Minu ema andis juba 10 aastat enne oma surma teada, et mingit ärasaatmist ja kirstu äärde kogunemist ta ei taha. Oli väga peen daam ja ei soovinud, et keegi teda surnuna vahiks. Kinnine kirst tundus talle veel jaburam – no milleks see üritus? Ja nii lõpuks saigi – tuhastus ja urni matmine alles siis, kui mina ise ka valmis olin. Mitu aastat hiljem. Ema surm oli nii õudne, et mingit tseremooniat sel ajal lihtsalt ei suutnud korraldada. Kõik teised kõige lähedasemad olid ka nõus, kuna see oligi tema enda soov. Ei tahtnud kedagi näha ega kellegagi suhelda, kui see juhtus.
Mitu aastat oli lapi kuskil külmkambris?
Jutt ju tuhastamisest ja urnist.Mul naabrimemmel seisis abikaasa tuhk üle kümmne aasta suures toas riiuli peal.Nüüd kui nii vanaks jäi,et pidi majast loobuma enne talu maha müümist mattis aeda maha
Jah. Tuhastamine. Et mitu aastat läks tuhastamiseni. Mis tähendab, et mitu aastat tuli surnukeha kuskil säilitada.
Mäletavad väga hästi, pole unustanud. Selleks ei pea keegi surnuaeda minema. Ega isegi küünalt kodus süütama – olulised inimesed on kogu aeg meeles. Kas teil pole siis? Tulevad meelde ainult surnuaeda minnes?
Nii on. Aga kui surnuaeda pole kedagi maetud, on vaid hauakivi ilma matmiseta, siis ma sinna mitte kunagi ei läheks, selles oli point.
Minu ema andis juba 10 aastat enne oma surma teada, et mingit ärasaatmist ja kirstu äärde kogunemist ta ei taha. Oli väga peen daam ja ei soovinud, et keegi teda surnuna vahiks. Kinnine kirst tundus talle veel jaburam – no milleks see üritus?
Mina, vastupidi, olen teinud just lapsele korralduse matta mind ilusas sarkofaagis(mahagoni toon, kindlasti mitte tamm), seljas peab olema Versacest tellitud must/kullaga siidikleit. Peielaud korralikus Michelini restos koos rõõmsa peoga heade sõprade-tuttavate seltsis, kus meenutatakse nalja ja naeru ning ägedaid hetki. Minu ärasaatmine peab olema samasugune, kui mu elu. Kindlasti mitte tuhastamine ega jumal teab kuhu loopimine. Ka mitte mure ja äng-lihtsalt elu järgmise etapi pühitsemine.
Minu ema andis juba 10 aastat enne oma surma teada, et mingit ärasaatmist ja kirstu äärde kogunemist ta ei taha. Oli väga peen daam ja ei soovinud, et keegi teda surnuna vahiks. Kinnine kirst tundus talle veel jaburam – no milleks see üritus?
Mina, vastupidi, olen teinud just lapsele korralduse matta mind ilusas sarkofaagis(mahagoni toon, kindlasti mitte tamm), seljas peab olema Versacest tellitud must/kullaga siidikleit. Peielaud korralikus Michelini restos koos rõõmsa peoga heade sõprade-tuttavate seltsis, kus meenutatakse nalja ja naeru ning ägedaid hetki. Minu ärasaatmine peab olema samasugune, kui mu elu. Kindlasti mitte tuhastamine ega jumal teab kuhu loopimine. Ka mitte mure ja äng-lihtsalt elu järgmise etapi pühitsemine.
Minu ema andis juba 10 aastat enne oma surma teada, et mingit ärasaatmist ja kirstu äärde kogunemist ta ei taha. Oli väga peen daam ja ei soovinud, et keegi teda surnuna vahiks. Kinnine kirst tundus talle veel jaburam – no milleks see üritus? Ja nii lõpuks saigi – tuhastus ja urni matmine alles siis, kui mina ise ka valmis olin. Mitu aastat hiljem. Ema surm oli nii õudne, et mingit tseremooniat sel ajal lihtsalt ei suutnud korraldada. Kõik teised kõige lähedasemad olid ka nõus, kuna see oligi tema enda soov. Ei tahtnud kedagi näha ega kellegagi suhelda, kui see juhtus.
Mitu aastat oli lapi kuskil külmkambris?
Jutt ju tuhastamisest ja urnist.Mul naabrimemmel seisis abikaasa tuhk üle kümmne aasta suures toas riiuli peal.Nüüd kui nii vanaks jäi,et pidi majast loobuma enne talu maha müümist mattis aeda maha
väga rõve, uued omanikud saavad kodu koos hauaga 🙁 pigem oleks võinud tuha kuhugi talus laiali puistata.
Minu meelest on see hilisem tuhaga toimetamine täiesti ebaoluline, oluline on just see osa, kui inimese keha on veel alles. Ja matustele minek, st kadunukese ärasaatmine on asi, millelt ei tohi puududa: see on VIIMANE võimalus. Minu meelest on kirstu lahtitegemine ka oluline, sest ma olen korduvalt kuulnud inimestelt, et jääb midagi kripeldama, kui kadunukest kirstus ei näe. Isegi neil, kes tegelikult surnut näha ei taha, matuseid ja laipu kardavad. Mõni teab mõistusega, et inimene on surnud, aga tunne on teistsugune, sest pole oma silmaga näinud. Mõnel tuleb tahtmatult pähe mõte, et mis temaga siis tehtud oli enne surma või pärast seda, et teda näidata ei saanud. Mida iganes.
Minu meelest on see hilisem tuhaga toimetamine täiesti ebaoluline, oluline on just see osa, kui inimese keha on veel alles. Ja matustele minek, st kadunukese ärasaatmine on asi, millelt ei tohi puududa: see on VIIMANE võimalus. Minu meelest on kirstu lahtitegemine ka oluline, sest ma olen korduvalt kuulnud inimestelt, et jääb midagi kripeldama, kui kadunukest kirstus ei näe. Isegi neil, kes tegelikult surnut näha ei taha, matuseid ja laipu kardavad. Mõni teab mõistusega, et inimene on surnud, aga tunne on teistsugune, sest pole oma silmaga näinud. Mõnel tuleb tahtmatult pähe mõte, et mis temaga siis tehtud oli enne surma või pärast seda, et teda näidata ei saanud. Mida iganes.
Usu mind, mul käis isa mitme pereliikme unes aru andmas, et tema ei saa rahu ja tahab, et me urni maha mataks. Nii, kui saime urni kuskil 7 kuud hiljem maha maetud, siis rahunes maha.
ma nii kardan matustel käimist ja tean, et murduksin seal.
Kas sul on mingi raske psühholoogiline seisund, mille puhul “murdumine” tähendab psühhoosi sattumist ning muutumist endale ja teistele ohtlikuks? Kui sa oled terve inimene, siis peaks see nn murdumine tähendama vast ainult seda, et sa …. tunned end kehvasti, nutad, tajud kaotust, tajud oma elu kaduvust. Kõik normaalsed tunded, mida tulebki läbi elada. Kui sa pead silmas, et sul on ainult häbi teiste ees nutta, siis no ma eitea, äkki vajad ikka psühholoogilist nõustamist, et kuidas oma emotsioonidega sõbraks saada.
Siin tekib kohe küsimus, aga kus sa tulevikus kadunukest mälestamas hakkad käima (kui tuhk on merelainetes näiteks). Üks variant on näiteks kirik, kuhu paned korra aastas küünla.
Kui oli väärt inimene, siis ole rahulik, ta tuleb täitsa ise meelde. Ei ole selleks vaja kvartaalset meenutust, et oih, peab jälle hauda riisuma minema, et teistele viisakas vaadata oleks.
Kui ütleks välja, et ei taha lihtsalt tulla, polnud kuigi oluline isik, siis on arusaadav. Aga et peab lennukiga ümber istuma või paar päeva vabaks võtma, no see on solvav. Kui inimene ära sureb, siis teeksin selliseid asju kõhklemata ka isegi tuttava surma puhul, pereliikme osas seda enam.
Sina teeksid kõhklemata, aga kõik ei teeks ja nad ei armasta seepärast oma lähedasi vähem. Mina näiteks ei käi üldse matustel, kui vähegi võimalik. Minu jaoks ei ole see inimene seal kirstus/urnis enam see lähedane. Inimene on minu jaoks juba edasi liikunud ja olen temaga mõtteis, süütan küünlaid, mõtlen temale. Kohutavad on minu jaoks need lahti kistud kirstud ja surnukehade näitamine. Mõned viivad surnukeha veel koju enne matuseid. Minu jaoks üle mõistuse. Ka ei saa aru neist, kes urni tuhaga kusagil kodus hoiavad.
Sina teeksid kõhklemata, aga kõik ei teeks ja nad ei armasta seepärast oma lähedasi vähem. Mina näiteks ei käi üldse matustel, kui vähegi võimalik. Minu jaoks ei ole see inimene seal kirstus/urnis enam see lähedane. Inimene on minu jaoks juba edasi liikunud ja olen temaga mõtteis, süütan küünlaid, mõtlen temale. Kohutavad on minu jaoks need lahti kistud kirstud ja surnukehade näitamine. Mõned viivad surnukeha veel koju enne matuseid. Minu jaoks üle mõistuse. Ka ei saa aru neist, kes urni tuhaga kusagil kodus hoiavad.
Huvitav, et ise pahandad sellepärast, et ei arvestata piisavalt erinevate inimestega, aga siis kirjutad ise, sina küll ei saa aru nendest, kes teevad nii, naa või kolmandat moodi. Mina jälle ei saa sinusugustest aru, kes ei lähe matustele, sest endal on nii mugavam.
Sina teeksid kõhklemata, aga kõik ei teeks ja nad ei armasta seepärast oma lähedasi vähem. Mina näiteks ei käi üldse matustel, kui vähegi võimalik. Minu jaoks ei ole see inimene seal kirstus/urnis enam see lähedane. Inimene on minu jaoks juba edasi liikunud ja olen temaga mõtteis, süütan küünlaid, mõtlen temale. Kohutavad on minu jaoks need lahti kistud kirstud ja surnukehade näitamine. Mõned viivad surnukeha veel koju enne matuseid. Minu jaoks üle mõistuse. Ka ei saa aru neist, kes urni tuhaga kusagil kodus hoiavad.
Huvitav, et ise pahandad sellepärast, et ei arvestata piisavalt erinevate inimestega, aga siis kirjutad ise, sina küll ei saa aru nendest, kes teevad nii, naa või kolmandat moodi. Mina jälle ei saa sinusugustest aru, kes ei lähe matustele, sest endal on nii mugavam.
Ma ei ole sõnagi kirjutanud kellegagi arvestamisest/mittearvestamisest. Avaldasin vaid arvamust, et mulle matused ei meeldi, samuti surve avaldamine neil osalemiseks. Asi ei ole mugavuses (reeglina toimuvad matused, kuhu saaks minna, samas linnas, kus ma elan), vaid põhimõttelises vastumeelsuses seal toimuva suhtes.
Avaldasin vaid arvamust, et mulle matused ei meeldi, samuti surve avaldamine neil osalemiseks.
Ma arvan, et neid on vähe, kes matuseid naudivad või need jubedalt meeldivad. Asi on lihtsalt viisakuses. Matustele minnakse selleks, et toetada lähedasi ja see on äärmiselt ebaviisakas mitte minna, kui kutsutakse. Eriti inetu on mitte minna lähiperekonna liikmete matustele, meeldib või ei meeldi.
Ma ei ole sõnagi kirjutanud kellegagi arvestamisest/mittearvestamisest. Avaldasin vaid arvamust, et mulle matused ei meeldi, samuti surve avaldamine neil osalemiseks. Asi ei ole mugavuses (reeglina toimuvad matused, kuhu saaks minna, samas linnas, kus ma elan), vaid põhimõttelises vastumeelsuses seal toimuva suhtes.
Ema, isa, venna, õe, lapse, lapselapse, abikaasa puhul räägiksid teist juttu ja oleksid kohal nagu viis kopikat.
Avaldasin vaid arvamust, et mulle matused ei meeldi, samuti surve avaldamine neil osalemiseks.
Ma arvan, et neid on vähe, kes matuseid naudivad või need jubedalt meeldivad. Asi on lihtsalt viisakuses. Matustele minnakse selleks, et toetada lähedasi ja see on äärmiselt ebaviisakas mitte minna, kui kutsutakse. Eriti inetu on mitte minna lähiperekonna liikmete matustele, meeldib või ei meeldi.
Ma olen näinud väga paljusid lähedasi, kes ei lähe matustele. Ja see ei tulene sellest, et nad ei viitsi või neil pole huvi. Iga inimene leinab erinevalt.
Ema, isa, venna, õe, lapse, lapselapse, abikaasa puhul räägiksid teist juttu ja oleksid kohal nagu viis kopikat.
Oleksin jah ja olen olnudki – kust ma muidu teaksin, et see mulle ei meeldi. Aga see ei tähenda, ma peaksin õigeks surve avaldamist matustel osalemiseks. Minu arust on see igaühe oma otsustada, kas ta osaleb või mitte. Kedagi ei tohiks sundida seal osalema.
Matustele minnakse selleks, et toetada lähedasi ja see on äärmiselt ebaviisakas mitte minna, kui kutsutakse.
Ei, see ei ole ebaviisakas. Kui minu ema suri, siis üks mu lähedane ei osalenud ja minu jaoks oli see okei. Ma ei tea, mis tuge ta oleks saanud mulle seal pakkuda. Ma ei ole emotsionaalselt ega füüsiliselt ebastabiilne ja mulle ei meeldi mingi avalik kollektiivne kurvastamine. Mis teha, inimesed on erinevad ja võiks seda respekteerida
Ema, isa, venna, õe, lapse, lapselapse, abikaasa puhul räägiksid teist juttu ja oleksid kohal nagu viis kopikat.
Oleksin jah ja olen olnudki – kust ma muidu teaksin, et see mulle ei meeldi. Aga see ei tähenda, ma peaksin õigeks surve avaldamist matustel osalemiseks. Minu arust on see igaühe oma otsustada, kas ta osaleb või mitte. Kedagi ei tohiks sundida seal osalema.
Olen veendunud, et vanaisa on tänaseks juba maetud ja teemaalgataja käis siiski ilma igasuguse surveta ja täiega omal soovil!
Mina, vastupidi, olen teinud just lapsele korralduse matta mind ilusas sarkofaagis(mahagoni toon, kindlasti mitte tamm), seljas peab olema Versacest tellitud must/kullaga siidikleit. Peielaud korralikus Michelini restos koos rõõmsa peoga heade sõprade-tuttavate seltsis, kus meenutatakse nalja ja naeru ning ägedaid hetki. Minu ärasaatmine peab olema samasugune, kui mu elu. Kindlasti mitte tuhastamine ega jumal teab kuhu loopimine. Ka mitte mure ja äng-lihtsalt elu järgmise etapi pühitsemine.
Mul tuli seda lugedes meelde “Siin me oleme” filmi kohviveski-proua.
Ema, isa, venna, õe, lapse, lapselapse, abikaasa puhul räägiksid teist juttu ja oleksid kohal nagu viis kopikat.
Oleksin jah ja olen olnudki – kust ma muidu teaksin, et see mulle ei meeldi. Aga see ei tähenda, ma peaksin õigeks surve avaldamist matustel osalemiseks. Minu arust on see igaühe oma otsustada, kas ta osaleb või mitte. Kedagi ei tohiks sundida seal osalema.
Sulle pandi püstol meelekohta või kuidas sind on sunnitud?
Sina vaidlesid. Sest mis puutub siia teemasse üldse matustele sundimine? Ma pole mitte kunagi kuulnud mitte ühtegi juhtumit, kus sunnitakse osalema. Väga kummaline on ema-isa ja teiste väga lähedaste matustel mitte osaleda, aga ma olen kindel, et keegi ei sunni isegi nende omadel osalema.
Postitas: Kägu20.11.2022 08:41 Aga võtsin vastu otsuse mitte minna ja selle asemel jõuludeks Eestisse sōita ja perega koos olla ( muidu ei olnud plaanis).
Aga koguaeg on paha olla ja kripeldab, et ma ei lähe ja ikka veel uurin ja mõtlen variante välja, kuigi tõenäoliselt ma ei lähe ju. Rääkisin vanaemaga ka eile ja tema ka muidugi, et ära hakka tulema, nii kulukas jne. Et keegi peale minu enda pettunud ei ole kui minemata jätan.
Avaldasin vaid arvamust, et mulle matused ei meeldi, samuti surve avaldamine neil osalemiseks.
Ma arvan, et neid on vähe, kes matuseid naudivad või need jubedalt meeldivad. Asi on lihtsalt viisakuses. Matustele minnakse selleks, et toetada lähedasi ja see on äärmiselt ebaviisakas mitte minna, kui kutsutakse. Eriti inetu on mitte minna lähiperekonna liikmete matustele, meeldib või ei meeldi.
Asi ei ole minu meelest nautimises. Lihtsalt inimesed suhtuvad matustesse erinevalt. Mina näiteks suhtun matustesse rahulikult. See tähendab, muidugi ma ei naudi neid, aga ma käin matustel reeglina alati. See tähendab ka siis, kui lahkunu ehk ei olegi mulle nii lähedane, aga näiteks on mu eakal emal matustele vaja minna, siis mina pakun transporti ja olen ta kõrval matuste ajal. Samal ajal mu õde mattis paarkümmend aastat tagasi oma pereliikme. Pärast seda ta väldib võimalusel kõigil matustel käimist, nt tädide-onude omadel. Ainult isa matusteks võttis ennast kokku. Mina mõistan teda täiesti, ju see on tema jaoks traumeerivam kui minu jaoks.
Avaldasin vaid arvamust, et mulle matused ei meeldi, samuti surve avaldamine neil osalemiseks.
Ma arvan, et neid on vähe, kes matuseid naudivad või need jubedalt meeldivad. Asi on lihtsalt viisakuses. Matustele minnakse selleks, et toetada lähedasi ja see on äärmiselt ebaviisakas mitte minna, kui kutsutakse. Eriti inetu on mitte minna lähiperekonna liikmete matustele, meeldib või ei meeldi.
ma olen õnneks juba sellises vanuses (ligi 50), et mul pole sooja ega külma, mida minust arvatakse ja seetõttu, et “nii on viisakas või kombeks” või “nii ei ole viisakas, mida teised sinust küll mõtlevad” ei tee ma enam miskit.
Minu meelest on kirstu lahtitegemine ka oluline, sest ma olen korduvalt kuulnud inimestelt, et jääb midagi kripeldama, kui kadunukest kirstus ei näe. Isegi neil, kes tegelikult surnut näha ei taha, matuseid ja laipu kardavad. Mõni teab mõistusega, et inimene on surnud, aga tunne on teistsugune, sest pole oma silmaga näinud. Mõnel tuleb tahtmatult pähe mõte, et mis temaga siis tehtud oli enne surma või pärast seda, et teda näidata ei saanud. Mida iganes.
ma olen õnneks juba sellises vanuses (ligi 50), et mul pole sooja ega külma, mida minust arvatakse ja seetõttu, et “nii on viisakas või kombeks” või “nii ei ole viisakas, mida teised sinust küll mõtlevad” ei tee ma enam miskit.
Kas oma investeeringuid ei mainigi seekord nagu sa tavaliselt teed? Küll on kole, kui inimese iseseisvus tähendab seda, et ta muutub isekaks ja ebaviisakaks mutiks, kes uhkustab sellega, et matustele ta ei lähe, sest ei meeldi, paneb selga naaritsakasuka, sest savi, mis eetiline õhkkond ühiskonnas on jne, jne.
ma olen õnneks juba sellises vanuses (ligi 50), et mul pole sooja ega külma, mida minust arvatakse ja seetõttu, et “nii on viisakas või kombeks” või “nii ei ole viisakas, mida teised sinust küll mõtlevad” ei tee ma enam miskit.
Kas oma investeeringuid ei mainigi seekord nagu sa tavaliselt teed? Küll on kole, kui inimese iseseisvus tähendab seda, et ta muutub isekaks ja ebaviisakaks mutiks, kes uhkustab sellega, et matustele ta ei lähe, sest ei meeldi, paneb selga naaritsakasuka, sest savi, mis eetiline õhkkond ühiskonnas on jne, jne.
Vaevalt, et tema sugulasi ka huvitab, kas ta tuleb matustele või ei.
Minu suguvõsas kirstu juures küik uluvad. Isegi ei nuta, vaid uluvad. Koos ja solidaarselt. Peielauas räägitakse lahkunust küikvõimalikke lugusid, nii et kõik lõpeb naerulaginaga. Teraapiat pole vajagi, saab südamest nii nutta, kui naera.
