Teema: matkarajad Lõuna-Eestis

Ilusad ja vaheldusrikkad minu meelest:

Endla looduskaitseala matkarada (saab teha pikemat või lühemat ringi, pikem kuskil 15 km kandis) – saab nii metsa kui ka raba ja järvesid näha.

Taevaskojas saab teha nii lühemat kui ka pikemat ringi (pikem jällegi vast u 15 km), väga ilusad jõevaated, liivakivipaljandid – lumega täiesti vapustavad.

Piusa matkarada (probleem, et pole ringikujuline, st tuleb logistikale mõelda, ühtepidi pikkus 15 km). Ise tegime nii, et jätsime auto matkaraja ühte otsa (Lindora), sealt läksime kohaliku bussiga Vastaseliina ja hakkasime auto suunas tagasi Lindora poole liikuma. Väga kena matkarada – mets, jõgi, liivakivipaljandid.

Rõuge ürgoru matkarada. Ka pole kahjuks ringikujuline, üks ots 10 km, tegime edasi-tagasi ehk 20 km. Mitmed järved, tore künklik maastik, Rõuget saab ka kaeda. Rõuge poolt vaadates kaugemas otsas on kompvekiks sümpaatne sälkorg või kanjon nagu nad ütlevad, mujal Eestis vist sellist polegi.

Matk ümber Pühajärve, kokku u 14 km ring. Mõnda aega tuleb kõndida kergliiklustee peal maantee ääres, aga muidu väga kena – järvevaated, vahvalt järsk Hobusemägi.

Negatiivne kogemus: Kütiorg oli aasta tagasi kohutavalt ära lagastatud, ei tea mis olukord seal praegu on.

Eks radade sissetallatus sõltu sellest, millal viimati lund sadas ja kas lähed kohe pärast lumesadu varahommikul rajale või millalgi hiljem, või on viimasest sajust juba mõni päev möödas. Samas tegin oma viimase Taevaskoja matka nii, et olingi esimene, kes seal kõndis öösel sadanud lumekuhjades – ja polnud häda midagi, rajatähistus oli puude pealt nähtav, ja lihtsalt kui on madala säärega saapad siis tasub mingid lumekatted peale muretseda, ei pressi lumi saapasäärde.

Head matkamist!

Kütioru maastik oli misiganes masinatega mõlemal pool jõge kohati nii läbi songerdatud, et puhtfüüsiliselt oli raske läbida – üks porimülgas teise otsa. Mõned matkaraja viidad olid  lööbakil või päris pikali tee ääres. Osa matkarajast oli lihtsalt täiesti segi pööratud raiesmik, sealgi olid matkaraja viidad kas maas pikali või täitsa kaotsis ja enam ei olnud laga seest võimalik rada üles leida, ukerdasime tunde järgi nagu üle mingi sõjavälja. Uskumatult trööstitu pilt. Kohati jah, ka prügi – kohe matkaraja alguse suusanõlv oli masinatest täiesti segamini songitud ja seal vedeles mingit juhuslikku kola – vaatan foto pealt, et mingi poekäru näiteks küliti poris.

Ma tõesti ei tea, võib-olla suusanõlva ja metsa hooldustööd käivadki nii? Ehk oli lihtsalt halb õnn, et niisugusel ajal sinna sattusime? Igal juhul väga õõvastav tunne jäi kokku. Tore kuulda, et suveks oli maastik taastunud ja peab siis lootma, et rohkem pole seal laastatud. Aasta tagasi polnud lund ja külmakraade ka, praegu lumega oleks nagunii kenam. Võib-olla julgen ise ka kunagi sinna tagasi pöörduda.

Veel üks soovitus tuli meelde: Elva ümbruse matkarajad. Tartumaa tervisespordikeskuse tagant algab erineva pikkusega matkaringe Elva-Vitipalu maastikukaitsealal, üks nt 15 km – Elva jõe ürgorg, järved, Viti vaatetorn – päris kõrge ja tore. Ja seal käivad Elva ja ümbruse inimesed suhteliselt palju, nii et on vähemalt lootust, et rajad on sisse käidud.