Tere!
Ma ei loodagi,et siin mõni gastroenteroloogiat õppinud inimene on,kuid ma pean lihtsalt oma muret jagama.
Olen viimased 2 kuud maadelnud kõhuhädadega. Algasid järsult üleöö suurte gaasivaludega.
Kebi arsti juurde, kui ongi vähk, siis ei ole vaja oodata, millal jõuab staadiumisse, mil enam ravida ei saa.
Kui kardad oma pisikest last maha jätta, siis seda enam, ja nagunii pead alustama perearstist.
Sul pole muud häda kui sitt menüüd, lollus ja tähelepanuvajadus. Ja on sul vaja neid teemasid kogu aeg teha?
Ilmselt on sul pigem mõni psüühiline häire, pöördu perearsti või otse psühhiaatri poole!
Soolevähk on eeskätt vanade inimeste haigus.
Maokaebused võivad olla seotud stressiga. Apteegi käsimüügis on omeprasool, mida võib võtta 4 nädalat ühe kapsli hommikuti ja vaevused peaksid vähenema. Pärsib üleliigset maohappe teket.
Junnisaaga kommentaariks- kui oli vaginaalne sünnitus, võib olla tekkinud tupe tagaseina vaje. Ehk siis tupe ja rectumi vaheline sein ei ole enam pingul ja toonuses, vaid võib olla välja veninud ja ei toeta piisavalt defekatsiooni. Abi võib olla lahkliha ja tupelihaste treenimisest, otsi netist infot. Veel on oluline selles olukorras hoida kõht pehme. Seda eeskätt liikuva eluviisi ja toiduvalikuga- piisavalt kiudaineid, juurvilju, täisteratooteid, supid, keefir, õli, linaseemned, kuivatatud ploomid, mis iganes kõhu pehmemaks teeb. Kasvõi hommikune kange kohv. Teiseks on oluline juua piisavalt vedelikku. Kolmandaks vähendada kõhtu kinni panevaid toite- suhkur, valge jahu ja mis veel seda efekti annab sinu organismi jaoks. Kui mure suur, võib lisaks võtta 1 spl Duphalaci päevas. Need kribulad junnid on kindel kõhukinnisuse märk.
Mis puutub soolevähki, siis seal on üks oluline küsimus, kas väljaheitel on verd. Kroonilise kõhukinnisusega ja pärast rasedust võib olla hemorroide ja päraku fissuure (lõhesid) mis samuti võivad anda verd väljaheite pinnale, aga kas on olnud verega segunenud väljaheidet? Kas väljaheite värvus on kaebuste tekkimise perioodil muutunud. Kas on olnud tahtmatut kaalulangust? Soovitan siiski pöörduda perearstile kõhukinnisuse probleemiga, kes saab anda saatekirja gastroenteroloogile. Günekoloogi juures võiks samuti ära käia ja rääkida oma lugu seal ka, just mis puudutab raskusi defekatsioonil, see viitab praegu otseselt tupe tagaseina vajele. Gün saab teha ka vaagna ultraheli ja kontrollida omad süsteemid üle. Kui vaagnas midagi väga valesti on, siis see võiks uh-s näha olla. Nii et maokaebuste puhuks omeprasool, toidusedel üle vaadata ja günekoloogi aeg. Siis vaatab edasi. Niisama istumine ja ootamine olukorda paremaks ei tee.
Mine perearstile, vereproovist kasvajamarkerid ja kakaproovist peitvere analüüsid on kõige esimesed ja lihtsalt tehtavad uuringud, mille vastu perearstil ei peaks olema kõigevähematki. Varane soolevähk ei anna tõesti mingeid erilisi sümpotomeid ja seega on ka iseenda diagnoosimine suht mõttetu tegevus.
Kui mingeid leide ei ole, siis tasub edasi mõelda, kas asi võib olla toitumises või tõesti allavaje jne.
Ja eelmises teemas ma juba ütlesin, et korrigeeri oma toitumist, seda saad sa teha kohe. Palju tõenäolisemalt oled lihtsalt viletsa toidusedeliga ärevik kui vähihaige.
Vähemasti üks haigus on sul kindel – ärevushäire. Kas sellele midagi lisaks on, selle peab arst välja selgitama. Ja ma tean, millest ma räägin, mul oli endal seitsme aasta eest sama, nii et ma tean täpselt, kuidas sa praegu elad. Järgmiseks hakkad arvama, et arstid ka valetavad sulle, kui sa juba praegu ei arva.
Tead lugesin su postitust ja mul on need sümptomid olnud 20 aastat! Kõht-kinni lahti. Alkohol ja soojamaabakter paneb kõhu täielikult lahti-kõik soojamaareisid olen poti peal istunud. Junnid on erinevad-eri värvusega-eri moodustised jne…
Selle asemel, et analüüdida junne võiksid om toidumenyyd jälgida, mis kõhule sobib, mis mitte.
Tsiisas kraist. Sul on tõesti haigus, aga see on psüühiline. Milline sinu arust see sitt olema peab siis, et see sinu arust normaalne on? Ma ei suuda reaalselt aru saada kui hull peab juba peast olema, et nii oma junne potis üle lugeda. Loogiline, et kui rämpstoitu sisse ajad on seedimine kinni.
Näib, et kõike muud oled teinud, ainult maitsnud veel ei ole 🙂
Tegelikult soovitaksin perearsti poole pöörduda.
Kas see tupe tagaseina vaje tavalisel günekoloogilisel läbivaatusel ei ole nähtav?
Kas see võib olla ka perioodiliselt, st nt tsükli teises pooles vajub alla ja pärast tõmbub tagasi?
Kas see võib tekitada ka probleeme urineerimisel (ei suuda normaalselt ühtlaselt põit tühjendada, vaid peab nö jõuga välja suruma)?
Kas see allavaje võib tekkida ainult sünnitusjärgselt või hiljem ka?
Kas see tupe tagaseina vaje tavalisel günekoloogilisel läbivaatusel ei ole nähtav?
Kas see võib olla ka perioodiliselt, st nt tsükli teises pooles vajub alla ja pärast tõmbub tagasi?
Kas see võib tekitada ka probleeme urineerimisel (ei suuda normaalselt ühtlaselt põit tühjendada, vaid peab nö jõuga välja suruma)?
Kas see allavaje võib tekkida ainult sünnitusjärgselt või hiljem ka?
1) Arvan, et peaksid seda arstile ise ütlema, kui see sulle muret teeb. Ta ei pruugi märgata.
2) Ei oska öelda
3) ikka
4) Hiljem ka
Vähemasti üks haigus on sul kindel – ärevushäire. Kas sellele midagi lisaks on, selle peab arst välja selgitama. Ja ma tean, millest ma räägin, mul oli endal seitsme aasta eest sama, nii et ma tean täpselt, kuidas sa praegu elad. Järgmiseks hakkad arvama, et arstid ka valetavad sulle, kui sa juba praegu ei arva.
Kuidas sa üle sellest said?
Kuidas sa üle sellest said?
Kui kõik uuringud tehtud olid, siis läksin ise lõpuks psühhiaatri juurde, kuna sain aru, et muud ka enam teha ei oska. Sain AD-d, paari nädala pärast hakkas mõistus jälle paika minema. Meeletu hirmu ja abituse tunne kadus ära, hakkasin oma tervist jälle rohkem mõistusega hindama. See oli ikka meeletu kergendus, kui kohale jõudis, et olin oma kohutava haiguse lihtsalt ise välja mõelnud ja need mõned sümptomid, mis mul olid, ei tähendanud mitte midagi. Sellest on nüüd 14 aastat, tervis on jumala korras, ka see häire pole õnneks tagasi tulnud.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
