Enam ei jõua!!! Alates poja sünnist (8 a) on saatnud meid üks mure ja probleem üks teise otsa.
Peale sündi soovis mees mind maha jätta. Väikelapsena oli poeg tihti haige. Mees hoidis palju eemale nii minust kui pojast. Palju viibis ka kodust eemal.
Ka olid probleemid pojal lasteaias, kus rühmakaaslased haiget tegid, nüüd sama koolis. Mees püüab poisist meest kasvatada nii, et koguaeg on kodus üks laim ja sõim.
Ka naabrid kaebavad, et meie poeg on kohutav mängukaaslane – mängib sõda, lubab ära tappa…
Samas laps elab hirmude maailmas: kardab minust ilma jääda, kardab klassikaaslaste hirmujuttude tõttu tonte, zombisid, vampiire….
Me oleme käinud psühholoogi jutul ja kui palju me oleme poisiga rääkinud ka naabrilastega kuidas tuleb mängida. Et sõda ei mängita ja ei tohi rääkida, et teisi maha lööb ja püüab mängides rahulik olla.
Ma ei leia väljapääsu! Ma tunnen, et mu poeg on väga paha, sest küll saab ta isa käest võtta ja naabrid juba aastaid räägivad pojast vaid halba.
Tunnen vaid seda, et lõpetada mehega (lapse isaga) kooselu, majast lastega välja kolida … ehk siis mineviku, oleviku eest põgeneda.
Mul on juhe hetkel nii koos ja pisarad voolavad….
Ma ei oska ka midagi tarka välja mõelda, sest ausalt öeldes on see teema juba pikemat aega üleval, poiss muutub järjest häiritumaks ja ma ei suuda olukorraga toime tulla.
Mehega antud teemal vestlemine tulemusi ei anna.
Laps saab pidevalt karistada, sõimata. Minu mure – see on tühine…
Ausalt öeldes on eluisu hetkel otsas… olen oma murega üksi ja ummikus….
Ma tõesti ei soovi hukkamõistu vaid häid soovitusi , mis aitaks antud olukorrast välja tulla …
Teema: Meeleheitel poja pärast
aga kuidas teil suhted mehega praegu on? ilmselt peitub selles lahenduse võti.
ega need iseloomuomadused lahutades ei muutu ja isa peab lapsele isa olema edasi ka pärast lahutust. püüa need asjad oma mehele mõttes andestada ja teda kasvõi ligimesearmastuse-armastusega armastada. lapsel on sellest hingele palju tuge.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ega need iseloomuomadused lahutades ei muutu ja isa peab lapsele isa olema edasi ka pärast lahutust. püüa need asjad oma mehele mõttes andestada ja teda kasvõi ligimesearmastuse-armastusega armastada. lapsel on sellest hingele palju tuge.[/tsitaat]
Kas sa teed nalja omast arust või? Lapse hingel on sellest tuge kui ema oma nõmedikku meest, kes teda (last) kogu aeg alandab ja tema terve elu juba tuksi on keeranud, armastama hakkab??
Eemale sellest mehest, viimane aeg on tagada lapsele kasvamiseks normaalne keskkond. See on uskumatu kui palju lapse psüühikale võib selline isa mõjuda. Tean omast käest. Minu kompleksides, hirmude käes ja suhtlemisrasustega poeg muutus kardinaalselt peale seda kui isa sai välja visatud. Ja mitte ainult minu arvates, teiste arvates samuti. Selg läks sirgu, ta hakkas inimestele silma vaatama ja naeratama, muutus avatuks ja rõõmsameelseks.
Seega kui sa oled proovinud juba nii palju aastaid ja erinevaid vahendeid ja meetodeid ja midagi pole siiani aidanud, siis istu maha ja mõtle järgi, kas sulle on tähtsam poja normaalne elu või kooselu sellise mehega.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kas sa teed nalja omast arust või? Lapse hingel on sellest tuge kui ema oma nõmedikku meest, kes teda (last) kogu aeg alandab ja tema terve elu juba tuksi on keeranud, armastama hakkab??
Eemale sellest mehest, viimane aeg on tagada lapsele kasvamiseks normaalne keskkond. See on uskumatu kui palju lapse psüühikale võib selline isa mõjuda. Tean omast käest. Minu kompleksides, hirmude käes ja suhtlemisrasustega poeg muutus kardinaalselt peale seda kui isa sai välja visatud. Ja mitte ainult minu arvates, teiste arvates samuti. Selg läks sirgu, ta hakkas inimestele silma vaatama ja naeratama, muutus avatuks ja rõõmsameelseks.
Seega kui sa oled proovinud juba nii palju aastaid ja erinevaid vahendeid ja meetodeid ja midagi pole siiani aidanud, siis istu maha ja mõtle järgi, kas sulle on tähtsam poja normaalne elu või kooselu sellise mehega.[/tsitaat]
Ja loed sellist segast lärmi ja teedki automaatselt järeldusi, et isa on ilge paharet ja ema kullatükk?
Ei väida, et nii ei võigi olla aga kurb on vaadata kui manipuleeritavad on inimesed.
mina kirjutasin just praegu oma exabikaasale pika kirja. ma ei hakka seda siia kopima, võib olla liiga äratuntav. fakt on aga see, et meie poeg on saanud meie nõmedast kooselust (MINA olen süüdi, et lasksin olukorral kesta, samamoodi oled sina oma poja õnnetus käekäigus süüdi) kaasa jubeda suhtlemismudeli. umbes see, mida sina räägid. mitte küll nii koledal kujul, aga no vahet pole. Sina oled selles süüdi! mees on julmur, sa ju näed. sa ju näed, et see pole lapsele normaalne kasvukeskkond. aga sa lased olukorral kesta. mingil hetkel on hilja, et midagi muuta. mehega rääkida? sa ei kujuta ette, kui palju mina rääkisin. aga see on teise inimese muutmine, mis MITTE KUNAGI ei õnnestu. kui sina näed, et su poeg on ohus, tema tulevik, kuna ta on jube suhtleja, lisaks ohver läbi aastate nii lasteaias kui ka koolis, siis palu, ole inimene, ja tee midagi!
Isa tambib poja enesekindlust alla ja laps püüab sõjakates mängudes oma enesekindlust üles upitada. Ongi kogu lugu. Sellest lapsest saab üks järjekordne luuser, kui tema enesekindlust taastada ei suudeta. Selleks aga kulub nüüd juba aastaid.
See isa taktika on ikka väga vale! Sina kui ema saad oma last aidata aga miks sa seda ei tee?
See on täpselt sama loogika, et peksa koera, siis koer on alandlik. Jah, lömitab tõesti selle peksja ees, aga teiste ees ajab hambad irevile. Kui see mees tõesti lapsele pidevalt halvasti ütleb, siis ta kasvatab inimese, kes alandab neid, kellest end üle tunneb olevat ja tunneb end muidu halvasti ning iga tema jaoks hirmutava ja temast enesekindlama tegelase puhul on tema esmareaktsioon lömitamine. Kui see on sinu mehe definitsioon tõelisest mehest, siis palju õnne tõesti.
Ega siin kõrvalolija miskit tarka ölda saagi. Olukorda ju ei tea ja võimalik et asi sai alguse just naise valikust, et oma lapsele selline isa valiti. Osad omadused tulevad vanusega teravamalt välja ja ega neid noores inimeses eriti näegi. Otsi abi. Sul on vaja võimalik et nii psühholoogi kui psühhiaatrit nii endale kui pojale.
Diktaatorist isa ja seda meeleheitlikult helluse üleküllusega kompenseerida üritav ema on kombinatsioon, mis on olnud kasvulavaks suurele osale sarimõrvaritest. Nii et pigem üritaksin olukorda muuta, kui selleks ka lahutama peab.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Enam ei jõua!!! Alates poja sünnist (8 a) on saatnud meid üks mure ja probleem üks teise otsa.
Peale sündi soovis mees mind maha jätta. Väikelapsena oli poeg tihti haige. Mees hoidis palju eemale nii minust kui pojast. Palju viibis ka kodust eemal.
Ka olid probleemid pojal lasteaias, kus rühmakaaslased haiget tegid, nüüd sama koolis. Mees püüab poisist meest kasvatada nii, et koguaeg on kodus üks laim ja sõim.
Ka naabrid kaebavad, et meie poeg on kohutav mängukaaslane – mängib sõda, lubab ära tappa…
Samas laps elab hirmude maailmas: kardab minust ilma jääda, kardab klassikaaslaste hirmujuttude tõttu tonte, zombisid, vampiire….
Me oleme käinud psühholoogi jutul ja kui palju me oleme poisiga rääkinud ka naabrilastega kuidas tuleb mängida. Et sõda ei mängita ja ei tohi rääkida, et teisi maha lööb ja püüab mängides rahulik olla.
Ma ei leia väljapääsu! Ma tunnen, et mu poeg on väga paha, sest küll saab ta isa käest võtta ja naabrid juba aastaid räägivad pojast vaid halba.
Tunnen vaid seda, et lõpetada mehega (lapse isaga) kooselu, majast lastega välja kolida … ehk siis mineviku, oleviku eest põgeneda.
Mul on juhe hetkel nii koos ja pisarad voolavad….
Ma ei oska ka midagi tarka välja mõelda, sest ausalt öeldes on see teema juba pikemat aega üleval, poiss muutub järjest häiritumaks ja ma ei suuda olukorraga toime tulla.
Mehega antud teemal vestlemine tulemusi ei anna.
Laps saab pidevalt karistada, sõimata. Minu mure – see on tühine…
Ausalt öeldes on eluisu hetkel otsas… olen oma murega üksi ja ummikus….
Ma tõesti ei soovi hukkamõistu vaid häid soovitusi , mis aitaks antud olukorrast välja tulla …
[/tsitaat]Kui seda kirja väheke analüüsida, siis autor on järjekindlusetu, nõrk, tahtejõuetu, ebakindel, hädaldav ja süüdistav isik. Eks sellest ka probleemid.
Sinu hetkeolukorra kirjelduse peale meenus mulle üks tuttav perekond. Ema oli stressis, lapsed pidevalt haiged ja suhtlusprobleemid lasteaias, mees käitus väga üleolevalt ja alandavalt oma perekonnaga. Kui naine mehe minema ajas ja oma endise perekonna nime võttis, muutus nende elu päevapealt. Lastel kadus isegi allergia ja taandus astma! Nüüd aastakümneid hiljem seostab pereema oma keerulist eluolu tol ajal vaid selle mehe negatiivse energiaga.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kui seda kirja väheke analüüsida, siis autor on järjekindlusetu, nõrk, tahtejõuetu, ebakindel, hädaldav ja süüdistav isik. Eks sellest ka probleemid. [/tsitaat]
kui seda kirja analüüsida, siis selle lapse isa on psühhoterrorist. eks sellest ka probleemid, enamus neist.
Emal on tagumine aeg võtta laps ja selle terroristi juurest jalga lasta, ning külastada kohe, otsekohe lastepsühholoogi. Et päästa, mis veel päästa annab.
[small]andur kirjutas:[/small]
[tsitaat]Sinu hetkeolukorra kirjelduse peale meenus mulle üks tuttav perekond. Ema oli stressis, lapsed pidevalt haiged ja suhtlusprobleemid lasteaias, mees käitus väga üleolevalt ja alandavalt oma perekonnaga. Kui naine mehe minema ajas ja oma endise perekonna nime võttis, muutus nende elu päevapealt. Lastel kadus isegi allergia ja taandus astma! Nüüd aastakümneid hiljem seostab pereema oma keerulist eluolu tol ajal vaid selle mehe negatiivse energiaga. [/tsitaat]
Negatiivse energia jutt ja kogu muu esoteerika on isase veise seedeprotsessi jääkaine.
Tõsi aga on, et kui ema endale lõpuks munad kasvatab, terroristi lastest eemaldab ja lapsi ise kasvatama hakkab, stabiilse kasvukeskkonna loob, siis päris suur hulk stressi kaob ja olukord normaliseerub.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kui seda kirja väheke analüüsida, siis autor on järjekindlusetu, nõrk, tahtejõuetu, ebakindel, hädaldav ja süüdistav isik. Eks sellest ka probleemid. [/tsitaat]
mnjah, ja sina, kommenteerija, kaldud sinna teemaalgataja mehe kirjelduse poole. nõrgemale jalaga pähe ja hea olla. kas sinu kommentaar pidi teda kuidagi positiivselt aitama või?
Vanemad \”programmeerivad\” oma lapse, ehk siis need sõnad, mida su laps sinu ja su mehe suust kuuleb, täpselt selliseks ta saabki ja täpselt see ta ongi. \”Sa kuradi jobu ja lollakas\”…no siis ta ongi see kuradi jobi ja lollakas. Kuuleb sõimu ja halvustamist…siis tast saabki halb.
VIIMANE aeg on midagi ette võtta.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ega need iseloomuomadused lahutades ei muutu ja isa peab lapsele isa olema edasi ka pärast lahutust. püüa need asjad oma mehele mõttes andestada ja teda kasvõi ligimesearmastuse-armastusega armastada. lapsel on sellest hingele palju tuge.[/tsitaat]Kuulen niisugust jama juba mitmendast kohast.
Mis puutub siia andestamine, kui mehe käitumine ja isikuomadused just ongi põhjuseks mis teevad lapsele halba. Sama põhjus on ju ka lahutuseks.
Miks sunnitakse lapsi kohtuma ja koos olema isadega, kes nende elu halvemaks muudavad? Või miks sunnitakse last kohtuma ja koos olema isaga, kui laps seda ei soovi? Ainult selle pärast, et bioloogiliselt on see mees isa ja isal on selleks juriidilised õigused?
(tean üht juhtumit, kus lastekaitse sunnib vanemaid lapse jagamise päevi kokku leppima, arvestamata, et laps ise seda ei taha).
Väga imelik suhtumine ja praktika. Ja siis imestatakse, et kasvavad üles katkised inimesed, kes sotsiaalselt hakkama ei saa ning oma pereelu elada ei oska.
Mul on sama seis. Mees küll käinud ka lapsevanema koolitusel, ega ega see eriti midagi ei muuda, ajangi hetkel lahutuse asju. Mees on despoot ja ise lahkuma pole nõus.
Aga mul ei oleks elu sees tulnud pähe kirjutada sellist pealkirja, nagu teemaalgataja – meeleheitel POJA pärast. Kulla naine, sa peaksid olema meeleheitel, kuna sul on üks tümikast mees ja sa ise oled selgrootu naine ja te olete oma lapse nässu keeranud. Mitte lapsel, vaid sul ja su mehel on vaja abi ja kiiresti. Minge näiteks Gordoni perekooli ja õppige, kuidas lapsevanem olla. Vean kihla, et mees on suhteliselt kesise haridusega ja tema isa käitus temaga samamoodi? Ja sinu enesehinnanguga pole ka kõik korras?
Lapsega psühholoogi juures käimine on sellises situatsioonis nagu mädaneva maja värvimine või sümptomite ravimine. Kui mees ei muutu, siis on ainult sinu ostus oma laps päästa – lahutus on üks võimalikke lahendusi. Kas sa tahad väita, et sinuga käitub ta korralikult?
[small]rotsik kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]andur kirjutas:[/small]
Negatiivse energia jutt ja kogu muu esoteerika on isase veise seedeprotsessi jääkaine.
Tõsi aga on, et kui ema endale lõpuks munad kasvatab, terroristi lastest eemaldab ja lapsi ise kasvatama hakkab, stabiilse kasvukeskkonna loob, siis päris suur hulk stressi kaob ja olukord normaliseerub.[/tsitaat]
Minu meelest on su jutt jumala õige, aga-
ega sa ei ole unustanud osade võrdõiguslaste tüüprelva siin :
isal on TÄPSELT SAMAD ÕIGUSED nagu emal.
Laste psüühika ei huvita kedagi, laps vajab nii isa kui ema ja vanemate õigused on võrdsed, nii et laps PEAB vähemalt aeg-ajalt olema teroriseeriva isa juures maha tampimist saamas ja kogu moos.
Kui lahku lähevad, lisandub veel ema halvustamine juurde.
Kui isa on lapsele selgelt kahjulik või lausa ohtlik, siis seda suudab kindlaks teha lastepsühholoog. Sellisel juhul isa vanemlikud õigused peatatakse ja ta ei saa lapsega kohtuda.
Kui see nii ei ole, siis tuleb emal sügavalt peeglisse vaadata ja lõpetada oma vigade mehe kaela lükkamine.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]rotsik kirjutas:[/small]
Minu meelest on su jutt jumala õige, aga-
ega sa ei ole unustanud osade võrdõiguslaste tüüprelva siin :
isal on TÄPSELT SAMAD ÕIGUSED nagu emal.
Laste psüühika ei huvita kedagi, laps vajab nii isa kui ema ja vanemate õigused on võrdsed, nii et laps PEAB vähemalt aeg-ajalt olema teroriseeriva isa juures maha tampimist saamas ja kogu moos.
Kui lahku lähevad, lisandub veel ema halvustamine juurde.
[/tsitaat]
minu meelest on ikka nii, et kui õnnestub spetsialisti abiga tõendada, et teise lapsevanema käitumine last kahjustab, siis ei pea last teisele vanemale tampimiseks andma. Tõendamine on siin see raske pähkel.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
mnjah, ja sina, kommenteerija, kaldud sinna teemaalgataja mehe kirjelduse poole. nõrgemale jalaga pähe ja hea olla. kas sinu kommentaar pidi teda kuidagi positiivselt aitama või?[/tsitaat]
kes siin nõrgem on? Laps.
Mismoodi naise käitumine last aitab?
Naisel on tagumine aeg mehest lahku minna.
Väljapääs- isast eemalolek, enesekindluse kasvatamine. Mees on ju jobu oma mõnitamistega.
Kooli peab ka vahetama.
Ma arvan, et kõik peaksite psühholoogi juures käima, eraldi. Et selgeks saada, mis ja kus on täpselt sassis. Kirja põhjal ei pruugi arugi saada, mis on peres valesti. Igaühe arvates annab ta endast parima aga lõpptulemus on vilets.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
