Teema: Meeletult vihane mehe peale.

Kägu kirjutas:

Ma ei hakka siin teiega kes te nii võimsad ja tugevad naised olete, võitlema. Mina ootasin seda rasedust 2 aastat. 2 pikka aastat. Mul on kõik olemas, olen heas vanuses (27), oma maja, hea töökoht, vägev palk, karjäär aga just see sama ‘tühine’ rasedus oli minu elust puudu. Ma ootasin seda pikisilmi. Ma pole kunagi midagi nii oodanud. Jah, nii mõnegi jaoks ei ole 8 nädalane rasedus mitte miski, aga minu jaoks oli. Minu jaoks oli see lootus, et ma saan EMAKS. Kujutate ette? Ma saan täiesti aru, et mees ei pea leinama, ma ei sunnigi ja ma ei oletagi, sest ta ei tea iial mis tunne see on. Minul tekkis side kohe kui ma nägin esimest korda südant löömas. Minu jaoks oli see hetk minu tulevik. Minu unistus. Mina nägin südant, kasvatasin teda enda sees ja pidin lisaks vaimsele valule läbima ka füüsilise valu. Kõik need kokku tekitasid minus meeletu vaimse krahhi. Teie naised, kes te väidate, et see polnud veel inimene, siis minu jaoks oli ta juba tema, minu väike inimene. Keegi keda ma ootasin ja keegi kellele ma tahtsin oma armastust pakkuda. Ja mida ma ootasin mehelt? Austust minu leina vastu. Jah, minu jaoks on see lein. Kujutage ette, pole võimalik eks. Ma loodan, et te ise pole pidanud nii palju vaeva rasestumiseks nägema ja loodetavasti pole te iial pidanud ühtegi rasedust kaotama. Kui ongi nii, siis te ei saa iial teada kui valus see tegelikult on. Ka mina mõtlesin kunagi, et miks need emad oma pisikesi rasedusi taga nutavad, sest see pole ju veel eriti mitte miski, nüüd sain omal nahal tunda. Ma tahtsin lihtsalt mehe poolset austust, Et ta austaks minu leina, mitte ei tõmba end taaskordsel firmakal täis ja mina siis ole see tore, kes käib ja elamist tema roobist koristab. Minu jaoks on mu kaotus vaimselt väga raske ja ma tõepoolest lootsin, et ta mõistab ja peab natukenegi piiri. Eriti kui ta oma väidete põhjal nii väga ootas seda last. Mina olen talle alati igas olukorras toeks olnud, ma pole kunagi talle tema rasketel hetkedel selga pööranud, alati olen tema eest veel rohkem hoolt kandnud. Ja tõesti ma arvasin, et tema pakub ka mulle mingisugust tuge, teades kui löödud ja läbi ma omadega olen.

Ja valud tuleb välja kannatada, sest mulle need apteegi valuvaigistid lihtsalt ei mõju. Käisin juba eelneval hommikul emos ja sain valuvaigistavat süsti. Öeldi, et kui valud tagasi tulevad, uuesti nende poole pöörduks. Kuna valud käivad teatud aja tagant, siis üritasin neist lihtsalt üle olla. Ära neid võtta ei saa ju, sest see on loomulik osa ja emakas peab end kokku tõmbama.

Anna andeks, ma tõesti ei oska ennast Sinu kingadesse panna. Ka naised on erinevad ja elavad erinevalt sellist traumat läbi.

Jah, tunnistan, pean ennast tugevaks naiseks. Laps sündis südamerikkega, abikaasa hukkus…Aga ma elan!
Ja soovitan ka Sul seda teha. Ju siis see laps ei pidanud mingil põhjusel siia ilma tulema…

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ma ei hakka siin teiega kes te nii võimsad ja tugevad naised olete, võitlema. Mina ootasin seda rasedust 2 aastat. 2 pikka aastat. Mul on kõik olemas, olen heas vanuses (27), oma maja, hea töökoht, vägev palk, karjäär aga just see sama ‘tühine’ rasedus oli minu elust puudu. Ma ootasin seda pikisilmi. Ma pole kunagi midagi nii oodanud. Jah, nii mõnegi jaoks ei ole 8 nädalane rasedus mitte miski, aga minu jaoks oli. Minu jaoks oli see lootus, et ma saan EMAKS. Kujutate ette? Ma saan täiesti aru, et mees ei pea leinama, ma ei sunnigi ja ma ei oletagi, sest ta ei tea iial mis tunne see on. Minul tekkis side kohe kui ma nägin esimest korda südant löömas. Minu jaoks oli see hetk minu tulevik. Minu unistus. Mina nägin südant, kasvatasin teda enda sees ja pidin lisaks vaimsele valule läbima ka füüsilise valu. Kõik need kokku tekitasid minus meeletu vaimse krahhi. Teie naised, kes te väidate, et see polnud veel inimene, siis minu jaoks oli ta juba tema, minu väike inimene. Keegi keda ma ootasin ja keegi kellele ma tahtsin oma armastust pakkuda. Ja mida ma ootasin mehelt? Austust minu leina vastu. Jah, minu jaoks on see lein. Kujutage ette, pole võimalik eks. Ma loodan, et te ise pole pidanud nii palju vaeva rasestumiseks nägema ja loodetavasti pole te iial pidanud ühtegi rasedust kaotama. Kui ongi nii, siis te ei saa iial teada kui valus see tegelikult on. Ka mina mõtlesin kunagi, et miks need emad oma pisikesi rasedusi taga nutavad, sest see pole ju veel eriti mitte miski, nüüd sain omal nahal tunda. Ma tahtsin lihtsalt mehe poolset austust, Et ta austaks minu leina, mitte ei tõmba end taaskordsel firmakal täis ja mina siis ole see tore, kes käib ja elamist tema roobist koristab. Minu jaoks on mu kaotus vaimselt väga raske ja ma tõepoolest lootsin, et ta mõistab ja peab natukenegi piiri. Eriti kui ta oma väidete põhjal nii väga ootas seda last. Mina olen talle alati igas olukorras toeks olnud, ma pole kunagi talle tema rasketel hetkedel selga pööranud, alati olen tema eest veel rohkem hoolt kandnud. Ja tõesti ma arvasin, et tema pakub ka mulle mingisugust tuge, teades kui löödud ja läbi ma omadega olen.

Ja valud tuleb välja kannatada, sest mulle need apteegi valuvaigistid lihtsalt ei mõju. Käisin juba eelneval hommikul emos ja sain valuvaigistavat süsti. Öeldi, et kui valud tagasi tulevad, uuesti nende poole pöörduks. Kuna valud käivad teatud aja tagant, siis üritasin neist lihtsalt üle olla. Ära neid võtta ei saa ju, sest see on loomulik osa ja emakas peab end kokku tõmbama.

Anna andeks, ma tõesti ei oska ennast Sinu kingadesse panna. Ka naised on erinevad ja elavad erinevalt sellist traumat läbi.

Jah, tunnistan, pean ennast tugevaks naiseks. Laps sündis südamerikkega, abikaasa hukkus…Aga ma elan!
Ja soovitan ka Sul seda teha. Ju siis see laps ei pidanud mingil põhjusel siia ilma tulema…

Inimesed ongi erinevad. On erinevad geenid, erinevad taustsüstermid. On tugevamaid isiksusi, on õrnemahingelisi. Kõiki ei saa ühe lati järgi mõõta. Ühel on kõrgem valutaluvuse piir, teisel madalam. Ühe jaoks on üks sündmus suur tragöödia, teise jaoks väike tagasilöök. Kedagi selle pärast materdada ja halvustada on inetu ning näitab vaid selle halvustaja enda piiratust ja empaatiavõimetust.

Kägu kirjutas:

Jessas, rumal naine! Sinu mees EI OLE RASE. Miks sa nõuad mehelt naiseksolemist.
Mehed on mehed ja naised on naised. Seepärast need paarisuhted ei püsigi, et vähesed mehed suudavad naise tahtmistega kaasa mämmerdada. Lõputult.
Sinu rasedus kukkus sel korral läbi – ei tea keegi, milleks see hea on. Peetuvad ju siiski mingi arenguhäire tõttu… Saate uue lapse.

Kus ta nõudis mehelt naiseks olemist? Et see kui mees on naisele raskes olukorras toeks, on naiseks olemine? Paarisuhtes ollaksegi üksteisele toeks ja aidatakse teineteist.
Arvata on, et selle mehega teemaalgataja last ei saa, vaid loob perekonna mehega, kes tõesti hoolib ja käitub nagu armastav mees, mitte alkoholinäljas poisike…

Kägu 18.53
Võta oma rohud ära!

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kui sa juba neid valusid välja ei kannata, siis kuidas sa sünnitusvalud oleksid üle elanud.
Sa olid peast rohkem rase, kui füüsiliselt.
Saa üle juba!

Napakas imbetsill oled. Kaks last olen sünnitanud ja kahjuks on kaotatud ootusi. NEED VALUD EI OLE OMAVAHEL VÕRRELDAVAD! Jah, sünnitus on hullem, aga sellel on tulemus ning valu asendub rõõmutundega, mis muu pühib. Kui oled kaotanud, on nii füüsiline kui hingeline valu veel pikaks ajaks.

Kägu kirjutas:

Ma ei arva, et siin teemaalgatajat materdatakse. Tema algatas teema ja teised avaldavad oma arvamust. Selleks ju foorum ongi.

perekooli klassika taasavastaja, jah?
ise oli loll, et teema tegi.
jajaa, sõnavabadus, otseütlejad-käod, reaalsus ongi julm jne.
empaatiavõime puudumine igatahes mitte.
iga süljepritsimine loeb, tahan ja avaldan oma arvamust, las totu solvub nüüd ja nutab seal kodus.

Kägu kirjutas:

Eelmine nädal sain teada, et rasedus on peetunud 8+5. Selle nädala kolmapäeval pidin tegema tabletiabordi. Vaimselt ja füüsiliselt on nii valus. Nutan ööd ja päevad, sest kaotusvaluga toimetulek on raske.

Mida aga mu mees tegi. Läks reedel firmapeole, kaanis ennast täis nagu tinavile, tuli koju, ropsis kõik kohad täis ja endal jäi veel õigust ülegi. Arvestades, et kaotusest oli möödas alles 2 päeva ja tema käitus nii. Ma tunnen end nii reedetuna. Ta teadis, et jätab koju emotsionaalselt katkise naise, kellel on meeletud valud ja tervis kehva ning ta ei tundnud terve õhtu jooksul isegi huvi, et kuidas mul on. Isegi minu üksikule sõnumile ei vastanud. Mõtlesin, et mis siis oleks saanud kui oleks tekkinud vajadus EMO-sse pöördumiseks? Ma polekski teda kätte saanud. Ma tunnen nagu ta oleks minu valu ja leina peale lihtsalt sülitanud. Ma saan aru, et firmapidu. Muidugi, mine, aga miks on vaja ennast pildituks juua ja sellist tsirkust teha? Nagu mul endal veel vähe valus oleks. Nüüd ma tunnen kuidas tahaks tüübi lihtsalt kurikaga läbi peksta. Nii solvunud ja vihane olen raisa peale ????

Ma ei tea kas need on minu segamini emotsioonid ja lainetavad hormoonid aga vähemalt sain end tühjaks ????

sa ikka vahetad mehe välja eksole?? sellist meest sa ju ei vaja

Kägu kirjutas:

Ja veel, õelad ja südametud käod, kas te teate ka, kui raske, nii füüsiliselt kui ka vaimselt, on raseduse peetumine naisele, kes on last kaua oodanud ja tahtnud? Miks te õelutsete teemaalgataja kallal, kui te ei tea, mis valu ta läbi elab?

Neli aastat ootust, sinna sisse kuulusid 6 IUId ja 1 IVF, kõik tulemuseta. Seejärel jäin aasta jooksul iseeneslikult kolm korda rasedaks, kõik peetusid u 7-8 nädalal. Nii et kokku siis 10 luhtunud lootust. Ei näinud ükski kord põhjust tragöödiaks, paar päeva olin kurvemapoolne küll. Miks piinata end mõeldes olnule, mille muutmine ei ole enam minu võimuses, selle asemel, et elada siin ja praegu ning keskendudes lootusrikkamale tulevikule. Elul on meiega omad plaanid, mõtlesin alati, et ju siis on minu jaoks midagi enamat plaanis. Olin surmkindel, et küllap see lapsuke kord tuleb omal ajal. Oh ja siis saingi viimaks oma kauaoodatud pisikese kätte, oioi, milliseid väljakutseid, elumuutusi, kannapöördeid see elu temaga on toonud. Laps on erivajadustega, kerge puudega… Elu on sellegipoolest imeilus.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mehel on ju samasugune kaotus ja elab seda omamoodi välja.

Selge.

Perekooli stiilis kooselu. ????

Las aga ropsib elamise täis, haiseb, peab pidu ja tõmbab end lauskoomasse…kirjutame mehele selle ta erilisuse arvele.

Saame aru.

Anname andeks.

Tead, väärikalt on võimalik ka leinata.

Ja väärikalt on võimalik oma leina kõrvalt toetada oma pere ja olla kodus sel krdima ÜHEL ööl, kui su abikaasa sind tõesti väga-väga vajab!

Ise sa siit nõmedast Perekoolist jy nõu (väljaelamiskohta) otsid. Päris nõme ilkuda, kas pole?

Sa meietad ennast?

Mis kuradima ÜHEL ÖÖL? Kirjutad, et su rasedus katkes EELMISEL NÄDALAL, abordi tegid kolmapäeval (teema tegid laupäeval) – mis oluline ÜKS ÖÖ see küll oli, kus mees oleks sinuga pidanud olema? (Jah, mõistlik mees oleksku, aga ebastabiilse joodiku valisid ju ikka ise omale). Kusjuures mainid KAGEL KORRAL, et ei, mees EI PEA kodus passima – mingu aga peole. Nüüd kirud takkajärgi, et raip, kodus oleks pidanud olema? Otsusta siis ära, mida ta tegema oleks pidanud.

See EMOsse võimalik sattumine on jah veider – ilma meheta sa sinna ei saagi? Või miks on vaja teatada üldse, kui on teada, et teine pidutseb?
Ausalt, ma ei saa su käitumisest aru.

keegi ei saa aidata sind, sest sul puudub elementaarne lugemisoskus ja sul puudub mõtlemisvõime.

teemaalgataja läks siit ära, pole vaja tulla sul nüüd juhmilt lahmima, et kuidas sina oled ainult õigesti elanud kogu oma elukese.

nii et mõtle ise juurde, mis kõik sul veel öelda teemaalgatajale on.

ja ära unusta mainida, et tegi vale otsuse, kui ei käskinud käed puusas mehel ketti koju jääda ja lootis, et tal on ikkagi mees kes vahel ise näeb, et jah, pane mind palun ketti, jään selle ühe nädalalõpukese koju.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Teemaalgataja viha on täiesti mõistetav. Kui on omad kriteeriumid, milline peaks olema normaalne pereleu, siis on ikka valus küll avastada, et su mees on latialune ja peab naistki selleks. Joodikmeestega harjunud naistel on seda muidugi tõenäoliselt raske mõista.

No aga teemaalgataja ongi joodiku kaaslane. Selline, kes silma all lubab lahkelt peole (ise teades, et mees ei oska piiri pidada), aga selja taga kirub, et sel ÜHEL ÖÖL peab mees tegelikult kodus olema (peod on ka veel teatavasti varem ette teada) ja on valmis ta kurikaga pooleks lööma.

Lubab? Tegu on teemaalgataja mehe, mitte pojaga! Mehel on kohuse- ja vastutustunne, empaatiavõime. Mees teab, et ta pole juba varem suutnud piiri pidada, seega ta hoidub sellisest üritustest. Mees näeb, et naine vajab praegu tuge, seega ja jääb naisele toeks.
Teemaalgataja – see oli õnnelik õnnetus. Selle mehega ei ole mõistlik peret luua. Kui mees ei suuda mehena käituda juba nüüd, siis pärast lapse sündi läheb kõik palju hullemaks – see on pikalt kestev stressirikas aeg teile mõlemale.

Mina oleks ka mehe peale vihane ja pettunud. Kuigi võib arvata, et see on mehe viis kurbusest üle olla, et läheb eemale/peole ja joob. oksendamine ei näita küll joodikuks olemist vaid pigem seda, et organism pole joomisega harjunud ja püüab mürgistusest vabaneda.
Aga siiski oleks vaja naisele tuge ja ka lohutust. Mõlemad ju kaotasid lapse küll. Aga naine ei saa praegu ka kurvastustusest jooma minna ega oma murest kuidagi püüda eemalduda, kui see abordiprotsess käib. Mees võib ju mõelda, et ega tema ei saa ju midagi teha, kõik mis toimub, see toimub naisega. Aga siiski saaks ta olla lihtsalt toeks ja lohutajaks. Ka mees vajab tuge ja lohutust ja otsib seda omal moel. Eraldi. Aga naine tunneb end niimoodi ju veel õnnetumalt.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ma ei arva, et siin teemaalgatajat materdatakse. Tema algatas teema ja teised avaldavad oma arvamust. Selleks ju foorum ongi.

perekooli klassika taasavastaja, jah?
ise oli loll, et teema tegi.
jajaa, sõnavabadus, otseütlejad-käod, reaalsus ongi julm jne.
empaatiavõime puudumine igatahes mitte.
iga süljepritsimine loeb, tahan ja avaldan oma arvamust, las totu solvub nüüd ja nutab seal kodus.

Sa oled ikka tõsiselt vastik, südametu, rumal. Häbi!

Kägu kirjutas:

Sa oled ikka tõsiselt vastik, südametu, rumal. Häbi!

ja tulid seda mulle nüüd teatama, kuna oled otsekohene ja empaatiline Kägu, kes loeb äkki vajalikuks ka teemaalgatajat tsiteerida ja talle teatada, et saagu üle oma 3 cm munast ja joodikmehest, mida sa siin üldse passid, hakka elama. 😀

kuule, sassis oled omadega või, ise sa ju kaitsesid teemaalgatajat, ja nüüd mõtlesid ümber, nüüd sõimad teisi, kes samuti teemaalgataja murele ja valule pihta said ja lohutava sõna sekka ütlesid…

Kägu kirjutas:

Et ta austaks minu leina, mitte ei tõmba end taaskordsel firmakal täis ja mina siis ole see tore, kes käib ja elamist tema roobist koristab.

Hea inimene, kui sa sellises olukorras mehe järelt ropsi koristad, siis ei austa sa ju ise oma keha.
Ainuvõimalik sellises olukorras teise inimese järelt koristada oleks see, kui kas see teine inimene on igas mõttes abitu ja sinu vastutada (laps, seniilne vanainimene või vaimupuudega) või kui sa selle ropsija kõigepealt oma elamisest välja viskad.
Mis on, minu arvamist mööda, just see, mida sa peaksid tegema.
Kas sulle endale ei tule seda väikest mõtet, et rasedus peetus just nimelt seetõttu, et padujoodikust mehe kahjustatud geenide tõttu oli lootel mõni oluline puue? Ja su enda pidev stress ei soodusta ka raseduse kestmajäämist.
Mis on põhjuseks, et edukas ja endaga majanduslikus mõttes hästi hakkama saav naine üldse kaalub lapse tegemist mehega, kes aegajalt ennast silmini ja ropsimiseni täis joob? See pole teil mingi väike peoaegne tipsutamine, see on ikkagi ju juba algava alkoholismi tunnus.

Kägu kirjutas:

Mehel on ju samasugune kaotus ja elab seda omamoodi välja.

Esiteks sina, võõras, ei tea ju seda kindlalt, vaid ainult arvad. Oma meest tunneb teemaalgataja ilmselt paremini.
Ning teiseks: sel mehel on praegu ainult üks n.ö koormus peal- kaotusvalu (seegi ainult oletuslik, mitte kindlalt tõestatud). Naisel aga on praegu peal mitte üks, vaid kaks koormust – esiteks kaotusvalu ja teiseks suur kehaline valu. Olen ise elanud katkemise üle samas järgus, ning see valu sarnanes sünnituse omale, lisaks lahmas verd päevade kaupa, verekaotusest oli nõrkus ja pilt kippus silme eest ära minema. Ega ikka ei oleks tahtnud küll sellises seisundis, mopp ja ämber käes, veel täisoksendatud kodu küürida.

Sellest, et sellises seisus sisalduvad mitmed ettearvamatud terviseriskid, on siin juba küllalt räägitud. Mu sõbranna istus samuti kodus ja katkes, kui kõhtu lõi korraga sünnitusest veel hullem valu ja teadvus kadus. Õnneks olid lähedased kodus ja said talle kiirabi kutsuda. Haiglas selgus, et ta oli kandnud kaksikuid – üks õiges kohas, ent teine oli emakaväline, viimati tehtud UH aga seda veel ei näidanud. Munajuha lõhkes ja veri voolas kõhuõõnde. Enam see naine lapsi ei saa.

Mina leian, et täiskasvanud inimese tunnuseks on mõistuse säilitamine ka (eriti just!) keerulistes tingimustes. Selline ainult endale mõtlev mees võib ju pärast lapse sündi otse sünnitusmajast kihutada kõrtsu, “titevarbaid kastma”. No ja jääbki sinna neid kastma, naise ja vastsündinud beebi peab koju sõidutama naise sõbranna või ema. Koju jõudes peab äsjasünnitanud naine hakkama end ogaraksrõõmustanud elukaasa poolt täisoksendatud elamist nühkima – palju õnne!