Esileht Ajaviite- ja muud jutud Meenutame oma esimest koolipäeva

Näitan 29 postitust - vahemik 1 kuni 29 (kokku 29 )

Teema: Meenutame oma esimest koolipäeva

Postitas:
Kägu

Milline oli teie kõige esimene koolipäev?

Mina alustasin oma kooliteed aastal 2004. Mäletan,et mul oli seljas valge siidist pluusi ja must miniseelik mis käis nööpidega eest lahti. Jalas olid mustad läikivad kingad. Mind viis aktusele üks pikk prillidega üheksanda klassi poiss ja ta hoidis tugevasti mu käest kinni. Aga mulle millegipärast see poiss ei meeldinud ja ma veidike mossitasin. Ühe õpetaja käest sain ilusa piibelehe kimbu. Ja Eesti hümni laulmise ajal hakkasid pisarad jooksma. Pinginaabriks sain omale ühe toreda tüdruku,kellega olime head sõbrad. Aga ta neljandas klassis kolis teise linna ja me suhtlus katkes. Küll oleks tore minna üheks päevaks tagasi koolipõlve.

+3
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

1979, kooli viidi autoga – punane Zhiguli Lux ning otse koolihoovi. Seljas oli siis toonane koolivorm – valge pluus, ees käis selline pitsiline manisk ja tumesinine pihikseelik. Koolis ootas garderoobis vanem õde ja vend oma sõpradega, klassi viis üks kauge sugulane, astus ligi ja võttis käest kinni. Kodus olid tort ja lilled, pärast pikutasin ema-isa voodis ning lugesin aabitsat

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

1996 aasta.
Mäletan, et ema käskis panna selga ühe koleda(õlakõrgendusetega- mis iganes nende nimi oli) lilla pluusi. Mäletan ka klassiruumis istumist, et ja mina pidin istuma poisi kõrvale, kellega lasteaias koos käisime ja kes vist juba tol ajal mulle “meeldis”. Igaljuhul algklassides oli ta paljude tüdrukute silmarõõm ja nõ popp poiss. Aga mäletan ma seda emotsiooni seepärast, et too poiss juba lasteaias naeris mu juuste üle, sest mul oli poisipea soeng. Kunagi jäi näts juustesse kinni ja siis ema lõikas mulle mingi veidra poti pähe, mida järjepidevalt pügati. 4.ndas klassis kasvatasin omal soovil välja selle.

Aga esimesest koolipäevast on meeles vaid need kaks asja. Ei mäleta ma kodus sättimist, aktust ega muud.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ühe õpetaja käest sain ilusa piibelehe kimbu.

Piibelehed septembris?

+17
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Milline oli teie kõige esimene koolipäev?

Mina alustasin oma kooliteed aastal 2004. Mäletan,et mul oli seljas valge siidist pluusi ja must miniseelik mis käis nööpidega eest lahti. Jalas olid mustad läikivad kingad. Mind viis aktusele üks pikk prillidega üheksanda klassi poiss ja ta hoidis tugevasti mu käest kinni. Aga mulle millegipärast see poiss ei meeldinud ja ma veidike mossitasin. Ühe õpetaja käest sain ilusa piibelehe kimbu. Ja Eesti hümni laulmise ajal hakkasid pisarad jooksma. Pinginaabriks sain omale ühe toreda tüdruku,kellega olime head sõbrad. Aga ta neljandas klassis kolis teise linna ja me suhtlus katkes. Küll oleks tore minna üheks päevaks tagasi koolipõlve.

Ja-jah, septembris said piibelehekimbu! Maga välja.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Milvi Kiisu

Piibelehed septembris?

Need võisid olla paberist või plastmassist. Nõukogude ajal oli palju huvitavat kaupa, kahjuks sai head kaupa vaid leti alt.

0
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Piibelehed septembris?

Need võisid olla paberist või plastmassist. Nõukogude ajal oli palju huvitavat kaupa, kahjuks sai head kaupa vaid leti alt.

2004 ja nõukaaeg?
Mina läksin kooli 1991 ja ei mäleta sellest päevast mitte midagi. Isegi eaimese õpetaja nime mitte. Samas mäletan lasteaia lõpupidu.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Milvi Kiisu

2004 ja nõukaaeg?

Oeh, ajasin postitused sassi, vana inimese viga. Sel juhul oli tegemist Hiinas valmistatud kunstlilledega. Hiinlased oskavad samuti valmistada ilusaid asju.

0
-5
Please wait...

Postitas:
Mette-Merithh

Piibelehed septembris?

Need võisid olla paberist või plastmassist. Nõukogude ajal oli palju huvitavat kaupa, kahjuks sai head kaupa vaid leti alt.

Oled ikka kaine :)? 2004 oli nõukaaeg? Ma läksin 1990.aastal kooli ja polnud ka eriline nõukaaeg 🙂 2006. sündis mul poeg- jumala tänapäev oli siis 🙂

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

1986, päikesepaiste, tippisin ema kõrval kooli, selline tähtis tunne oli.
Pandi ilusate pikkade juustega, kel kaks tõeliselt kaunist 😉 šleifi peas, tüdruku kõrvale istuma.
Mul oli hästi kole koolikott mida häbenesin, teistel olid korralikud ranitsad, aga minu kunstnikumeelega ema oli mulle muidugi oma maitse järgi kuskilt hankinud.
Tuli õpetaja, ütles, et mina olen teie teine ema. See on eredalt meeles, sest jäin kohe mõttesse, et midavärki?! 🙂
Vaatsin poisse, tundusid nii mannetud kuidagi, ühel oli nagu nats särtsu sees – sellega siis hiljem mehkeldasime. Tüdrukutest sain ka ühe särtsaka sõbranna endale, kuidagi olime kohe tublid ja populaarsed – koolitee minu jaoks oli suht lõbus ja huvitav.

Kokkuvõttes on meeles ikka kõik positiivne ja elu tundub tagantjärgi meenutades nii helge.
Samas – kui mõtlen oma tollase kodu ja eluolu peale, siis elasime ikka meeletus vaesuses…

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei ema ega isa saanud töölt ära, et mind kooli saata, tippisin üksi kooli. Komistasin, kukkudes oma valged sukkpüksid puruks. Aulasse läksin pika viimase klassi poisi kõrval. Minu jaoks oli ta nii pikk, et ainult viigipüksid jäid meelde. Mäletan, et mul oli oma sukkpükste pärast ülipiinlik ja nutt kippus kogu aeg peale. Rohkem ei mäleta eriti midagi. Kuidas suures mammutkoolis üksi klassi üles leidsin, seda ei tea. Esimesi klasse alustas toona 5, igas neist 30 õpilast.
Aasta oli 1986.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina läksin esimesse klassi 1980. aastal.
Absoluutselt mitte midagi ei mäleta.
Aga ilmselt käisime kuskil stuudios pildistamas, sest säilinud on portreepilt, millelt on näha, et seljas oli mul tume pihikseelik ja valge satsilise nööbiliistuga pluus.

Aga et kelle käekõrval, ja kas üldse mingisugust sellist aktsiooni oli, või missugune oli esimene õpetaja või milline aktus või klass – no täiesti must auk.

Ma ei mäleta oma põhikooli lõpetamist ka üleüldse. Kahjuks pole mul sellest sündmusest säilinud ka ühtegi fotot (mingil põhjusel magasin tol ajal fotode tellimise maha). Nii et mis läinud, see läinud.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kooli läksin 92 ja mind viis vanaema. Seljas oli lasteaia lõpukleit. Koolimaja tundus suur ja eriti mäletan selle suurt kõrget treppi.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aasta 1984. Olin uhke ja ąhmis. Ema oli patsid pähe teinud. Isuma pandi mind võõra tüdrukuga, lasteaiaaegne pinginaaber pandi teisega istuma.
Pildil olen kuidagi hajavil ja tunnen ennast liiga lasteaialikult.
Juba 1 kuu hiljem tehtud pildil on mul silma all suured varjud, suu kriipsuna kramplik.
Ei meenu koolist üldse mittr midagi helget.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mäletan üksikuid hetki, sest kooli algus jäi aastasse 1973. Seda, kuidas meid klassijuhataja kokku kogus ja paaridesse jaotati. Seda, kuidas meid ühe tüdrukuga koos istuma pandi ja kellega me vist järgmisel nädalal juba lahku istusime. Ju mul see sinine pihikseelik ja satsidega valge pluus seljas olid. Muud küll ei meenu.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

1982. Sel aastal vahetus koolivorm – tumesinine pihikseelik teksasinise komplekti asemel. Kuna uut vormi mingil põhjusel kõigile ei jagunud, olid paralleelselt lubatud mõlemad. Minu suurepärasest õmblejast ema leidis, et vorm ei istu mulle hästi, hankis kanga, lõiked, kohandas mu kehaga ja õmbles valmis.
Ma vihkasin lärmi, olin üles kasvanud arukate täiskasvanute rahulikus keskkonnas, lasteaia asemel täitsid mu päevi vanaema ja lauamängud. Lahistasin nutta kui abiturient mul käest võttis ja klassi viis. Pildistamise ajaks mu silmad enam nii punased ei olnud, et näha jäänuks. Koolis oli gümnaasiumi lõpuni lihtne ja mõnus.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma vihkasin lärmi, olin üles kasvanud arukate täiskasvanute rahulikus keskkonnas, lasteaia asemel täitsid mu päevi vanaema ja lauamängud.

Tegelikult on need “väikesed vanainimesed” üsna tüütud, tavaliselt parajad ninatargad ja targutised, peavad end teistest paremaks ja targemaks. Vanaemade ja -tädide seltskonnas üles kasvanud ja endaealistega suhelda/mängida ei oska.

+5
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma vihkasin lärmi, olin üles kasvanud arukate täiskasvanute rahulikus keskkonnas, lasteaia asemel täitsid mu päevi vanaema ja lauamängud.

Tegelikult on need “väikesed vanainimesed” üsna tüütud, tavaliselt parajad ninatargad ja targutised, peavad end teistest paremaks ja targemaks. Vanaemade ja -tädide seltskonnas üles kasvanud ja endaealistega suhelda/mängida ei oska.

Sa oled lärmaja või? Võta vaiksemaks siis.

+3
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

1994 – seljas valge pluus, must plisseerseelik ja minu esimesed lakknahast punased kõpskingad, millest olin lausa unistanud (need kingad kandsin hiljem sõna otseses mõttes ribadeks).
Meeleolu väga pidulik ja ülev ei olnud, olin õnnetu, kuna mulle oli hiljuti lõigatud poisipea ja just sel hommikul koolutas ema mulle miskised lokid pähe, mis ei jäänud üldse ilusti ja kõik see värk peas hoidis nii mööda ja valesti.
Klassist ma vist kedagi ei tednud, kõik lapsed olid võõrad. Aktusele viis mind üks poiss ja seda käekõrval kõndimist ma täitsa mäletan.
Klassijuhataja tundus hästi soe (tegelikult oligi tore klassijuhataja).

Kokkuvõtteks on mul oma esimeset koolipäevast kõige eredamalt ikka meeles need punased kingad, mille ainsa nimetusena teadsin, et need on kindlasti kõpskingad 😀
Ja teisena see trots selle tobeda soengu pärast.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aasta oli 1973. Ema viis esimesel päeval. Teisel päeval läksin juba ise. Istusin akna all vist kolmandas reas. Òpetaja oli tore.
Pihikseelik ja valged sukkpüksid olid ja ilus ranits.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aasta oli siis 1969.Maalaps .Läksin kooli ja mul on siiamaani meeles lõunasöögiks pakutud mannavaht millele oli minuarust veega lahjendatud piim peale pandud.Kodus ju võeti lapsele kulbiga mannergu pealt.Ega keegi segama ei hakanud.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nii tore on teie mälestusi lugeda 🙂

Minul oli väga pidulik ja ülev tunne, sest olin alates augustist seda päeva oodanud. Sain istuma tüdruku kõrvale, keda tundsin lasteaiast ning õnneks kohanesin kiiresti. Üks väga ilus abiturient juhatas käe kõrval aulasse ja klassijuhataja tundus ka väga ilus. Millegipärast lapsena jäin alati ilusaid inimesi imetlema 😀

Õpikud ja vihikud olid uued, see tekitas veel eriti õpihimu.
Mäletan veel kollast pinalit ja oma venna vana seljakotti, mille paraku endale sain. See oli ka ainuke asi, mis mind 1. septembril häiris.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

alustasin kooliteed 1970, tollane pidulik koolivorm seljas, oli väga ilus soe päikesepaisteline ilm, olin kõige pisem oma klassis ja istusin kõige tagumisse pinki, aga kuna õpetaja ei näinud mind sealt, siis pani mind poisi kõrvale esimesse pinki.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kooli läksin 1980 ja ainult üks mälestus sellest päevast. Ema kasvatas väikelinnas ise peenra peal mõned gladioolid esimeseks koolipäevaks, aga need olid ööesel ära varastatud. Astreid õnneks oli, aga ilmselt ema nördimus oli nii suur, et see sllest päevast eredalt meelde jäi. Aga kas läksin üksi v mitte, kas ja mis seljas oli, kas aktus toimus – mitte mingit mälestust.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vihaksin seda päeva, kuna teadsin, et alates sellest päevast enam lasteaeda tagasiteed pole. Läksin kooli aastal 1989 ja vihkasin seda vastikut pihikseelikut ja nõmedat mütsi, poiste müts oli palju kenam minu meelest, selline nokaga, nagu tänapäeva teklid lastel. Suurim hirm oli, et pean hakkama oktoobrilapseks ja hiljem pioneeriks, mäletan et see oli üldse mu lapsepõlve suurim hirm. Veel kartsin, et pean käima hakkama suurte tüdrukute ruudulise seelikuga, mis pärast pihikseelikut tuleb, see ruuduline oli veel koledam kui pihik. Aga esimesel koolipäeval oli mul loomulikult paha tuju, mütsi kiskusin peast ära ja nutsin, pidin käest kinni hoidma suurel 12 klassi tüdrukul ja ma mäletan, et tal oli nii kole soeng, et mul oli tema pärast piinlik. Käes oli roosad ja lillad koduaia astrid, mille andsin sõnagi lausumata klassijuhatajale. Klassi jõudmise ajaks olin nutmise lõpetanud ja vait kui sukk, ei suutnud oma nimegi öelda teistele, kuigi muidu olin paras kraade. Pinginaabriks sai lassteaiakaaslane. Koolikotte oli mul mitu, tolleaegne ranits ja Linda kott, mis oli tänapäevase Fjällräveni lõikega ja veel üks üleõlarihmaga ranits. 1. septembril sain pärast kodus suure kommituutu (saksa komme), see veidikenegi leevendas seda hirmsat päeva.
Ja ausaltöeldes oli mul õigus, aastad põhikooli lõpuni olid mu elu ühed jubedamad, vastik kool oli, oktoobrilastest ja pioneeridest õnneks pääsesin, vormi pidime kandma vaid aastakese. Oleks tol ajal olnud midagi waldorfkooli sarnast, oleksin pigem sinna sobinud.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vihaksin seda päeva, kuna teadsin, et alates sellest päevast enam lasteaeda tagasiteed pole. Läksin kooli aastal 1989 ja vihkasin seda vastikut pihikseelikut ja nõmedat mütsi, poiste müts oli palju kenam minu meelest, selline nokaga, nagu tänapäeva teklid lastel. Suurim hirm oli, et pean hakkama oktoobrilapseks ja hiljem pioneeriks, mäletan et see oli üldse mu lapsepõlve suurim hirm. Veel kartsin, et pean käima hakkama suurte tüdrukute ruudulise seelikuga, mis pärast pihikseelikut tuleb, see ruuduline oli veel koledam kui pihik. Aga esimesel koolipäeval oli mul loomulikult paha tuju, mütsi kiskusin peast ära ja nutsin, pidin käest kinni hoidma suurel 12 klassi tüdrukul ja ma mäletan, et tal oli nii kole soeng, et mul oli tema pärast piinlik. Käes oli roosad ja lillad koduaia astrid, mille andsin sõnagi lausumata klassijuhatajale. Klassi jõudmise ajaks olin nutmise lõpetanud ja vait kui sukk, ei suutnud oma nimegi öelda teistele, kuigi muidu olin paras kraade. Pinginaabriks sai lassteaiakaaslane. Koolikotte oli mul mitu, tolleaegne ranits ja Linda kott, mis oli tänapäevase Fjällräveni lõikega ja veel üks üleõlarihmaga ranits. 1. septembril sain pärast kodus suure kommituutu (saksa komme), see veidikenegi leevendas seda hirmsat päeva.

Ja ausaltöeldes oli mul õigus, aastad põhikooli lõpuni olid mu elu ühed jubedamad, vastik kool oli, oktoobrilastest ja pioneeridest õnneks pääsesin, vormi pidime kandma vaid aastakese. Oleks tol ajal olnud midagi waldorfkooli sarnast, oleksin pigem sinna sobinud.

Kas oled senini sellise vinguva suhtumisega? Kõik on halb, piinlik, kole? Või oli see vaid kooliaegne periood?

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aasta siis oli 1980. Seljas oli loomulikult see teksalaadsest riidest koolivorm ja valge pluus, millel oli rinna ees mingi kummaline sats. Eriti meeldis mulle koolimüts. Selle olime endale saanud juba lasteaia lõpuaktusel ja suve jooksul sai seda ikka korduvalt pähe proovitud. Aktusel saime aabitsad. Jube hirmus oli minna üksi lava juurde, terve saali täis silmi sind takseerimas. Hiljem kogunesid vanemad klassijuhatajatundi ja abituriendid pidid pätakatele koolimaja näitama. Minu ja mu lasteaiasõbra kaaslane aga jättis meid vetsu ja tõmbas uttu. Üks üsna kurja näoga tädi viis meid lõpuks oma klassi. Hiljem selgus, et olime sisse sadanud õpetajatetuppa ja tädi pidi edaspidi kutsuma õppealajuhatajaks. Rohkem nagu erilisi mälestusi polegi. Päev sai vormistatud lõpuks fotograafi juures koos kukega aabitsaga. Õhtul aga pidi pähe õppima salmi sellest kuidas septembrikuus kõik kõik on uus.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma vist ei mäleta midagi. Ma ütlen “vist” sellepärast, et ma tean, mis mul seljas olid ja kelle kõrvale ma istusin, AGA mul on neist asjadest fotod ehk siis mul on tunne, et ma mäletan neid asju vaid tänu fotodele. Kui ma mõtlen sellele päevale, siis ei meenu küll ühtki emotsiooni ega konkreetset seika. Aasta oli 1995.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vihaksin seda päeva, kuna teadsin, et alates sellest päevast enam lasteaeda tagasiteed pole. Läksin kooli aastal 1989 ja vihkasin seda vastikut pihikseelikut ja nõmedat mütsi, poiste müts oli palju kenam minu meelest, selline nokaga, nagu tänapäeva teklid lastel. Suurim hirm oli, et pean hakkama oktoobrilapseks ja hiljem pioneeriks, mäletan et see oli üldse mu lapsepõlve suurim hirm. Veel kartsin, et pean käima hakkama suurte tüdrukute ruudulise seelikuga, mis pärast pihikseelikut tuleb, see ruuduline oli veel koledam kui pihik. Aga esimesel koolipäeval oli mul loomulikult paha tuju, mütsi kiskusin peast ära ja nutsin, pidin käest kinni hoidma suurel 12 klassi tüdrukul ja ma mäletan, et tal oli nii kole soeng, et mul oli tema pärast piinlik. Käes oli roosad ja lillad koduaia astrid, mille andsin sõnagi lausumata klassijuhatajale. Klassi jõudmise ajaks olin nutmise lõpetanud ja vait kui sukk, ei suutnud oma nimegi öelda teistele, kuigi muidu olin paras kraade. Pinginaabriks sai lassteaiakaaslane. Koolikotte oli mul mitu, tolleaegne ranits ja Linda kott, mis oli tänapäevase Fjällräveni lõikega ja veel üks üleõlarihmaga ranits. 1. septembril sain pärast kodus suure kommituutu (saksa komme), see veidikenegi leevendas seda hirmsat päeva.

Ja ausaltöeldes oli mul õigus, aastad põhikooli lõpuni olid mu elu ühed jubedamad, vastik kool oli, oktoobrilastest ja pioneeridest õnneks pääsesin, vormi pidime kandma vaid aastakese. Oleks tol ajal olnud midagi waldorfkooli sarnast, oleksin pigem sinna sobinud.

Kas oled senini sellise vinguva suhtumisega? Kõik on halb, piinlik, kole? Või oli see vaid kooliaegne periood?

Kirjeldasin oma tollaseid tundeid, kas poleks pidanud? Mõnele lapsele tolleaegne koolisüsteem ei sobinud ja mina olin üks neist.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 29 postitust - vahemik 1 kuni 29 (kokku 29 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Meenutame oma esimest koolipäeva