Vastan teemaalgatuses olevale küsimusele – elame koos, lapsi pole. Maksame kõik ühised arved võrdselt. Süsteem on selline, et kokku kolides tegime ühe minu “tagavara” pangaarve nö ühiseks arveks – sinna kanname iga kuu kumbki sama summa üle ja sealt maksame kõik ühised arved, kas ülekandega või väljas olles kaardimaksega. Ühised arved on koduga seotud arved (üürikorter), toidupoe ostud, väljas söömised, meelelahutus, reisid, ühised kingitused teistele, kulutused ühisele kassile. Kummalgi on muidugi eraldi arve ka, nt riided ostame ikka eraldi, töölõunad/eraldi söömised maksame eraldi, autoga seotud kulud jätan ka mehele kuna tema auto millega mina ilma temata ei sõida, ilusalongis jne käin enda rahaga. Mina olen meie süsteemiga rahul. Ütlen ausalt, ma olen suht vaeselt kasvanud, nii et pean alati sellistel asjadel silma peal. Osade jaoks on see kindlasti sendisaagimine, aga ma tean et mul väga kihvataks sees kui ma peaksin ühistest asjadest rohkem kui 50% maksma või nt mehe autoga seotud kulutusi maksma.
meil sama süsteem päevast 1 kui kokku kolisime 13 aastat tagasi.
Meil on pangakaart /konto, kuhu kanname jooksvateks kulutusteks raha ja sealt läheb kõik olme (laste riided, söök, bensiin, väljassöömised, ühised käigud). Pangalaenu maksab mees (mina kannan talle kindla summa iga kuu), 2 koolilast: üks kannab ühe kulud, teine teise kulud. Lasteialapsel püsitasu maksab mees, ringitasud mina. Väga hästi sujub. Minul oma ettevõte, mees riigiastuses, me ei tea kummagi palkasid, noh suurusjärku teame.
Kõik, mis keegi endale ostab: riided, pudi padi või hobiga seotud- kannab ise kulud. Kummalgil on täitsa oma raha, tee mis tahad sellega, kuid perekulud on jaotatud. Eks perekontole kannab mees rohkem raha, ma vahel viilin…aga ma toon peresse muud: kinnisvara ostan näiteks.
päevast 1
Kas kuidagi eesti keeles ei saaks, aitäh?
Lilli ei kingi, välja ei vii.Kui viib siis max healjuhul kord kuus seda kaa minu soovik et läheksime välja sööma. Hellitusi väga ei jaga kuna on suhteliselt kinnine ja passiivne. Omad hirmud jms…
Arvestades kõiki asju, mida sa selles teemas mehe kohta rääkinud oled, on kaks võimalust: ta kas kasutab sind ära (ilma tegelikult hoolimata) või lihtsalt ongi täielik tropp. Mingit õnnelikku lõppu siit ei tule. Kui peaksite koos lapsed saama, on ta ühel hetkel see eks, kes palka mustalt saab, korteri venna nimele kirjutab ja elatist ei maksa.
Selle asemel, et olemasolevas suhtes midagi nii väga muutma hakata, hakka hoopis valmistuma suhtest välja astumiseks. Leia üüripind ja mine ära. Muidu oled tulevikus veel suuremas mudas.
Meil on ühine rahakott, mina teenin kuus ca 3000 + elatis ja peretoetused kokku 640. On 3 minu last + varsti sünnib ühine beebi + ühised kass ja koer. Mehel palk 1000 + üüritulu 200.
Korter ühine, laen läheb mehe arvelt 280 eurot. Mees maksab ka neti/tv ca 50. Mina maksan kommud ca 150 + elekter 25. Oma telefonid ja autokulud (2 autot, liisinguta) maksab igaüks ise. Söögi ostan 90 % mina, ühise varsti sündiva lapse kulud maksan mina. Kõik oma 3 lapse kulud maksan mina (üks neist üliõpilane, kulu ca 500 eurot kuus). Teised lapsed teismelised. Väljas käies üritan mina maksta, samuti kõik suuremad kodumasinad, remondi, reisid jm – mul lihtsalt nii palju suurem sissetulek. Järelmakse ei ole. Sääste kogun mina, et saaksin beebiga kodus olla ja samal ajal üliõpilast toetada. Kokkuvõttes võin öelda, et võistleme pigem kes maksab, mitte kes maksmata võiks jätta 😀
Kõik on rahul.
Teemaalgataja,
kui olete mehega sellest juba rääkinud, aga ta ei näe põhjust oma põhimõtteid muuta, siis pead ise midagi ette võtma. Kui oled õnnetu ning see suhe pigem võtab, kui annab, siis mina soovitaksin lahkuda. Eriti kuna teil lapsi pole. Nii et võta jalad selga ja põgene, kuni pole hilja!! Mina küll ei näe, mis sind selle mehe juures veel hoiab.
Ütlesid, et igakuised kulud on praegu umbes 400 eurot. Ehk õnnestub leida pisike ühetoaline korter – või alustuseks isegi üks tuba ühiskorteris – mille kulud oleks umbes samad? Hakka otsima ja proovi kõrvale panna, ütle mehele näiteks nahaalselt, et sina võtad maksepuhkuse. Või otsi ajutine peavari ja lahku päevapealt – see oleks isegi parem, siis puudub võimalus ümber mõelda. Mõtle ise – parem vireleda mõnda aega üksinda, kui terve elu sellise koonri kõrval! Küll sa hakkama saad!
Hakka vähem süüa ostma, kui ta keeldub ise panustamast. Osta healjuhul hädavajalik. Ja kui vinguma hakkab, ütled, et sul vaja see kuu juuksurisse, talvemantel osta jne. Äkki siis hakkab ise ka poes käima, kui külmkapp tühjem.
Sa söö ise tööl paremini, et õhtuks võtadki midagi kergemat, kodujuust jne.
Kui sa peaksid üksi elama, tuleks sul üürida oma elamine. Ka elamises tuleb maksta kommunaalid ja osta endale toitu. Pooled kommunaalid ja pool toitu on hetkel siis võrdne üüriga. Kas sa oled elamisega rahul ja palju sellise elamise üürimine maksaks? Vaata portaalist järgi, mis maksaks sulle see, kui sa üüriks samaväärset korterit. Ja siis arvuta edasi. Hetkel tundub üsna õiglane see summa. Te olete korterikaaslased ja sina tasud üür panuse kommunaalide ja söögiga.
Lapsi ei ole ega päriselt koos ka ei ela, aga veedame väga palju aega koos. Kui me oleme kokku leppinud, et ta tuleb õhtul minu juurde, siis üldiselt ma käin ise enne poes ja maksan ka ise sel juhul. Mõni kord on vabandanud, et minuga poodi ei jõua ja katnud kulud tagantjärgi. Koos olles maksab tema (mitte ainult toidupoes, vaid ka igal pool mujal) – isegi kui ta ei viitsi poodi kaasa tulla, annab ta lihtsalt oma kaardi mulle kaasa. Sinu olukorda meie suhtes ei esine ja ausalt öeldes, sellist nalja ma ka ei aksepteeriks. Ma ei oleks iialgi mehe jaoks tasuta toidukuller, tasuta privaatkokk, tasuta koristaja jm, kui mees enda poolt mitte midagi ei panusta. Ammugi ei maksaks peale selle eest…
Aga asi ei ole vaid rahas, vaid üldises oma partnerist hoolimises. Mees, kes oma naisest tõsiselt hoolib, ei laseks naisel end üleval pidada ja sealjuures veel enda jaoks tasuta rabada, teades, et naisel ei ole samuti rahaliselt laiata ja ka tema on õhtul töölt tulles väsinud. Mõtle sellele, et Sul on ainult üks elu!! Kas Sa tõesti soovid selle raisata mingi mehe teenimisele, kes on kinnine, passiivne, välja ei vii, lilli ei kingi, rahaga majandada ei oska ja üleüldse ei tundu olevat väga armastav partner?
Kas Sa tõesti soovid selle raisata mingi mehe teenimisele, kes on kinnine, passiivne, välja ei vii, lilli ei kingi, rahaga majandada ei oska ja üleüldse ei tundu olevat väga armastav partner?
Naistel kipub see välimusest kinni olema.
Kui ikka järjekorda pole, siis nad on nõus.
Naistel kipub see välimusest kinni olema.
Kui ikka järjekorda pole, siis nad on nõus.
Mul ei ole järjekorda ukse taga, aga pigem poetan aeg-ajalt paar pisarat oma suurest üksindusest kui et IGA PÄEV jooksen ja toimetan ja ümardan mingi mehe ümber, kes samaga ei vasta.
Nii kahju on selliseid teemasid lugeda. Jah, üksi pole ka ideaalne olla (kui oled selline, kes tahaks suhtes olla), aga iga päev mingit jaura kannatada selle nimel, et mitte üksi olla. Minu jaoks on see liiga kõrge hind koosolemise eest. Üksi olles saad vähemalt oma üksindusega kuidagi toime tulla, ise oma elu juhtida. Jobuga koos olles võib see iga hetk uksest sisse tulla ja jaurama hakata ja sul pole mingit võimalust tema jamadest eemalduda, kui sa temaga koos oled.
Mina olin kunagi sarnases suhtes, ma pidin ise kõik kinni maksma. Minu terve palk läks meie kooselu peale, ning tema panus oli üsna väike. Ta lihtsalt eksisteeris ja nõudis, et ma veel koristaks, peseks ta pesu ja oleks üleüldine madrats(siis kui ta tahtis, pidi ta saama, keeldumine ei olnud aksepteeritav). Ma käisin tööl ja ma ei saanud endale mitte midagi osta. Lõpuks mulle tuli mõistus pähe ja ma läksin minema, üürisin endale korteri ja elasin üksi. Alguses oli raske, sest me olime viis aastat koos ja tundisn ennast üksildasena, aga see läks üsna kiirelt üle. Lõpuks ma tundsin vabadust, mida mul enne ei olnud ja see tunne, oli puhas õnn. Ma olin tol ajal 22, kui ma lahkusin, õnneks nii palju mul oidu oli, et temaga last ma ei teinud.
Sellest ajast peale, kui ma olen olnud vallaline, olen ma käinud USAS, Hispaanias, Itaalias reisil. Ma olen saanud lubada endale kõike, mida ma temaga koos olles poleks saanud. Ma olen vaba.
Ja usu, ka sinul on vaja sellist vabadust, sul ei ole mõtet teda üleval pidada. Ta pole seda väärt 🙂
Aga asi ei ole vaid rahas, vaid üldises oma partnerist hoolimises. Mees, kes oma naisest tõsiselt hoolib, ei laseks naisel end üleval pidada ja sealjuures veel enda jaoks tasuta rabada, teades, et naisel ei ole samuti rahaliselt laiata ja ka tema on õhtul töölt tulles väsinud. Mõtle sellele, et Sul on ainult üks elu!! Kas Sa tõesti soovid selle raisata mingi mehe teenimisele, kes on kinnine, passiivne, välja ei vii, lilli ei kingi, rahaga majandada ei oska ja üleüldse ei tundu olevat väga armastav partner?
Hästi öeldud, mina mehena näiteks ei elagi ühegi naisega koos. Just sellepärast, ma ei viitsi lilli kinkida, välja viia, teda ülalpidada ja teada kuidas see naine igat senti ja ampsu kuhugi vihikusse kirja paneb. Mina soovitaks ka pigem üksielada. Teenid niipalju raha kui oma vajadused on ja ei pea kellelegi lootma ja jagelema.
vastuseks su küsimusele: Jah, sa oled peast naiivne.
Teie suhtes on suur pluss see, et teil ei ole lapsi. Nüüd aga on sul otsustamise koht: KUI sa tahad kunagi lapsi saada, siis see su praegune mees ei ole küll see, kellega sa neid lapsi saama peaksid. Ta ei ole sulle juba praegu mitte mingil moel toeks.
Seega, juhul kui sa soovid peret luua, siis peaksid hakkama otsima uut meest.
Kui sa lapsi ei soovi, siis tuleb sul otsustada, mis on need suured plussid, mis üles kaaluvad selle, et niisugust kooselu jätkata. Kui neid ei ole, siis muud varianti pole, kui eraldi elama kolida. Ilma lasteta on sul lihtne kolida, sest korter üksi elamiseks ei pea olema väga luksuslik või ruumikas. Esialgu kolid kuskile väiksemale pinnale, siis vaatad, mis edasi. Kui sa juba praegu maksad toidu ja kommunaalide eest 400 eurot kuus, siis on sul võimalik küll endale oma elamine üürida.
Aga eks sa ise tead muidugi, sinu elu. Ainuke asi, mille eest sooviksin hoiatada on see, et palun, ära saa selle mehega lapsi.
Mul ei ole järjekorda ukse taga, aga pigem poetan aeg-ajalt paar pisarat oma suurest üksindusest kui et IGA PÄEV jooksen ja toimetan ja ümardan mingi mehe ümber, kes samaga ei vasta.
Eks ühiskond sinnapoole suundub. Et enamus on üksi, nii mehed kui naised. On ju samamoodi olemas mehi, kel järjekord puudub.
Ja kes on valiku ees, et kas “jaurata” või olla üksi.
Aga eks see kõik olegi see võrdõiguslikus mida naised koguaeg on taga ajanud. Niikaua kuni mees kõik kinnimaksab on elu õiglane, aga kui naine seda tegema hakkab, siis ebaõiglane. Kui palju neid naisi ikka oleks kes lõpetaks suhte kuna mees kõik kinni maksab? Ei olegi.
Võrdõiguslikus siis võrdõiguslikus, ka naine võib meest ülalpidada kui teenib rohkem. Teenib see kellel see paremini välja tuleb. Suhe on ikkagi koosolemine ja toetus, aga naistel elu on ainult üks tobe sendisaagimine. Sellejärgi naised ei saa kunagi meestega võrdseks, nad jäävad ikka alaväärseks.
Praegune süsteem ei ole sinu suhtes, teemaalgataja, õiglane.
Toidukulud tehke enam vähem pooleks, toiduvalmistamisega tegele suuremas osas ise edasi.
Kommunaalid võiksite samuti pooleks teha.
Mees las tasub edasi enda autokulusid ja pangalaenu.
Hetkel mees “lüpsab” sind täiega.
Ei palu mina midagi otseselt mehe kinni taguda. Lihtsalt ma arvan et oleks okei kui mõlemad tasuksime poes toidu eest! Ma niigi annan suhtes palju seega miks ei peaks tulema mees minule vastu? Omastarust olen ma okei naine hoolitsen mehe eest, toetan teda, annan võimalikult palju tähelepanu ja hellust. Vastu ma selliseid asju temalt paraku ei saa. Seega see on ka põhjus miks ma vb et “virisen” siin prgu ja ei ole rahul. Mina arvan et ku rääkida siin “võrdõiguslikusest” siis võiksid mõlemad osapooled panustada suhtesse materjaalselt ja ka füüsiliselt+vaimselt.
Aga miks sa üldse temaga koos oled? Mida see sulle endale annab? Sa oled talle nagu ema, toidad-katad-kasid ja kui talle miski ei miski, saad õiendada. Mida see “suhe” kui selline üldse sinu jaoks tähendab?
No tõesti. Pane mees fakti ette, et maksate poes mõlemad toidu eest või lähed lihtsalt minema. Sest selline käitumine mehe poolt ei ole normaalne. Kui ta sind armastab ja tahab sinuga koos olla, siis ta muudab end. Kui ei, siis oled sa talle vaid kalts, keda ära kasutada.
Naised on imelikud ikka. Mees kasutab naist julmalt ära, aga sel lastakse rõõmsalt sündida, sest tähtis on ju, et mees oleks olemas ja hirm, et kui nõudma hakata midagi, siis äkki jäetakse maha.
Sina ei pea maksma tema isikliku vara eest ehk auto ja korterilaenud.
Muud kulud teete pooleks ehk siis telekas, elekter, kommunaalid ja toit.
Kui praegu mees maksab teleka ja elektri eest ning sina kommud, siis toit peaks vähemalt pooleks olema.
Seisa enda eest ometi.
Aga ma olen enam, kui kindel, et mitte midagi ei muutu ja Sa lased rõõmsalt edasi enda rahakoti peal liugu lasta.
Kuidas see toidu eest maksmisest keeldumine välja näeb? Olete poes kassajärjekorras ja mees paneb käed rinnal risti ja ütleb, et ei maksa ja kõik? Siis jalutategi minema ja vsjo. Kui muidu tarid talle ise sööki koju (ilma autota!) ja vaaritad, siis teedki nii, et oma lõunasöögid ostad kaasa ja õhtuks ka midagi kerget, mille ise ära sööd.
Kui tahad seda suhet jätkata (ei mõista miks- ma ei suudaks sellise hoolimatu koonriga küll vooditki jagada), siis tuleb mees nagu koerapoeg ninapidi oma pahanduse sisse pista. Ei osta talle süüa ja kõik, Kui jutust aru ei saa
Naised on imelikud ikka. Mees kasutab naist julmalt ära, aga sel lastakse rõõmsalt sündida, sest tähtis on ju, et mees oleks olemas ja hirm, et kui nõudma hakata midagi, siis äkki jäetakse maha.
Ja sealt see lähisuhtevägivald pihta hakkabki…
Minu mees kolis minu pinnale, mis on ostetud pangalaenuga. Sellega seonduva (laenu, kindlustused) maksan mina. Mees tasub kommunaalarve, elektri, tv ning ostab enamuse ajast süüa. Samuti maksab enamuse kordadest kui väljas käime, mida juhtub kord-kaks nädalas. Kui väljaskäimisi mitte arvestada, kulub meil üsna võrdne summa. Oma telefoniarved jms maksab igaüks ise ja muidu on rahakotid nö. eraldi st. oma kulutustest (kuni söök laual ja elektrit välja ei lülitata) kellelegi aru andma ei pea. Mul on eelmisest kooselust laps, kellega seonduvad kulud maksan mina (ja lapse isa), aga kui kolmekesi kuskil käime (loomaaed, reisid, kino), maksab mees tihti ka tema eest. Või no ei ole tekkinud veel olukorda, kus sööme ja ta ütleks, et oma lapse eest maksad ise. Samuti ostab talle vahel kingitusi. Reisid tavaliselt maksame pooleks. Autot mul ei ole, oma autoga seonduvad kulud maksab tema, kuigi sõidutab üsna tihti ka mind. Lilli kingib, hellitusi jagab. Maailmast ei ole mehed otsas, et olla koos kellegagi, keda sa vastumeelselt ülal pead ja kes seejuures isegi eriti armas sinuga ei ole. Või mis siis saaks kui ka sul tekiks tahtmine järelmaksuga uus iphone osta? Ei söökski? 🙂
Minu meelest on rahateemad suhtes probleemiks ainult siis, kui tuleb majandada kasina eelarve tingimustes.
Minul on oma partneritega vedanud, rahaga seonduv pole kunagi isegi teemaks kerkinud, äkki oleme oma mõttemaailmalt ja ellusuhtumiselt siis piisavalt sarnased olnud.
Mina elan oma elukaaslase pinnal, koduga seotud kulud kannatab tema. Minu korter on välja üüritud, selle tulu laekub mulle. Isiklikud kulud (telefon, trennid jne) kannab kumbki ise. Mina maksan oma auto eest ka ise, temal on see tööandja kulu.
Mingit jaotuskava meil ei ole, sest mõlemal on normaalne sissetulek ja saame igapäevaseid asju endale lubada ilma, et väga kalkuleerima peaks. Poeskäigud vaatame jooksvalt, kellele konkreetsel päeval paremini klapib. Süüa teeb ka see, kes varem koju jõuab. Tavaliselt mina, aga ka vastupidine olukord pole talle probleem. Meelelahutuse puhul oleneb, kellelt idee tuleb – kui mul on näiteks mõte teatrisse minna, ostan piletid ära, koos väljas käies eelistab tema maksta. Reisidega on samamoodi – tasub see, kellelt initsiatiiv tuli, kui on mõni kallim reis, siis vaatame ühiselt, kellel kui palju vaba raha parasjagu on ning vastavalt sellele jagame kulud.
Mina ostan talle aeg-ajalt riideid või muid asju, mida ma tean, et ta tahaks (nt hobidega seonduvaid). Tema teeb mulle ka vahel kingitusi.
Kumbki tegeleme investeerimisega ning mõlemal on oma puhver olemas.
Kodustesse töödesse panustavad ma mõlemad. Kuna tema on piisavalt kaua üksi vahepeal elanud, ei ole koristamine ja muud toimetamised talle võõrad. Pigem on nii, et mina olen teatud nn meestetöödes (nt elektriga seonduv) pädevam, tema jällegi teeb parema meelega süüa, kui selleks aega on.
Teemaalgataja probleem paistab olevat muus, mitte vajd meie suhtumises rahasse. Kui te ka muidu väga midagi koos ei tee ning omavahel suurt ei suhtle, siis milleks selline suhe üldse, mis see sulle annab?
Mind juba hirmutab mõte et mis siis kui tulevad lapsed et kas siis pean samuti mina võtma kõik majapidamis kohustused enda kaela?
Ära ütle, et sa loodad selle mehega lapsi saada. See on lihtsalt liiga halb.
