lähen ära. pakkisin oma asjad ja läksin. kuid mis sa arvad, et mul niisama minna lasti? oh ei! ta tuli ka. alustasime uues kohas, uuelt lehelt. ka mina sain tasuva töö ja meie elujärg paranes oluliselt. mehega tülid kadusid. nüüd on meil ka kolmas laps. mina sain emapalka ja läksin 1,5 a lapse kõrvalt uuesti tööle, et ei tekiks auku, kus ma ei teeniks. meie rahakotid on endiselt lahus, mina maksan poole, tema poole. laste eest vastutame ühiselt. suuremad ostud teeb tema, remondi eest maksab tema, minu kanda on igapäevased kulutused. Oleme nüüd need asjad kuidagi paika saanud. ma ei oota enam, et minu eest kõik kinni makstakse, mulle kõik hõbekandikul ette tuuakse. olen harjunud sellega, et pean enda eest ise vastutama ja enda laste eest ka. peale selle teadmiseni jõudmist, et minu mees lihtsalt on selline, elame palju rahulikumalt. Kui sinule ei sobi see, et peadki ise enda eest vastutama, siis ei sobi sulle ka seda sorti mees.
inimesed on erinevad, nende taust on erinev, nende algperekonnad on erinevad. me ei saa neid muuta. saame vaid leppida ja kohaneda. Kui ei kohane, siis tuleb leida uus, kellega suudad leppida.
mina aga leian, et olen mehele tänu võlgu, et ta minus sellise vastutustunde on kasvatanud. saan ise hakkama ja ei karda ka 3 lapsega üksi jääda. olen nüüd hoopis teistsugune naine, kui 10 aasta eest arvasin.
