Teema: Meditsiinilisel põhjusel abort

Mina olen teinud selle asja läbi. Samuti 20. nädalal. Sain mingi bakteri, mis lõhkus lootekestad ja polnud midagi teha. Ütlen ausalt, et see oli košmaarne kogemus. See juhtus kolm aastat tagasi, aga siiani ajab kohe nutma, kui sellest kirjutan või mõtlen. Kui oli viimane ultraheli, et loodeti veel imele, et äkki on kuidagi vesi kinni jäänud, siis kuulsin ta südamelööke. Muidu oli temaga kõik hästi. Ja siis ma pidin hakkama sisse sööma neid tablette, mis ta südame seiskavad. Kui sa ei ole valmis aborti tegema (kes oleks 20. nädalal), siis see on äärmiselt õõvastav vaimselt vastu võtta.
Pidin ta ju nn. sünnitama, mul olid tugevad valud, kuna tabletid ei mõjunud alguses. Aga hingevalud olid miljon korda hullemad. St on siiani valus. Aga ma rasestusin uuesti ja mul on nüüd laps. Ma ei tea, mis muidu oleks minust saanud. See aeg uue raseduseni ei naernud ma kordagi. Käisin raseduskriisi nõustaja juures, kes mind nn elus hoidis. Ses mõttes, et mitte et ma oleks end tappa plaaninud, vaid ma olin nii lõputult kurb, et mulle tundus, et mitte midagi maailmas ei olegi enam olemas, mis rõõmu tekitab. Mees muidugi oli väga toeks, aga tema leinas samuti. Tema reaktsioon oli minust erinev, ta ei tahtnud sel teemal eriti rääkida, mina tahtsin väga ja tegingi seda oma nõustajaga. See ongi normaalne, et lein on erinev.
Mind aitasid teiste naiste lood, otsisin neid kõikjalt, need lohutasid. Just see tunne, et see pole maailmas ainult sinu ja su mehe valu, vaid on väga palju peresid sellise traagikaga.

Minul oli 21+6, põhjuseks trisomiia.

Aastas toimub Eestis ca 200 katkestamist meditsiinilistel põhjustel.

Kuidas nii hilja avastati?