Teema: Mees ei anna raha!

mhh, teemaalgataja, sa pole lihtsalt piisavalt rikas, et endale niisugust meest lubada. ei jaksa sa teda toita ega tema kulusid tasuda.
katsu talle parem uus kodu leida.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Teemaalgataja, mul on näriv tunne, et ma tean, millega tegemist on. Usun teadvat, sest olen asjaga ise lähedalt kokku puutunud (küll mitte abielupoolena) ja seetõttu teemat palju uurinud.

Kõik, mida sa oma mehe käitumisest kirjeldad, langeb kokku täiskasvanuea AD(H)D-ga ehk tähelepanuhäirega (koos või ilma hüperaktiivsuseta). See on väga kurb neurobioloogiline häire, mis ilmneb rohkem lastel ja noorukitel, kuid vastupidiselt populaarsele uskumusele see enamasti ei \”kasva ise välja\”. Paljud ADD-d lihtsalt õpivad täiskasvanuna rohkem või vähem kompenseerima. Paljud aga ei suuda, ja siis ongi tulemuseks sellised täiskasvanud ja sellised abielud, nagu sa kirjeldad.

Kusjuures ADD inimesed võivad tegelikult olla väga võluvad, väga loomingulised, väga siirad, abivalmis, südamlikud jne. Kurameerimiseperiood sellisega on väga lahe, mida põhjustab nn. \”hüperfookus\”, s.t. ADD juurde kuulub nähtus, et mingiks perioodiks võivad nad ühele, neid sel hetkel vaimustavale asjale/inimesele väga sügavalt keskenduda (mis omakorda lisab teistes segadust ja tunnet, et ta \”saab ju küll, kui tahab\”), kuid see periood ei kesta kaua. Paljud partnerid ongi öelnud, et sa ei ole tundnud \”tõelist\” armastust, kui sa pole olnud ADD-inimese hüperfookuse keskpunktiks – selles perioodis võivad nad teha kõige hullumeelsemalt romantilisemaid tegusid ning külvata sind üle erakordse tähelepanuga. Aga see ei kesta kuigi kaua, ja kui see fookus lahtub, siis järele jääb jälle ADD tema killustatuses ja keskendumisvõime puuduses.

See on kahjuks neuroloogiliselt nii seatud, ja enamiku ADD-suhete tunnuseks ongi kohustustest hulluks minev mitte-ADD-partner (\”ainuke täiskasvanu\” suhtes) ja \”miks-sa-mu-kallal-koguaeg-näägutad\” põgenev ja hajali tähelepanuga (end \”lapseks\” taandav) ADD-partner. Mõlemad on õnnetud, ja mõlema käitumine lisab teise poole meeleheidet. Mõlemad pooled kannatavad täiesti reaalselt, mitte-ADD pool ei suuda aru saada, miks temale ja perele enam ei pühenduta, ja ADD-pool ei suuda aru saada, miks varem nii lahe kaaslane nüüd tema kallal kogu aeg näägutab ja mingeid tüütuid, tema jaoks täiesti teisejärgulisi kohustusi peale surub ja ette heidab.

Kõik eelnev ja alljärgnev on kirjutatud vaatenurgast KUI leiab kinnitust, et su mehel on tõesti AD(H)D, kuid seda ise diagnoosida ei tohi. Kõiki laisku, lolle ja kohusetundetuid inimesi (tihtilugu mehi, kuid on palju ka naisi) ei saa AD(H)D-ga välja vabandada. Samas aga ei ole ka õige ega kuidagi konstruktiivne see, kui selle (diagnoosiga kinnitatud) häire all kannatajaid laiskadeks, lollideks ja kohusetundetuteks pidada.

Prognoos kahjuks ei ole julgustav. Tegemist on ikkagi teatud arenguhäirega, mida muuta ei anna. Jah, ADD-pool võib mõnedel juhtudel oma häirest endale aru anda (sest ega tal tegelikult tore ega kerge elada pole, ta saab ju aru et enamik lähedaseid ja kaaslasi pole temaga rahul) ning abi otsida ja saada (medikatsioon + psühhoteraapia + koduse elu struktureerimine). Kuid päris 100% funktsioneerivaid kooselupartnereid neist tavaliselt ikkagi ei saa. Siiski, mõned paarid suudavad välja töötada skeemi, kus andakse ADD-st endale selgelt aru ja mõlemad partnerid loovutavad osa oma mugavusest ja soovidest kooselu nimel. Tavaliselt nii siiski ei lähe, ja tegelikult enamik mitte-ADD pooli varem või hiljem teeb otsuse lahku minna, või siis kannatab pidevalt meeletut stressi ja lõpetab väga raskete füüsiliste haigustega (see on ADD-abieludes ülitavaline), rääkimata psüühhilistest piinadest. Loodan väga, et sina seda teed ei vali, et sa abielu säilitamise nimel omaenda elu ja tervise tuksi keerad.

Teine mitte nii tore uudis on veel. ADD on ülimalt päritav, isegi rohkem kui juukse- või silmavärv, nii et juhul kui su mehe puhul leiab ADD kinnitust, siis teie lapsel võib see ka suure tõenäosusega esineda (või lapse lastel), kuigi muidugi võib ka õnneks minna. Kui su mehel ADD tõesti on (kinnitada võib seda ainult psühhiaater), siis julgeks soovitada selle mehega rohkem lapsi mitte teha, kuna ainuke asi, mis on hullem ADD mehega elamisest, on elamine ADD mehe ja ADD lapsega/lastega. Seda enam, et lapsest ju ei lahuta…

Vabandan väga, et tegin nüüd kindlasti oma jutuga väga paljude hüpikute vanematele haiget. See ei olnud mu soov, ja aktsepteerin juba ette teie miinustused, sest ega mu jutt muidugi ilusasti ei kõla. Kuid soovisin tegelikult midagi muud, mitte teid solvata – lihtsalt teemaalgatajale otsest ja keerutamata informatsiooni anda *täiskasvanud* ADD-ga elamise kohta. Laps on laps, iga vanem armastab oma last nii nagu ta on, ja see peabki nii olema, ning paljud lapsena/noorukina hüpikud siiski saavad täiskasvanuna oma eluga hakkama. Kuid praegu me räägime teisest aspektist – täiskasvanud inimesest, kelle elukaaslane võib osutuda olevat häirega, mis muudab kooselu kahjuks hullumajaks, milles n.ö. \”terve\” partner meeletult kahjustada saab. Praktiliselt läheb ühe inimese haiguse pärast ka teise, (selles osas) terve inimese kordumatu elu nässu ning juurde võib sündida uusi õnnetuid lapsi, kes oma täiskasvanuelus jällegi teistele koormaks on.

Teemaalgatajale ja teistele toeks pakun väga head võrguressurssi antud teemast:
http://www.adhdmarriage.com/
Autor elab ise ADD mehega ja vähemalt üks laps on tal sama häirega. Ta on uurimusele väga pühendunud ja kirjutanud sellest väga hea raamatu
(loe arvustusi siit) http://www.amazon.com/The-ADHD-Effect-Marriage-Relationship/dp/1886941971/ref=sr_1_1?ie=UTF8&qid=1335517497&sr=8-1
(osta siit) http://www.bookdepository.com/ADHD-Effect-on-Marriage-Melissa-Orlov/9781886941977
kuid tegelikult on ta nii kena, et pakub võrgus sisuliselt kogu materjali tasuta. Tema muidugi rõhub sellele, et AD(H)D-abielu on võimalik uuesti üles ehitada, kui mõlemad partnerid häirest teadlikuks saavad ning kompenseerimisele pühenduvad. Kuid tegelikkuses, kui sa loed sellel leheküljel olevat väga sisurikast foorumit, siis sealsetest postitustest tuleb välja, et reaalses elus on selliseid õnnestumislugusid väga, väga vähe. Mitte-ADD pool on lihtsalt lõpuks nii ära piinatud, et tal ei jätku enam jõudu ega soovi midagi uuesti ehitama hakata, ja armastus saab lihtsalt otsa. Kuid see ei tähenda, et ma teemaalgataja olukorra juba ette hukkumisele mõistaksin – üksikuid õnnestujaid ju on, kuigi \”normaalset\” abielu muidugi nad kunagi ei saa.

Veel äraproovitud lugemist samal teemal:
(osta siit, kommentaare loe Amazonist)
http://www.bookdepository.com/Married-Distraction-Edward-Hallowell/9780345508003
http://www.bookdepository.com/Delivered-from-Distraction-Dr-John-Ratey/9780345442314
Ja muidugi nii BookDepository’s kui Amazonis on leheküljel ka palju teisi soovitusi samal teemal raamatute kohta.

Jõudu teemaalgatajale. Kahju, et ma pean nii kurbi ja vähejulgustavaid teateid tooma, ja omamoodi ma loodaksin, et tegu polegi AD(H)D-ga. Kuid kirjelduste kohaselt on palju põhjust seda oletada, ja sel juhul on teadmine siiski vast parem kui lõputu piin. Teemaalgataja, palun ära unusta, et sina oled ka inimene, mitte ohvriloom. Sul on ka õigus elada – kui mitte õnnelikult, siis vähemalt südamerahus.[/tsitaat]

Ma arvan, et mu eks oli selline. Ja mul on temaga laps ka.
—–
Teemaalgataja, nüüd esitad mehele ultimaatumi: kas ta teeb PÜSIKORRALDUSE kindla summa maksmiseks iga kuu sinu arvele (mitte kogu raha, midagi peab mehele kätte ka jääma, aga piisavalt, et tema osa püsikuludest + pool lapse kuludest – laps on ju ühine – kaetud saab) või on teie kooselul lõpp.
Kuna ADHD ei ole intellektipuue, siis peaks mees aru saama ka tõestusest, kui sa konkreetse tabelina paberile paned möödapääsmatud püsikulud, söögiraha (millega hädapärast annab kokku hoida)teie mõlema sissetulekud nüüd ja lähitulevikus ja tema senise panuse. Ütle, et nii edasi enam ei saa. Rehkendage õiglane summa välja ja see peab sulle laekuma püsikorraldusega otse palgapäeval.

See kes siin pikal ja laialt ADHD.-st kirjutas…no nagu teaksid palju, aga samas ei tea sa mitte kui midagiö. ADHD pärast ei kao inimesel kohusetunne ja mõistus sootuks ära.
Ja pohhuistiks ka ei muutu. Nii et sina, diagnoosipanija mine arene kuskil nurgas.
Täiesti uskumatu ikka, mis idioote otseses mõttes siin kohata võib. Ja veel sellist asja paralleeliks tõmmata??

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mhh, teemaalgataja, sa pole lihtsalt piisavalt rikas, et endale niisugust meest lubada. ei jaksa sa teda toita ega tema kulusid tasuda.
katsu talle parem uus kodu leida. [/tsitaat]
Lisaksin, et uus kodu peaks sisaldama ka rikast naist. Tegemist on nagu lapsendamisprotsessiga – sina loobud vanemlikest õigustest kellegi teise, uue ema kasuks. Elatusraha enam pärast seda maksma ei pea.

Vabandust, aga \”Nii et sina, diagnoosipanija mine arene kuskil nurgas.Täiesti uskumatu ikka, mis idioote otseses mõttes siin kohata võib.\” – ei ole mitte otsekohesus, vaid labasus. Võiksid nende vahel paralleele mitte tõmmata.
Ja kui sa antud teemal oskad tolle inimese vigasid välja tuua, siis palun too – rahulikult, informatiivselt.

PS! Mind häirivad labasused. Ei suuda selle peale rahulikuks jääda, ütlen kohe välja, mis ma sellest mõtlen. Kusjuures ilma labasusteta.

Ja veel: kui sulle kellegi postitus ei meeldi, siis on täiesti aktsepteeritav postituse kritiseerimine. \”see on rumal jutt\”, \”see on ebaõige seisukoht\” jne. Aga selle taga seisva inimese idioodiks sõimamine ei ole otsekohesus, vaid labane solvang. Miks? sest see on üldistav ja halvustav sildistamine, mis ju ka kindlasti ei ole õige. \”Idioot\” on ka muide diagnoos (nõrgamõistuslikkus).

[small]RebaseMaie kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei saa aru, kuidas see, et ta pool palgast sinu arvele kannab, ainult ühe kuu toimis? Selles mõttes, et te elate ju koos, tal tuleb palgapäev, ta tuleb koju – ja mis siis saab? Ütleb lihtsalt, et ei anna poolt sinu kätte? Või kaob nädalaks ära? Või kuidas see võimalik on, et ei anna, kuigi on nii kokku lepitud?

Kui püsikorraldusega nõus ei ole, siis ukse taha, see on sellise mehe puhul ainus lahendus. Aga miskipärast arvan, et kui ta sind rahadega niimoodi üle laseb, laseb kindlasti teiste asjadega ka – unustab ära üritused, kuhu pidite koos minema jne. Sellisega oleks üsna tüütu koos elada ju.[/tsitaat]

Aga vot. Ongi. Mu eks oli ka selline. Teoreetiliselt justkui sai aru, mis me rääkisime ja milleks see vajalik on, aga mingil hetkel tegi kõik kokkulepped üksipäini ja mulle ütlemata ümber ja…
ja siis näeb asi välja nii, et palgapäeval tuleb mees koju ja ei tee teist nägugi. Sinul on imelik küsima ka minna. Kokkulepe ju on? On. Paari päeva pärast lõpuks lähed küsima, kui mees ise raha ei anna, siis kuuled kas a.pole veel palka kätte saanud b. mul pole sula kaasas, ma ei taha ülekande peale raisata c. mul pole pangarekvisiite kaasas d. seekord sai vähem palka ma ei saa sulle anda. või e. anna mulle need arved, ma maksan maksud ISE ära (ja tegelikult jäävad need maksmata). See mees sai hakkama koguni trikiga, et tegi mulle püsikorralduse aga 4 kuud hiljem vahetas panka, noh ja siis loomulikult leidis, et pole vaja püsikorraldust, sest ta on ju hea ja korralik mees, kes ei jäta peret nälga. Ja ta ise uskus enda juttu. Siiralt.
Reaalsus oli natuke midagi muud.
Muude kokkuleppetega oli ka täpselt sama lugu, nagu sa oletasid.

Kolm korda võite arvata, miks temast lõpuks eks sai.
Muidu oli lugu täpselt nii, nagu eelpoolkirjeldatud ADHD puhul – tore, sõbralik, abivalmis, väga intelligentne mees on lihtsalt totaalselt võimetu pikema aja jooksul oma tähelepanu elu tüütutele aga vajalikele pisiasjadele keskendama ja teatud rutiini järgima. Ei, ta ei ole otseselt vastutustundetu – tal puudub lihtsalt arusaam põhjuse ja tagajärje seosest pikemas perspektiivis. Ja kuna ta ei taha ise tunnistada, et tal võiks midagi viga olla, kuna ta ei näe oma käitumises kindlat mustrit ka retrospektiivselt, siis…

sellised mehed sobivad ainult väga rikastele ja tasakaalukatele naistele, kel jätkub ühtlasi iseloomukindlust mitte minna kaasa mehe mõne hullu äriideega vaid säilitada oma kindel elutagamisvaru, mitte \”investeerida\” seda mehe fantasme järgides. Ja kes armastavad pidevat närvikõdi laadis \”ohhoo, millega ta siis nüüd seekord hakkama sai?\” Noh, nagu selles totakas kohvireklaamis \”Ta ei saa iialgi täiskasvanuks\”. Reklaamis, mida ma jälestan.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kubujuss kirjutas:[/small]

Ja millal sina ükskord aru hakkad saama, et igal oma arvamus?
Õpeta oma lapsi kui tahad. Aga ära tle rääkima, kuidas on õigem öelda. [/tsitaat]
Väitluseski kehtivad mõned reeglid, nii näiteks peetakse isiklike solvangute pildumist tegelike argumentide asemel väitluse suhtes destruktiivseks, ebavajalikuks ja tähelepanu kõrvale juhtivaks. Kui sa teemast (antud juhul diagnoosi kirjeldusest) rääkimise asemel hakkad selle teema esitajat labaselt solvama, ei võta ega saa võtta mitte keegi enam tõsiselt ei sinu väiteid ega sind ennastki.

Kui sina arvad, et sul on õigus kaasvestlejaid labaselt solvata, siis palju rohkem on kaasvestlejail õigus sinu tähelepanu juhtida asjaolule, et sa käitud valesti.

Ja veel, palun ära hellita ennast hinnanguga, nagu oleksid sa aus ja otsekohene inimene. Ei ole. Ausus ja otsekohesus ei tähenda kunagi labast sõimu ja viisakusetust. Vastupidi, sõim ja isiklikud solvangud on ühed vale ja silmakirjatsemise liike.

üldiselt on olnud meie kultuuriruumis normaalne olnud partnerlus. taluperes oli mehel ja naisel võrdselt oluline roll ja ka sõnaõigus omas tegevusvaldkonnas või muidu oleks pere talvel paljas ja näljas.

ka sotsiaalselt kõrgemas kihis oli enamasti normaalne, et partner saadi samast sotsiaalsest kihist ja naise pere andis kaasavarana päris kopsaka lisa pere-eelarvesse. tuhkatriinulood on rohkem muinasjutt. eestlastel on alati olnud kombeks võrdselt panustada. nii praegu kui ka varasemalt on selliseid ülalpeetavaid naisi või mehi ikka vähemuses. naiste töid hinnati kõrgelt ja neil oli rahaline väärtus nagu ka meeste töödel. nõukaaeg oma perversse suhtumisega rikkus seda tasakaalu. täna enamik naistetöid nagu polekski mingi asi ja unustatakse ära, kui palju see panus rahaliselt maksab. võtame näiteks lasteaiakasvataja ja torumehe. üks paneb täna pesumasina su kodus paika ja saab kordi rohkem väärtustatud kui inimene, kelle hoole all on mitukümmend kasvavat tuleviku väärtusloojat. et pe..sse tulevik, tänane tarbimissoov tuleb kõrgelt kinni maksta.

aga mida teemaalgataja peaks oma lapsmehega tegema, ma ei tea. kui mees juba kord selline on, siis ta on. eks naisel on ka valik – kas toterdada meest terve elu või otsustada mitte elada koos lapsmehega. muuta saab ehk ajutiselt mehe juuksevärvi või riietumisstiili, aga mitte põhiolemust.

Mul on olnud kogemus sarnase \”lillelapsega\”. Konkreetsed nõuanded, mis meil toimisid, olid järgmised. Asjad, milles sa kindlasti võlgu ei taha jääda (nagu üür, elekter jne) maksad ise ära. Kui on asju, mis ei ole nii pakilised, paned kohustused talle maksta ja kui kasvab võlg, siis kasvab ja ütled, et see on tema kohustus maksta ja sinul raha ei ole, kõik on täpselt arvel. Suur väljaminek on peres toit. Meie leppisime kokku, et pool kuust maksan mina ja teine pool tema. Kusjuures palgapäevajärgne pool võiks olla mehe kanda. Kui raha ei ole, mingu ja laenaku. Sinul raha ei ole, sest pead oma krediiti tagasi maksma.
Ja nii teedki ja oled konkreetne. Meil toimis. Asjad saime enam-vähem võrdselt makstud. Tema kohustuste osas olid postkastis tihti inkassonõuded, kuid mind see ei huvitanud, sest teadsin, et teenib samapalju kui mina ja ma ei pea kõike maksma. Seega üks konkreetne jutuajamine ja teed talle selgeks, et sinul raha ei ole ja kõik. Mõtled kasvõi mingi vabanduse välja, et pangast kästi krediitkaart mingi X kuuga tagasi maksta ja Sa pead nüüd sellega tegelema ja ei pea kogu kupatust ise maksma.

Mina võtaks teema uuesti üles ja ütleks otse,et kui ei ole palgapäeval summa sulle ilmunud, siis läheb korteriuks lukku ja mees jääb lihtsalt väljapoole, sest elektri ja sooja toa eest ei ole ju maksnud. Samuti ei tee talle süüa. Tema must pesu paki ilusasti kilekotti, las peseb pesumajas.
Paar esimest ööd on mujal, siis hakkab ka maksma. Ja igal kuul sama jant. Aga ole ettevaatlik,sest ta võib ka nippe leiutama hakata.

[small]rotsik kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]RebaseMaie kirjutas:[/small]

Noh, nagu selles totakas kohvireklaamis \”Ta ei saa iialgi täiskasvanuks\”. Reklaamis, mida ma jälestan.[/tsitaat]
Sama siin 😀 – ei usu, et ÜKSKI naine seda armastaks. Ilmselgelt siis meestele mõeldud reklaam?

Mina oma mehe käest raha kunagi küsima ei pea. Läksime kord panka ja tegime tema arvelduskontole mulle juurdepääsu. Lisakaarti füüsiliselt ei küsinud, küll aga saan netipangas tegutseda samamoodi nagu ta isegi. Login sisse oma paroolikaardi või ID-kaardiga ja ette lööb tema konto, minu kontod ja laste kontod. Need siis kõik minu sisse logides mul kasutatavad. Mehe arvelt kannan raha enda arvele kui vaja, maksan sealt arveid, kannan laste kontodele jne.
Kusjuures, kui tema oma netipanka sisse logib,siis näeb ainult oma kontot ja seisu.Minu ega laste omasid mitte. Kuna mina majandan, siis mulle ülevaade oluline. Hoolitsen, et elamiskulud ja laste trennid-lasteaed jms oleks õigeaegselt tasutud. Ka ürituste puhul teen broneeringud mehe arvelt. Tal pole midagi selle vastu, saab tegelda oma teadusasjadega :)Väga tark ja hea mees muidu mul. Olen rahul.
Kuna ta ise eriti sageli netipangas ei käi, siis annan talle vahetevahel teada, et mis seis tema kontol on. Tema meil maksab poodides alati oma kaardiga. Netimakseid teen mina.

[small]roinas kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kus kohast sa võtad, et mees peab sinu korteri kulusid maksma?[/tsitaat]
lollakas oled või??? see on ju tema kodu ka, ta ise ju ka elab seal!!! mis sa tahad öelda, et kui korter on ühe inimese nimel, siis teine elab kui lill ega panusta omaenda kodu ülalpidamisse sentigi??? OMG, anna abi!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] See kes siin pikal ja laialt ADHD.-st kirjutas…no nagu teaksid palju, aga samas ei tea sa mitte kui midagiö. ADHD pärast ei kao inimesel kohusetunne ja mõistus sootuks ära.
Ja pohhuistiks ka ei muutu. Nii et sina, diagnoosipanija mine arene kuskil nurgas.
Täiesti uskumatu ikka, mis idioote otseses mõttes siin kohata võib. Ja veel sellist asja paralleeliks tõmmata??[/tsitaat]
vii ennast naaaatukenegi asjaga kurssi ja siis tule praali uuesti.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]roinas kirjutas:[/small]

on ikka väike vahe ka, kas mees on pere ülalpidaja või on seda naine. mehe ego peaks olema nii üles ehitatud, et ise soovib oma peret ülal pidada. no kui ta seda ei soovi, siis on iseasi. aga see ei vabasta teda oma kodus vähemalt poole eluasemekohustustest maksmisest.
[/tsitaat]Tähendab siis et mees ja naine ei ole sinu arvates seesama ühevõrdne inimene?