Elu ei ole roosamanna ja parim kaitse on mitte teha lapsi mehega, kes on hoolimatu.
Ta ei ole hoolimatu, ta on tavaline mees ja isa- kui naine ei käsi, siis ei taipa teha. Mingi ümbertnurga ving ja tagantjärele plahvatamine “ta JÄLLE ei näinud/teinud/aidanud!” ei aita, kui tahad, et midagi tehtud saaks, tuleb seda selgesõnaliselt enne öelda. Siis ongi hea strateegia, kui on mingid asjad, mis on isa rida ja mida tema teeb- saadab lapse pessu või loeb unejuttu/paneb magama, ema siis tegeleb hommikuti. Või vastupidi, kuidas mõnes peres on.
Tuletab meelde minu isa 40a tagasi, kes alati imestas, no mis see ema hommikuti alati kõige viimasena uksest välja saab, kui on ainult kohv juua, riidesse ja autosse (aga see, et ema äratas lapsed, pani võileivakraami valmis, vaatas, et kõik oleks riides, pestud, kammitud ja kooliasjad kaasas jnejnejnejne, ja siis kuidagi rabas viimasena omale riided selga ja nägu pähe ja juuksed enam-vähem soengusse, seda ta ei näinud 🙂 ja minu isa oli superisa, aga näe, ikkagi ei saanud aru).