Ma ei hakka siin teiega kes te nii võimsad ja tugevad naised olete, võitlema. Mina ootasin seda rasedust 2 aastat. 2 pikka aastat. Mul on kõik olemas, olen heas vanuses (27), oma maja, hea töökoht, vägev palk, karjäär aga just see sama ‘tühine’ rasedus oli minu elust puudu. Ma ootasin seda pikisilmi. Ma pole kunagi midagi nii oodanud. Jah, nii mõnegi jaoks ei ole 8 nädalane rasedus mitte miski, aga minu jaoks oli. Minu jaoks oli see lootus, et ma saan EMAKS. Kujutate ette? Ma saan täiesti aru, et mees ei pea leinama, ma ei sunnigi ja ma ei oletagi, sest ta ei tea iial mis tunne see on. Minul tekkis side kohe kui ma nägin esimest korda südant löömas. Minu jaoks oli see hetk minu tulevik. Minu unistus. Mina nägin südant, kasvatasin teda enda sees ja pidin lisaks vaimsele valule läbima ka füüsilise valu. Kõik need kokku tekitasid minus meeletu vaimse krahhi. Teie naised, kes te väidate, et see polnud veel inimene, siis minu jaoks oli ta juba tema, minu väike inimene. Keegi keda ma ootasin ja keegi kellele ma tahtsin oma armastust pakkuda. Ja mida ma ootasin mehelt? Austust minu leina vastu. Jah, minu jaoks on see lein. Kujutage ette, pole võimalik eks. Ma loodan, et te ise pole pidanud nii palju vaeva rasestumiseks nägema ja loodetavasti pole te iial pidanud ühtegi rasedust kaotama. Kui ongi nii, siis te ei saa iial teada kui valus see tegelikult on. Ka mina mõtlesin kunagi, et miks need emad oma pisikesi rasedusi taga nutavad, sest see pole ju veel eriti mitte miski, nüüd sain omal nahal tunda. Ma tahtsin lihtsalt mehe poolset austust, Et ta austaks minu leina, mitte ei tõmba end taaskordsel firmakal täis ja mina siis ole see tore, kes käib ja elamist tema roobist koristab. Minu jaoks on mu kaotus vaimselt väga raske ja ma tõepoolest lootsin, et ta mõistab ja peab natukenegi piiri. Eriti kui ta oma väidete põhjal nii väga ootas seda last. Mina olen talle alati igas olukorras toeks olnud, ma pole kunagi talle tema rasketel hetkedel selga pööranud, alati olen tema eest veel rohkem hoolt kandnud. Ja tõesti ma arvasin, et tema pakub ka mulle mingisugust tuge, teades kui löödud ja läbi ma omadega olen.
Ja valud tuleb välja kannatada, sest mulle need apteegi valuvaigistid lihtsalt ei mõju. Käisin juba eelneval hommikul emos ja sain valuvaigistavat süsti. Öeldi, et kui valud tagasi tulevad, uuesti nende poole pöörduks. Kuna valud käivad teatud aja tagant, siis üritasin neist lihtsalt üle olla. Ära neid võtta ei saa ju, sest see on loomulik osa ja emakas peab end kokku tõmbama.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 30.09 13:08; 30.09 14:32; 30.09 14:46; 30.09 19:59; 01.10 12:04;