RE: Mees ei anna raha!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Teemaalgataja, mul on näriv tunne, et ma tean, millega tegemist on. Usun teadvat, sest olen asjaga ise lähedalt kokku puutunud (küll mitte abielupoolena) ja seetõttu teemat palju uurinud.
Kõik, mida sa oma mehe käitumisest kirjeldad, langeb kokku täiskasvanuea AD(H)D-ga ehk tähelepanuhäirega (koos või ilma hüperaktiivsuseta). See on väga kurb neurobioloogiline häire, mis ilmneb rohkem lastel ja noorukitel, kuid vastupidiselt populaarsele uskumusele see enamasti ei \”kasva ise välja\”. Paljud ADD-d lihtsalt õpivad täiskasvanuna rohkem või vähem kompenseerima. Paljud aga ei suuda, ja siis ongi tulemuseks sellised täiskasvanud ja sellised abielud, nagu sa kirjeldad.
Kusjuures ADD inimesed võivad tegelikult olla väga võluvad, väga loomingulised, väga siirad, abivalmis, südamlikud jne. Kurameerimiseperiood sellisega on väga lahe, mida põhjustab nn. \”hüperfookus\”, s.t. ADD juurde kuulub nähtus, et mingiks perioodiks võivad nad ühele, neid sel hetkel vaimustavale asjale/inimesele väga sügavalt keskenduda (mis omakorda lisab teistes segadust ja tunnet, et ta \”saab ju küll, kui tahab\”), kuid see periood ei kesta kaua. Paljud partnerid ongi öelnud, et sa ei ole tundnud \”tõelist\” armastust, kui sa pole olnud ADD-inimese hüperfookuse keskpunktiks – selles perioodis võivad nad teha kõige hullumeelsemalt romantilisemaid tegusid ning külvata sind üle erakordse tähelepanuga. Aga see ei kesta kuigi kaua, ja kui see fookus lahtub, siis järele jääb jälle ADD tema killustatuses ja keskendumisvõime puuduses.
See on kahjuks neuroloogiliselt nii seatud, ja enamiku ADD-suhete tunnuseks ongi kohustustest hulluks minev mitte-ADD-partner (\”ainuke täiskasvanu\” suhtes) ja \”miks-sa-mu-kallal-koguaeg-näägutad\” põgenev ja hajali tähelepanuga (end \”lapseks\” taandav) ADD-partner. Mõlemad on õnnetud, ja mõlema käitumine lisab teise poole meeleheidet. Mõlemad pooled kannatavad täiesti reaalselt, mitte-ADD pool ei suuda aru saada, miks temale ja perele enam ei pühenduta, ja ADD-pool ei suuda aru saada, miks varem nii lahe kaaslane nüüd tema kallal kogu aeg näägutab ja mingeid tüütuid, tema jaoks täiesti teisejärgulisi kohustusi peale surub ja ette heidab.
Kõik eelnev ja alljärgnev on kirjutatud vaatenurgast KUI leiab kinnitust, et su mehel on tõesti AD(H)D, kuid seda ise diagnoosida ei tohi. Kõiki laisku, lolle ja kohusetundetuid inimesi (tihtilugu mehi, kuid on palju ka naisi) ei saa AD(H)D-ga välja vabandada. Samas aga ei ole ka õige ega kuidagi konstruktiivne see, kui selle (diagnoosiga kinnitatud) häire all kannatajaid laiskadeks, lollideks ja kohusetundetuteks pidada.
Prognoos kahjuks ei ole julgustav. Tegemist on ikkagi teatud arenguhäirega, mida muuta ei anna. Jah, ADD-pool võib mõnedel juhtudel oma häirest endale aru anda (sest ega tal tegelikult tore ega kerge elada pole, ta saab ju aru et enamik lähedaseid ja kaaslasi pole temaga rahul) ning abi otsida ja saada (medikatsioon + psühhoteraapia + koduse elu struktureerimine). Kuid päris 100% funktsioneerivaid kooselupartnereid neist tavaliselt ikkagi ei saa. Siiski, mõned paarid suudavad välja töötada skeemi, kus andakse ADD-st endale selgelt aru ja mõlemad partnerid loovutavad osa oma mugavusest ja soovidest kooselu nimel. Tavaliselt nii siiski ei lähe, ja tegelikult enamik mitte-ADD pooli varem või hiljem teeb otsuse lahku minna, või siis kannatab pidevalt meeletut stressi ja lõpetab väga raskete füüsiliste haigustega (see on ADD-abieludes ülitavaline), rääkimata psüühhilistest piinadest. Loodan väga, et sina seda teed ei vali, et sa abielu säilitamise nimel omaenda elu ja tervise tuksi keerad.
Teine mitte nii tore uudis on veel. ADD on ülimalt päritav, isegi rohkem kui juukse- või silmavärv, nii et juhul kui su mehe puhul leiab ADD kinnitust, siis teie lapsel võib see ka suure tõenäosusega esineda (või lapse lastel), kuigi muidugi võib ka õnneks minna. Kui su mehel ADD tõesti on (kinnitada võib seda ainult psühhiaater), siis julgeks soovitada selle mehega rohkem lapsi mitte teha, kuna ainuke asi, mis on hullem ADD mehega elamisest, on elamine ADD mehe ja ADD lapsega/lastega. Seda enam, et lapsest ju ei lahuta…
Vabandan väga, et tegin nüüd kindlasti oma jutuga väga paljude hüpikute vanematele haiget. See ei olnud mu soov, ja aktsepteerin juba ette teie miinustused, sest ega mu jutt muidugi ilusasti ei kõla. Kuid soovisin tegelikult midagi muud, mitte teid solvata – lihtsalt teemaalgatajale otsest ja keerutamata informatsiooni anda *täiskasvanud* ADD-ga elamise kohta. Laps on laps, iga vanem armastab oma last nii nagu ta on, ja see peabki nii olema, ning paljud lapsena/noorukina hüpikud siiski saavad täiskasvanuna oma eluga hakkama. Kuid praegu me räägime teisest aspektist – täiskasvanud inimesest, kelle elukaaslane võib osutuda olevat häirega, mis muudab kooselu kahjuks hullumajaks, milles n.ö. \”terve\” partner meeletult kahjustada saab. Praktiliselt läheb ühe inimese haiguse pärast ka teise, (selles osas) terve inimese kordumatu elu nässu ning juurde võib sündida uusi õnnetuid lapsi, kes oma täiskasvanuelus jällegi teistele koormaks on.
Teemaalgatajale ja teistele toeks pakun väga head võrguressurssi antud teemast:
http://www.adhdmarriage.com/
Autor elab ise ADD mehega ja vähemalt üks laps on tal sama häirega. Ta on uurimusele väga pühendunud ja kirjutanud sellest väga hea raamatu
(loe arvustusi siit) http://www.amazon.com/The-ADHD-Effect-Marriage-Relationship/dp/1886941971/ref=sr_1_1?ie=UTF8&qid=1335517497&sr=8-1
(osta siit) http://www.bookdepository.com/ADHD-Effect-on-Marriage-Melissa-Orlov/9781886941977
kuid tegelikult on ta nii kena, et pakub võrgus sisuliselt kogu materjali tasuta. Tema muidugi rõhub sellele, et AD(H)D-abielu on võimalik uuesti üles ehitada, kui mõlemad partnerid häirest teadlikuks saavad ning kompenseerimisele pühenduvad. Kuid tegelikkuses, kui sa loed sellel leheküljel olevat väga sisurikast foorumit, siis sealsetest postitustest tuleb välja, et reaalses elus on selliseid õnnestumislugusid väga, väga vähe. Mitte-ADD pool on lihtsalt lõpuks nii ära piinatud, et tal ei jätku enam jõudu ega soovi midagi uuesti ehitama hakata, ja armastus saab lihtsalt otsa. Kuid see ei tähenda, et ma teemaalgataja olukorra juba ette hukkumisele mõistaksin – üksikuid õnnestujaid ju on, kuigi \”normaalset\” abielu muidugi nad kunagi ei saa.
Veel äraproovitud lugemist samal teemal:
(osta siit, kommentaare loe Amazonist)
http://www.bookdepository.com/Married-Distraction-Edward-Hallowell/9780345508003
http://www.bookdepository.com/Delivered-from-Distraction-Dr-John-Ratey/9780345442314
Ja muidugi nii BookDepository’s kui Amazonis on leheküljel ka palju teisi soovitusi samal teemal raamatute kohta.
Jõudu teemaalgatajale. Kahju, et ma pean nii kurbi ja vähejulgustavaid teateid tooma, ja omamoodi ma loodaksin, et tegu polegi AD(H)D-ga. Kuid kirjelduste kohaselt on palju põhjust seda oletada, ja sel juhul on teadmine siiski vast parem kui lõputu piin. Teemaalgataja, palun ära unusta, et sina oled ka inimene, mitte ohvriloom. Sul on ka õigus elada – kui mitte õnnelikult, siis vähemalt südamerahus.[/tsitaat]
Ma arvan, et mu eks oli selline. Ja mul on temaga laps ka.
—–
Teemaalgataja, nüüd esitad mehele ultimaatumi: kas ta teeb PÜSIKORRALDUSE kindla summa maksmiseks iga kuu sinu arvele (mitte kogu raha, midagi peab mehele kätte ka jääma, aga piisavalt, et tema osa püsikuludest + pool lapse kuludest – laps on ju ühine – kaetud saab) või on teie kooselul lõpp.
Kuna ADHD ei ole intellektipuue, siis peaks mees aru saama ka tõestusest, kui sa konkreetse tabelina paberile paned möödapääsmatud püsikulud, söögiraha (millega hädapärast annab kokku hoida)teie mõlema sissetulekud nüüd ja lähitulevikus ja tema senise panuse. Ütle, et nii edasi enam ei saa. Rehkendage õiglane summa välja ja see peab sulle laekuma püsikorraldusega otse palgapäeval.