Siinkohal meenub mulle me suvilanaaber (mees), kes üle mitme krundi kostuvalt oma kodakondsetele röögatas: “Ei võta mu käest tööd ära!”
Minu meelest pole linnakorteris mitte kellelgi muhvigi teha, peaks olema suisa õnnelik, kui midagi asjalikku teha leiad. Kui mitte endale spetsiaalselt mingit asendustegevust otsida, a la tegelen laste riietega. Söögi tegemine on vast ainus, mis teha on. Kuid seda ka mitmekesi tegema ei mahu. Õnneks me enne kell kuut, poolt seitset õhtuti koju ei jõua, nii et suurt aega midagi teha polegi.
Meil on lapsed juba teismelised, gümnasist saabub koju tavaliselt kella kaheksa paiku, nii et lastega tegelemist meil üldjuhul ei ole. Kui üks meist süüa teeb, painab teine tavaliselt läpakat.
Pärast õhtusööki loeb mingit kriminulli, lõpetab tööprojekte, pikutab diivanil vm taolist.
See ei kvalifitseeru küll kodus tegemiseks, aga me käime tihti koos jalutamas