sain praegu teemaalgataja mehe vastuse peale paraja suutäie naerda..on ikka imelikke mehi ilmas.
minu oma oleks ilmselt naljaga vastanud, et minu pruut.
ja see tuttav on ka kummaline..on siis vaja küsida-uurida, et kes te teineteisele oleme-.—.no fuck buddyd oleme, ja siis?????
mehelt küsiks, et millal siis ja mis tingimustekl ‘lihtsalt tuttavast’ pruut või elukaaslane saab..
Kusjuures seda fraasi ei kasuta ainult mehed. Olen seda kuulnud ka ühe naise suust, kuid vormis “head sõbrad”. Nimelt nimetas ta peale mehe surma oma meest ning laste isa oma “heaks sõbraks”. Samuti ei takistanud see tal juba paar kuud peale selle mehe surma leida uus mees. Isiklikult mina pean seda naist peast lihtsakeseks.
Sul soovitaks lahku minna. 10 kuud suhet pole teab, mis kaotus. Pigem täna õnne, et jobust lahti saad. On täiesti ilmne, et sinu eest varjatakse midagi. Pakun, et see mees semmib ringi ja tal on palju lihtsalt “tuttavaid”. Ilmselt kartis, et oma naine saab haisu ninna. Kus suitsu seal tuld.
Siin oli just teema, kus seletati, et abielluda pole vaja, kuna inimesed on omavahel kindlad kokkulepped sõlminud. Kas ikka on? Tihti eksisteerib see kokkulepe vaid ühe poole kujutluses….
Jah, mina seletasingi.
Kas tempel passis oleks kuidagi teisiti selle olukorra lahendanud? Mees oleks öelnud, et tema siin on minu seaduslik abikaasa ja kougib tõestuseks pükste taskust abielutunnistuse…Nagu siin öeldi, siis vanasti näitas staatust tempel passis, seega abieluinimene peaks nagu enda staatuse tõestuseks abielutunnistust kogu aeg kaasas kandma…
Ma ikka ei saa aru sellest paberimaaniast…Kas te muidu enda laste eest hoolitsete ka sellepärast, et on olemas seadus, et isiklikke lapsi ei tohi hooletusse jätta… Et riik ei luba jätta hoolitsemata, on antud välja sünnitunnistus, kus te olete teatud isiku ema/isa ja siis selle tõttu hoolitsetegi…
See, kui on tehtud omavahel nii olulised kokkulepped ja üks pool ei suuda selge sõnaga välja öelda, et ta on kellegiga paar, siis see näitab nii mõndagi ja abielu (siinkohal paber) ei muuda mitte midagi. Abielu teeb olukorra veel hullemaks, kui te olete seaduslikus abielus, siis otsus teie elu eest kui teiega peaks midagi juhtuma läheb üle teie ametlikule abikaasale. Abielu kui selline reguleerib ainult juriidilisi suhteid, see ei peaks reguleerima kahe inimese intiimseid suhteid.
Sa räägid muust. Selles teemas on naine enda arust sõlminud kindla kokkuleppe, mees aga mitte. Abielu puhul pole võimalik, et pooled sõlmitud kokkuleppest erinevalt aru saavad. Kui minu abikaasa ütleks kellelegi, et olen lihtsalt tuttav, siis ei oleks ta enam minu abikaasa.
Paber ei muuda, muudab otsus see paber hankida!
Mulle jääb kahjuks analoogilisi teemasid lugedes mulje, et ainuke reaalne asi, mis sunnib inimesi tunnistama, et nad on kellegiga koos, on ainult abielu. Justnimelt see pitsatiga paber! Enne seda nagu võiks mõlemad pooled teha mida iganes, aga nüüd kuupäevast ja kellaajast see ja see, me peame olema ainult teineteisega, sest paber nii ütleb…
Naine kujutab ette, et see paber annab talle kindlustunde, et nüüd mees on ainult igavesti temaga ja just see paber (ja sellega kaasnev ühiskondlik surve) sunnib teda midagi tegema. No aga ei sunni ju. Ühtegi inimest pole võimalik midagi tegema sundida, ehk ainult reaalse vägivallaga.
Täiesti hämmastav, inimesed kirjutavad alla seaduses ette nähtud paberile, kus nad lubavad, et seksivad ainult enda abikaasaga, ilma paberita muidu see kontseptsioon ei jõua inimestele kohale… Ma ei tea muidugi, võib-olla see ongi see traditsiooniline blablabla, mille pärast osad võitlevad selle eest, et anda abielule põhiseaduslik kaitse. Ma luban riigile, et olen seksuaalsuhtes ainult enda abikaasaga ehk et meil on vaja kolmandat osapoolt, me ise ei saa hakkama:)
Minu jaoks jätkuvalt väga kummaline…
Ei, paber ei sunni. Aga selle paberi hankimine ei võimalda öelda, et oma suhte staatusest on erinevalt aru saadud.
Just seetõttu ei tahagi mehed seda paberit hankida, et tegu on väga olulise paberiga, avaliku ja ametliku vastutuse võtmisega.
Vaata, mehed ja naised on väga erinevad, erineva suhtlusstiiiga ja arusaamadega. Allkiri sellel paberil annab tõesti kõige suurema tõenäosuse, et asjast on ühtviisi aru saadud.
See on oluline ka lastesaamisel. Oi kui tihti ütleb naine, et laps oli mõlema soov, mees aga arvab teisiti. Vähemalt noorte inimeste esimese abielu puhul peetakse üldiselt loomulikuks, et pärast abiellumist soovitakse ka ühiseid lapsi. Niisama koos olles võib naine öelda, et kallis, ma jätan nüüd pillid ära. Mees ühmab teleka tagant midagi. Naine tõlgendab seda mehepoolse soovina, mis ei aga pruugi seda tegelikult olla. Abiellumine annab siiski suurema kindlustunde, et soovitakse ühiselt pere luua.
Mina on täiesti pesueht naine, aga pole kunagi olnud abiellumisest huvitatud ja pole tänaseni võtnud vastu ka oma laste isa ja elukaaslase abieluettepanekuid. Mida see mulle juurde annaks?
Siin oli just teema, kus seletati, et abielluda pole vaja, kuna inimesed on omavahel kindlad kokkulepped sõlminud. Kas ikka on? Tihti eksisteerib see kokkulepe vaid ühe poole kujutluses….
Jah, mina seletasingi.
Kas tempel passis oleks kuidagi teisiti selle olukorra lahendanud? Mees oleks öelnud, et tema siin on minu seaduslik abikaasa ja kougib tõestuseks pükste taskust abielutunnistuse…Nagu siin öeldi, siis vanasti näitas staatust tempel passis, seega abieluinimene peaks nagu enda staatuse tõestuseks abielutunnistust kogu aeg kaasas kandma…
Ma ikka ei saa aru sellest paberimaaniast…Kas te muidu enda laste eest hoolitsete ka sellepärast, et on olemas seadus, et isiklikke lapsi ei tohi hooletusse jätta… Et riik ei luba jätta hoolitsemata, on antud välja sünnitunnistus, kus te olete teatud isiku ema/isa ja siis selle tõttu hoolitsetegi…
See, kui on tehtud omavahel nii olulised kokkulepped ja üks pool ei suuda selge sõnaga välja öelda, et ta on kellegiga paar, siis see näitab nii mõndagi ja abielu (siinkohal paber) ei muuda mitte midagi. Abielu teeb olukorra veel hullemaks, kui te olete seaduslikus abielus, siis otsus teie elu eest kui teiega peaks midagi juhtuma läheb üle teie ametlikule abikaasale. Abielu kui selline reguleerib ainult juriidilisi suhteid, see ei peaks reguleerima kahe inimese intiimseid suhteid.
Sa räägid muust. Selles teemas on naine enda arust sõlminud kindla kokkuleppe, mees aga mitte. Abielu puhul pole võimalik, et pooled sõlmitud kokkuleppest erinevalt aru saavad. Kui minu abikaasa ütleks kellelegi, et olen lihtsalt tuttav, siis ei oleks ta enam minu abikaasa.
Paber ei muuda, muudab otsus see paber hankida!
Mulle jääb kahjuks analoogilisi teemasid lugedes mulje, et ainuke reaalne asi, mis sunnib inimesi tunnistama, et nad on kellegiga koos, on ainult abielu. Justnimelt see pitsatiga paber! Enne seda nagu võiks mõlemad pooled teha mida iganes, aga nüüd kuupäevast ja kellaajast see ja see, me peame olema ainult teineteisega, sest paber nii ütleb…
Naine kujutab ette, et see paber annab talle kindlustunde, et nüüd mees on ainult igavesti temaga ja just see paber (ja sellega kaasnev ühiskondlik surve) sunnib teda midagi tegema. No aga ei sunni ju. Ühtegi inimest pole võimalik midagi tegema sundida, ehk ainult reaalse vägivallaga.
Täiesti hämmastav, inimesed kirjutavad alla seaduses ette nähtud paberile, kus nad lubavad, et seksivad ainult enda abikaasaga, ilma paberita muidu see kontseptsioon ei jõua inimestele kohale… Ma ei tea muidugi, võib-olla see ongi see traditsiooniline blablabla, mille pärast osad võitlevad selle eest, et anda abielule põhiseaduslik kaitse. Ma luban riigile, et olen seksuaalsuhtes ainult enda abikaasaga ehk et meil on vaja kolmandat osapoolt, me ise ei saa hakkama:)
Minu jaoks jätkuvalt väga kummaline…
Ei, paber ei sunni. Aga selle paberi hankimine ei võimalda öelda, et oma suhte staatusest on erinevalt aru saadud.
Just seetõttu ei tahagi mehed seda paberit hankida, et tegu on väga olulise paberiga, avaliku ja ametliku vastutuse võtmisega.
Vaata, mehed ja naised on väga erinevad, erineva suhtlusstiiiga ja arusaamadega. Allkiri sellel paberil annab tõesti kõige suurema tõenäosuse, et asjast on ühtviisi aru saadud.
See on oluline ka lastesaamisel. Oi kui tihti ütleb naine, et laps oli mõlema soov, mees aga arvab teisiti. Vähemalt noorte inimeste esimese abielu puhul peetakse üldiselt loomulikuks, et pärast abiellumist soovitakse ka ühiseid lapsi. Niisama koos olles võib naine öelda, et kallis, ma jätan nüüd pillid ära. Mees ühmab teleka tagant midagi. Naine tõlgendab seda mehepoolse soovina, mis ei aga pruugi seda tegelikult olla. Abiellumine annab siiski suurema kindlustunde, et soovitakse ühiselt pere luua.
Mina on täiesti pesueht naine, aga pole kunagi olnud abiellumisest huvitatud ja pole tänaseni võtnud vastu ka oma laste isa ja elukaaslase abieluettepanekuid. Mida see mulle juurde annaks?
Selle, et saaksid täita oma armastatu soovi. Sulle ei anna midagi, seega ei tohiks see väike žest kõige kallima iniemese jaoks rakse olla.
Jätaks sellise mehe maha ju päevapealt.
Tahaks teada, kuidas teemaalgatajal läinud on…
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
