Teema: Vanavanemate juurde suveks

Seda “helged mälestused suvest vanaema juures maal” elukorraldust ja maailmakorraldust ei ole ammu enam alles. Mõned üksikud vast. See on vaid vana aja mälestus.

Meil on vanavanemad olnud alati nõus lapselapsi enda juurde võtma. Üle nädala ei ole ma neid aga kunagi korraga vanavanemate juures hoidnud, sest tegelt on see väsitav. Oleks vanemad nooremad, aga ei taha, et nad väsiks.

1-2 nädalat suve jooksul on täiesti ok olnud. Nüüd on lapsed teismelised ja neil omad laagrid ja tegemised. Käime kõik koos 2-3 päeva kaupa. Vahemaa 150 km, selliseid nn õhtuseid külaskäike seetõttu pole.

Igatahes on mu vanemad alati olemas olnud. Teise vanavanemate juures on lapselapsi rohkem ja “kui oli käimise aeg, polnud meie laste jaoks mahti”. Nüüd vahel harva käivad, kuigi jah!, nüüd oleks ka nemad oodatud, sest ülejäänud kõiknon suured ja enam vanavanemate juurde ei jõua.

Terve suvi maal vanaema juures olemisest räägitakse kui mingist idüllist, aga mina näiteks olin see laps, kes igal suvel kolm kuud maal pidi veetma ja see ei olnud idüll. Selles kohas ei olnud üldse teisi lapsi, vanavanemad käisid mõlemad tööl ja selle kõrvalt pidasid talu, ma olin sõna otseses mõttes kogu aeg üksi, sest kellelgi polnud aega minuga tegeleda. Ühtegi ujumiskohta läheduses polnud, seega ujuma ei õppinud ma enne kui hilisteismelisena, mil kategooriliselt keeldusin maale minemast ja selle asemel suve sõpradega kodu lähedal rannas veetsin.

Maal ei olnud otseselt halb ka, aga väga igatsesin kodu ja lunisin ema, et saaksin suve jooksul mõnikord nädalakese linnas veeta ja seda ei lubatud mitte ühtegi korda. Nüüd, kus mul endal on lapsed, olen selle peale palju mõelnud. Ma ei kujuta ette, et nad kolmeks kuuks kodust ära saadaks ja ise ainult nädalalõppudel korra külas käiks! Kui neil maal meeletult lõbus oleks, siis suruks enda emotsioonid alla ja kuni nad ise väga tahavad, siis võimaldaksin seda neile, aga selliselt nagu mina, et pikaks perioodiks ja vastu tahtmist, pidevalt kodu järele igatsedes – no ei!

Minu suuremad lapsed on 4 ja 6 ja pole veel kordagi jäänud ilma meieta. Arvestan vanavanemate vanust, füüsilist võimekust, stressitaluvust jne. Ilmselt mitte enne, kui mõlemad juba koolilapsed – kaklevad ehk siis vähem, vähemalt füüsiliselt…. Aga eks näis, vanavanemad jäävad ka ju vanemaks järjest. Mehe ema käib juba kargunajal, pidevat opid jne. Lapsed peavad ikka kõikide wc, pesemis- jne toimingutega ise hakkama saama.

Mul endal polnudki selliseid vanavanemaid. Ainult 1 vanaisa oli, aga meie käisime tal abiks. Seega ei oska kurb olla, et lapsed ilma jääksid millestki. Pigem jään ise vabadest õhtutest ilma???? Aga kuna mul nagunii ka beebi, pole see väga aktuaalne nii ehk naa????

Minu lapsed olid viimati suvel vanavanemate hoida 3 aastat tagasi paar ööd. Hetkel on nad ka seal ja seekord 5 ööd korraga. Enne järgmist suve siis ei lähe. Paar korda kuus terve nv tundub ikka ulme palju minu jaoks! Milline luksus!

• #3822264:

  Kui paljudel on lapsed suvel vanavanemate juures? Ise eriti puhata ei saa, seega saan võtta oma lapselapsed vaid reedest pühapäevani paar korda kuus. Aga enda lapsed olid ikka paar nädalat mehe vanemate juures.

  Mul mõlemad vanavanemad linna inimesed. Minu ema on lapsi hoidnud küll aga seda, et võtaks mehega mingi aja vabaks. Seda pole kunagi olnud. Ja tulemus on käes. Oleme lahus.

• Mehe poole vanaema näiteks ei vahetanud lastel mähet ja kui saabus minu ema, siis tema pani lapsed kuivaks.

Tänapäeva vanavanemate seisukoht on, et noored saagu ise  hakkama.

#3822714:

Paar korda suve jooksul 4-5 korda korraga, aga koos vähemalt ühe vanemaga. Olen sündinud 1983 ja ei tea ka enda lapsepõlvest, et siis mingit pikalt vanavanemate juures olemist oleks toimunud, see oli omane viimati vast nii 1960-tel sündinutele. Väga raske uskuda, et tänapäeval keegi lapsed lihtsalt nädalaks või paariks vanaema juurde saadaks või üldse sellele mõtleks. Pigem vahel nädalavahetustel.

Olen 1990 sündinud ja kuni algkoolini veetsin suved maal (nii palju kui mäletan) ja külas oli mitmeid teisi minuealiseid, kes olid sama moodi vanavanemate juures suveks. Ema oli ka vahepeal maal aga väga suure osa ajast olin vanavanematega. Pärast vanaema surma, kui olin 7, dünaamika küll muutus, kuid ikkagi on sellest ajast põhimälestused maal. Linnalapse elu hakkasin elama teismelisena, mingi 13-14 aastaselt ma arvan.

<p style=”text-align: left;”>Minul on maal olemisega sama kogemus mis siin ühel eelpool vastajal. Kohe, kui algas koolivaheaeg, saadeti mind vanavanemate juurde maale ning tagasi sain alles paar päeva enne septembri algust. Kuskil 8-9-aastaseks saamisest alates oli minu iga-aastane unistus, et saaksin ma kasvõi nädala igal suvel veeta linnas, oma kodus, olin nõus olema pikad päevad üksi kodus ja toimetama, aga ei. Seda võimalust mulle ei antud. Ikka maale. Samas oli seal maal nii nii igav, eriti teisi lapsi polnud ja päevast päeva oli üks ja sama. Vanaema ja vanaisa toimetasid omi asju ning mina lihtsalt veetsin oma päevi.</p>
Mäletan, et ühel suvel, kui vanaisa oli haiglas, sain paar nädalat linnas olla ja see oli nii nii põnev. Mängisime klassiõdedega hommikust õhtuni õues, nädalavahetusel käisime emaga linna peal ja kogu see suvine linn oli kuidagi nii teistmoodi ja huvitav.

Me käime lastega koos maal mu vanemate juures, sedasi sinna polegi jätnud, et meid endid seal ei ole. Koos lastega sõidame sinna, koos tuleme. Mu vanemad on küll pensionärid, aga neile piisab sellest ajast, kui koos seal käima. Olen aru saanud, et ega nad vaimustuses ei oleks, kui lapsed sinna jätaksime ja ise ära sõidaksime. Lapsed on sellises vanuses praegu, et saavad ise hakkama oma asjadega (1. ja 3. klass), ei pea valvama ja aitama igal sammul. Mehe vanemad on surnud, nii et meil ainult minu vanemad ongi, vähemalt niigi palju seda vanaema-vanaisa kogemust lastel, kui koos seal käime.

Mu enda lapsepõlves oli küll nii, et olime õega nädalate viisi vanaema juures, ilma et vahepeal oma koju oleks saanud. Kuigi vanaema ja meie elasime suhteliselt lähestikku (u 10 km), viisid vanemad meid sinna ja seal me olime 😀 Aga mu enda emal on nüüd põhimõte, et “igaüks kasvatagu oma lapsed ise”, nii et paistab, et tema mälu on päris lühike, ei mäleta, et meid tema ema küll hoidis ja tal oli vanem põlvkond kõrval, kelle abile sai loota. Nii et ise kavatsen, kui vähegi võimalik, ükskord enda emale vastupidiselt käituda ja enda lastele ikka toeks olla, kui nad peaks ükskord lapsevanemateks saama.

Seda, et oleks kasvõi paariks päevaks tahtnud lapsed maale jätta, igatsesin, kui nad väiksemad olid. Siis oleks tahtnud neid päevi, kui oleks saanud töölt koju tulla ja jalad seinale visata, vaikses ja tühjas kodus, ilma et “emme, emme…” kogu aeg vahele ei lõikaks. Nüüd on lapsed suuremad, nüüd seda enam ei tunne.

Meie pare kaks vanavanemat teevad sellist tööd, et kindlaid tööpäevi ja tööaegu ei ole. Vahel läheb algklassilaps sinna paariks päevaks, vahel kokku lepitult nädalaks. Üks vanavanem E-R tööajaga, tema võib suvel ühe nädala puhkust, et see lapselapsega koos veeta. Seega meie peres see ammu unustatud “bullerby” täitsa toimib. Lapsele meeldib vanavanemate pool (seal sageli samal ajal ka tema onu-ja tädilapsi), vanavanematele meeldib lapselastega koos tegutseda. Ja meile kui vanematele meeldib, et saame vahel omaette nädalavahetusi või õhtuid veeta.

Veidi imelik on lugeda seda mõtet, et igaüks kasvatagu ise oma lapsed. Ma küll tahaksin lapselapsi suveks enda juurde, kui ma need kunagi saan. Mul on täiskasvanud lapsed, kes elavad oma elukaaslastega, lapsi neil veel ei ole. Praegu juba mõtlen kuidas tahaksin lastelastega käia läbi kõik need vahvad mängumaad ja teemapargid, mida siis olemas ei olnud, kui minu lapsed vastavas vanuses olid ja maal on mul ka laste jaoks ruumi küllalt, aega on ka. Tuttavad vanaemad ka sageli planeerivad oma puhkusi selle järgi, millal lapselapsi hoida tuuakse. Kogu suvi ilmselt pole võimalik tänapäeval, aga paar nädalat ikka.

Endal mul vananavanemaid ei olnud, tundsin alati kadedust kui kellelgi oli koht kuhu vanaema juurde minna. Mina pidin kogu suve linnas veetma.

#3822466:

Terve suvi maal vanaema juures olemisest räägitakse kui mingist idüllist, aga mina näiteks olin see laps, kes igal suvel kolm kuud maal pidi veetma ja see ei olnud idüll. Selles kohas ei olnud üldse teisi lapsi, vanavanemad käisid mõlemad tööl ja selle kõrvalt pidasid talu, ma olin sõna otseses mõttes kogu aeg üksi, sest kellelgi polnud aega minuga tegeleda. Ühtegi ujumiskohta läheduses polnud, seega ujuma ei õppinud ma enne kui hilisteismelisena, mil kategooriliselt keeldusin maale minemast ja selle asemel suve sõpradega kodu lähedal rannas veetsin.

Maal ei olnud otseselt halb ka, aga väga igatsesin kodu ja lunisin ema, et saaksin suve jooksul mõnikord nädalakese linnas veeta ja seda ei lubatud mitte ühtegi korda. Nüüd, kus mul endal on lapsed, olen selle peale palju mõelnud. Ma ei kujuta ette, et nad kolmeks kuuks kodust ära saadaks ja ise ainult nädalalõppudel korra külas käiks! Kui neil maal meeletult lõbus oleks, siis suruks enda emotsioonid alla ja kuni nad ise väga tahavad, siis võimaldaksin seda neile, aga selliselt nagu mina, et pikaks perioodiks ja vastu tahtmist, pidevalt kodu järele igatsedes – no ei!

Meid saadeti samuti terveks suveks vanaema ja vanaisa juurde, selle vahega, et vanemad külastasid meid iga kahe nädala tagant.

Me suvitasime õnneks mere lähedal ja vanavanemad olid pensionil, aga sellegipoolest igatsesime koju. Teistes suvilates oli ka lapsi, aga mitte keegi ei olnud seal terve suve, ikka nädala-paari kaupa. Me olime õnneks kolmekesi vähemalt.

Samuti ei kujutaks ette, et oma lapsi niimoodi kuude kaupa kodust eemale saadaks, eriti kui lapsed nutavad, et tahaks koju saada. Seda enam, et minu ema oli kodune kuni selle ajani kui mu noorim vend kooli läks, seega nüüd tagantjärele saangi aru, et nad puhkasid konkreetselt meist, lastest. Tulemus on küll see, et vanematega väga lähedast suhet pole, aga vanaemaga, kes on veel elus, on soojad suhted.

#3822484:

Reedest pühapäevani 2 korda kuus on minu meelest väga palju ka mittetöötava vanaema jaoks.

Kui veel tööl käiv vanavanem nii palju lapsi hoiab, annaks ma talle medali suisa.

Aga eks igaüks vaatab oma kännu otsast. Mõne jaoks on seda ehk vähe. Minu lapsed on mõlemate vanavanemate jaoks noorimad. Ehk siis neil olid juba oma mustrid ja ajaplaanid vanemate lastega sisse harjunud ja rohkemaks polnud energiat ja nagu kord mu ema ütles, ei jätkuks nende autos ruumigi rohkemale kui kolmele lapselapsele ja ei saa ju mitte võtta neid, kes juba harjunud vanavanemaid enda omaks pidama.

Mehe vanemad olid juba ka aastate poolest vanad selleks ajaks. Nii et minu ja mehe lapsed on olnud vanavanemate juures erandkorras mõned ööd elu jooksul kui väga mõjuvad põhjused olid, vast ehk 10 ööd 19 aasta jooksul ja praegu 13-aastane mu noorim on max 3 ööd vanavanemate katuse all veetnud.

Sul ka ikka lahe ema siis. Iroonia.

Ma ei kujuta ette, kui mulle nii öeldaks.

Öäkk.

Samas eks siis ütleks tulevikus, kui tal endal abi vaja, samamoodi vastu, las siis need priviligeeritud lapsed ja lapselapsed toimetavad.

#3823560:

#3822484:

Medal mulle siis. Minu lapselapsed tulid mu juurde 12 juuni, ehk päev peale kooli lõpuaktus. Ära lähevad nad 29 augustil. See aeg kui mina tööl olen tegelevad lapsed koduste asjadega. Rohivad peenraid, kastavad. Niidavad ning laovad puid kuuri. Toidavad loomad ning linnud. Nad on 14 aastased linnalapsed ning teevad seda kõike täiesti vabatahtlikult. Loomulikult on neil aastate jooksul külalaste hulgas ka sõpru tekkinud. Nendega hängivad ka palju ringi.

Õnnelik vanaema ja õnnelikud lapselapsed, väga tublid olete! Olete kingitus oma lähedastele.

Olen sündinud 1970ndatel ja veetsin suved vaheldumisi mõlemate vanavanemate juures, rohkem lähemal elava isaema juures, kus ka kõik teised lapselapsed koos. 4 last  klappis  enamasti hästi. Meil olid vanaema pannkoogid ja jutud, õpetussõnad kuidas midagi teha tuleb, kodutööd (rohimine, kastmine, loomad, heina tegemine jne), ühised külaskäigud sugulaste juurde, saunaskäigud,  jõudsime mõnikord ka ujuma, lugesime, sõitsime jalgrattaga jne. Meil oli väga ilus suvi värskes õhus.  Oli normaalne, et suvevaheajad sai veedetud vanavanemate juures teises keskkonnas.

Rohkem pärisvanavanemaid ka praegu, kui kõik on kordi mugavam. Ja kes ei taha seda rolli täita, arvab et noored peavad ise hakkama saama, eks siis see kehtib ka nende endi suhtes.

Kui ma saaks oma lapsed üks kord 3 kuu jooksul terveks nädalavahetuseks vanavanemate juurde viia, siis ma oleks juba õnnelik. Aga seda ma paraku ei saa, ainus võimalus on lapsehoidja palgata aga selleks on minu silmis veel vara, sest lapsed veel väikesed. Niiet minu silmis on need väga tublid vanavanemad, kes võimaldavad oma lapsele puhkust lausa 2x kuus terve nädalavahetuse lapselapsi hoides.