Aga miks sa ei lähe psühholoogile, kui okas hinges on? Lapsed ei pea vanematele terapeuti mängima ega elu lõpuni hala kuulama, kui raske ikka oli. Nemad ju ei valinud sündimist ega teist vanemat. Kui sul on mingi asi hingel, siis ongi kõige õigem spetsialistiga rääkida, et eluga edasi minna saaksid ja tänast hetke nautida.
Ja mida imet see psühholoog nüüd tegema peaks? Ei, mingi psühholoog siin okkaid hingest välja küll ei tõmba. Psühholoogi põhiidee seisnebki selles, et inimene lihtsalt räägib endast välja teda häiriva asja – aga täpselt sedasama saab ta teha ka siin Perekoolis.
Eks ta nii olegi, et lapsed tihtipeale ei oska hinnata vanemate panust adekvaatselt. Vaatavad, et ema riidleb, kui laps hambaid ei pese, aga isa lollitab ja teeb muidu lahedaid asju – järelikult issi on parem kui emme. Ent seda seost, et tänu ema nõudlikkusele ja pealepassimisele pääses laps sagedastest valusatest protseduuridest hambaarstitoolis, järeltulija tavaliselt ei adu.
Mina olen üksikema laps, isa nägin lapsepõlve jooksul vaid korra aastas. Ometi olid mul isast head mälestused ja ma idealiseerisin isa. Alles siis, kui ise lapsevanemaks sain, muutus mu vaatepunkt ja hakkasin nägema, mis tollal tegelikult toimus – hakkasin aru saama emast ja mõistsin, kui palju ta tegelikult tegi. Isa suhtes hakkas imetlus kustuma, kahh vägev tegu – tervelt korra aastas lapsele naeratada ja teda tunnikeseks loomaaeda viia!