Küsiks arvamust, kas mina nõuan liiga palju või on asi teisiti. Nimelt on minul pandud äratus kell 7, et kooli ajal jõukas last äratada ja ise rahulikut ärgata. Meil kõigil hakkab päev pihta kell 9. Millegipärast arvab mees, et tema võib rahulikult magada kella 8ni, et siis äragata, kohvi juua, hambad pesta ja riidesse panna ning siis pool 9 lapsega toast välja minna, et ta siis kooli juures maha panna. Tal jääb kool teepeale seega ei pea ta tegema mingit ringi ega varem sellepärast kodust ära minema. Mina pean iga hommik suutma last äratada, talle süüa anda ja et ta õigeksajaks saaks ennast riidesse ja hambad puhtaks ning selle juures veel ise ka söödud ja ennast tööks korda tehtud. Vahel harva on mees ka ärganud korraks kell 7 et wc minna ja siis voodisse tagasi magama läinud. Kui ma olen talt küsinud, kas sa lapse ajasid üles siis lihtsalt vastatakse, et ei ma ei saa teda üles, mul pole mõtet ajada. Samuti söömise kohta vastab ta, et mulle ta ei ütle mul pole mõtet küsidagi. Isegi omal vabal päeval pean mina kell 7 ärkama, et laps üles saaks ja kooliks valmis jõuaks. (laps lõpetas esimese klassi) .
Või siis mina pean juba ka last õhtul voodisse saama ja temal pole vaja midagi teha. Täna jälle imelik arusaamine, olime voodis pikali tema telefonis mina arvutis tegn tööd. Kuna lapsel tuli aeg magama minna, läksin mina arvutiga suurde tuppa, et lapsega vaadat üks video ära, mis ma olin lubanud enne voodisse minekut temaga vaadata ja siis sel ajal mees lihtsalt pani ennast magama, ilma et meile head ööd ütleks. Isegi lapsele ei õeldud, kuigi laps käib iga õhtu talle ütlemas head ööd. (võiolla ta solvus, et ma läksin voodist ära, ma otseselt ei õelnud kuhu ma lähen, aga ta kuulis kui ma lapsele ütlesin et pärast vaatame videot ja siis ta läheb voodisse) Praegune asi tegi ikka kõvasti haiget, tunnen et kõik asjad on minu kaelas ja tal on ainuke kohustus tööl käia.
On päevi kus ta peseb nõusid aga harvad, on päevi kus ta peab pesu kuivama panema, sest ma nii ütlen aga siiski ma olen juba tema peale nii vihane ja solvunud, et iga pisim asi ajab mind närvi ja vihaseks ja mõtlen alati, et ilma temata oleks endal ka lihtsam.
Proovin ennast ikka häälestada, et mis see minu asi on mis suhe tal lapsega kujuneb, peaasi, et minul on lapsega lähedane suhe ja mina olen lapsene A ja O.
Ei taha väga temaga seda arutada ka, sest sellest tuleb suur tüli ja siis olen mina see ülbe ja vastik.
Segane jutt võibolla, aga soovisin kuskile ennast tühjaks rääkida.
Aitäh!
