Teema: Mees ei saa eelmisest perest üle

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Sa ei saanud aru. Räägin uuesti. Mehel on oma teemadering, mida ta haldab kodus, naisel oma – tööjaotus, nagu igas normaalses organisatsioonis. Kui naine vajab omas vastutusvaldkonnas abi, siis ta peab mehe kohustuseks teda seal aidata (\”too kott!\”). Kui mees vajab abi, siis ta ei kamanda naist, pigem saab ise hakkama ja kui ei saa, siis küsib normaalselt abi, mitte ei pea selle osutamist prioriteediks, mille nimel teine kõik, mis pooleli, kõrvale peab viskama. Sellest ma rääkisin. Liiga tihti kohtan naiste poolt just sellist suhtumist. Mis mõttes on mutrinäide üle pakutud? Sulle tundub ka, et see on täiesti absurdne olukord? Justnimelt. Sellest räägingi, et mehe suust ei kuule tavaliselt midagi sellist, mida naised nii loomulikuks peavad – abikaasa käsutamist.[/tsitaat]tööjaotus? Mis on naiste töõd ja mis meeste? Kas prügikoti välja viimine on mehe või naise töõ ja kas meest peab selleks paluma??? Jne jne

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
tööjaotus? Mis on naiste töõd ja mis meeste? Kas prügikoti välja viimine on mehe või naise töõ ja kas meest peab selleks paluma??? Jne jne[/tsitaat]Tööjaotus on selline, nagu igas kodus otsustatakse. Olemas on ta alati, ükskõik, kes autot remondib või kes prügikotti välja viib. Ei ole vaja alati soorollidest rääkida, mina rääkisin tööjaotusest.

Mõni mees võiks siin seda juttu lugeda ja oma arvamust avaldada, saaks teise poole nägemuse ka.

Mehe tagasi võtnud Kägu, tahaksin küsida, kuidas sul õnnestus pärast nutu ja kurbuseperjoodi ennast optimistlikumale lainele häälestada? Mul mees ka keskealine ja juba mitmed kuud küla peal. Aga mina ei saa kuidagi sellest kurbusest ja valust üle. Annan endale selgelt aru, et peaksin tegelema iseendaga, käima väljas ja suhtlema inimestega, aga valu on nii suur, et ma ei saa sellega kuidagi hakkama. Ükskõik kui palju püüan, aga mõte liigub ikka tahtmatult mehe peale, pealegi küsivad lapsed isa järele ning ka seda on mul väga valus taluda. Ehk siis, terve mõistus käseb mul teha üht, aga minu emotsionaalne pool ei lähe sellega kohe kuidagi kaasa. Kuidas see sinul õnnestus? Mehel samuti leitud eluarmastus, asjade käik on olnud laias laastus täpselt sarnane kui sinul või siin teistel keskeakriisis meeste naistel. Üldiselt ei pea ma end nõrgaks inimeseks, aga selles olukorras olen lihtsalt nõrkus ise, kurbus mida tunnen oma perele mõeldes tahab ära lämmatada ja lastest on kahju.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mehe tagasi võtnud Kägu, tahaksin küsida, kuidas sul õnnestus pärast nutu ja kurbuseperjoodi ennast optimistlikumale lainele häälestada? Mul mees ka keskealine ja juba mitmed kuud küla peal. Aga mina ei saa kuidagi sellest kurbusest ja valust üle. Annan endale selgelt aru, et peaksin tegelema iseendaga, käima väljas ja suhtlema inimestega, aga valu on nii suur, et ma ei saa sellega kuidagi hakkama. Ükskõik kui palju püüan, aga mõte liigub ikka tahtmatult mehe peale, pealegi küsivad lapsed isa järele ning ka seda on mul väga valus taluda. Ehk siis, terve mõistus käseb mul teha üht, aga minu emotsionaalne pool ei lähe sellega kohe kuidagi kaasa. Kuidas see sinul õnnestus? Mehel samuti leitud eluarmastus, asjade käik on olnud laias laastus täpselt sarnane kui sinul või siin teistel keskeakriisis meeste naistel. Üldiselt ei pea ma end nõrgaks inimeseks, aga selles olukorras olen lihtsalt nõrkus ise, kurbus mida tunnen oma perele mõeldes tahab ära lämmatada ja lastest on kahju.[/tsitaat]

ega see mulle ka kerge polnud. mõtlesin juhtunule ööd ja päevad ja olin nagu puuga pähe saanud, sest kõik see tundus lihtsalt nii ebareaalne.
alguses ma ainult nutsin. õnneks olin kodune ja sain seda teha täpselt niipalju, kui vajadust oli. ilmselt põdesingi selle valu eriti intensiivselt läbi, aga mu lähedased olid mu pärast ikka väga mures, sest ma ei saanud magada ja ma ei söönud midagi.
ja siis, umbes kuu peale mehe minekut, leidsin siit, perekoolist ühe sarmase teema alt omale sõbranna, kes oli ka midagi sarnast läbi elanud ja kelle mees tagasi tuli. me meilisime iga jumala päev ja see kirjavahetus oli ikka meeletu. ta andis mulle ikka väga palju tuge. uskumatu, kuidas täiesti võõras inimene viitsis ja suutis päevade viisi mu hala kuulata, aga see andis tohutut jõudu.
kuna mul pisikesed lapsed ja tugivõrgustikku, kes lapsi hoiaks, eriti polnud (mees oma armukesega elasid ca 140km eemal), siis väljas käia niikuinii ei saanud ja ega polnud isugi.
nõustaja aga soovitas oma lugu rääkida just võõrastele, erapooletutele inimestele. õnneks on tänapäeval netis piisavalt kohti, kust neid leida võib ja nii see läks. sain väga palju abi ja lootust just meestelt, mis oli ka väga olulise tähtsusega ja kuna ühel tekkis minu suhtes eriti suur huvi, siis temaga sain siis lõpuks, kuid hiljem ka kokku (kuigi ka siis mõtlesin veel vaid oma mehele ja süümekad olid meeletud).
see on siis väga lühidalt, kuidas mina sellest valust vaikselt toibuma hakkasin.
kusjuures, umbes 2-3 kuud peale mehe ära minekut, tundsin tema ära olles end juba suht normaalselt, aga iga kord, kui ta kodus käis, siis tiris jälle kõik haavad lahti (ka lastel) ja siis läks jälle päevi, et sellest toibuda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]Mis nägemust sa loodad? Ausast ülestunnistusest võid unistada. Saaksid ainult vabandusi, kuidas \”kodu ja töö lõid stressi nii üle pea kokku ning naine ei suutnud mind mõista, meil olid pidevalt tülid\”, jne. Kuidas süüdi on ikka rasked olud ja abikaasa, aga mitte ainult tema ise. Ma tahaksin siiralt näha meest, kes tuleb ausalt tunnistama, et \”läksin teisega voodisse, sest olin nõrk ja otsustusvõimetu ega andnud endale aru, millise vea tegin\”.[/tsitaat]No sa loe nüüd ise oma juttu ja vasta endale ausalt, kas sinus on eelarvamus meeste suhtes või mitte? Ja mida peab tundma see mees, keda sa selliselt (põhjuseta) sildistad? Ma ei saa öelda, et tunneksin massiliselt selliseid mehi, nagu räägid, sest mul ei ole kombeks teiste perede pereprobleeme meestega arutada (naistega ka mitte, mõni sõbranna välja arvatud), kuid minu oma mees on selline, kes tunnistas süüd ning ka sõbranna mees on samasugune. Sa vaata natuke ette oma sildistamisega.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Palun räägi paari sõnaga, kuidas sellel pk- st leitud sõbrannal asjade käik oli ja kaua tal see jama kestis. Olles ise samas olukorras , leiab väga palju tuge nö. saatusekaaslaste juttudest, avastad hämmastavaid sarnasusi ja seletusi neile protsessidele. Saan aru, et temal lõppes kõik samuti hästi, kui pikk tema mehel see kriis oli ja mis kasulikke näpunäiteid ta sulle jagas? Üsu või mitte, aga sellistest muljete vahetamisest on mulle rohkem abi, kui sa arvata oskad:).[/tsitaat]

sa unustad, ma tean TÄPSELT, kui palju sellest abi on 🙂
temal oli see asi siiski natuke teistsugune, aga ma ei saanudki temalt abi niivõrd tema enda kogemusest rääkides, kui sellest, et ma pidevalt talle asjade käikudest teada andsin ja ta siis mind lohutas ja aitas mõelda, kuidas ma järgnevalt käituma peaksin. olin ju ise emotsionaalselt nii sassis, et kartsin pidevalt mõne lollusega hakkama saada.

Viimasele meeleheitlikule Käole ütlen, et esimine reegel on LASE LAHTI. Läks oma teed, sina elad nüüd oma elu, just sellist, millist sa nüüd antud kohast edasi saad elada. Mees ei pruugi tagasi tulla, mistõttu ära raiska oma aega tema tagasiootamisele. Tegele oma asjadega, mis sina ja lapsi õnnelikuks teevad. Kui mees tuleb tagasi, siis keskendu jätkuvalt enda vajadusetele ja siis temale ka. Sina oled praegu kõige tähtsam, mistõttu ära raiska oma mõtteid oma mehele, et kuna tuleb, mida ta teeb, kas-kuidas. See on raisatud aeg. Ma ise tegelen mõnikord ka sellega, kuid tõde on see, et mida rohkem sa kaugened, seda rohkem avastad, et ilma temata on ka elu võimalik ja see võib sind isegi õnnelikumaks teha. Praegune lahkunud mees seda ju ei tee. Kui on kohal, siis mõtle, et kuidas seda suhet taas luua.
Kõige tähtsam oled sina ja sinu lapsed. Palun keskendu oma elule, kuidas seda õnnelikuks teha. Sinu elu ei tee heaks mitte see praegu lahkunud mees. Seega hakkad nüüd elama endale. Õnneks on lahkunud mees sulle selleks suurepärase võimaluse anda. Saa ei peagi mingit suhet looma preagu, kuid jalaga tagumikku annad endale küll, et kohtuda vanade, seniste ja uute tuttavatega ning kogeda enale ja lastele uusi suhteid ja sündmusi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui see saladus pole, siis millisest teemast sa ta leidsid? Viskaksin hea meelega sellele teemale pilgu peale, seda muidugi juhul kui seal käib jutt samadel teemade, millest siin. Ehk leian sealt enda jaoks midagi kasulikku ja võib olla ka lohutavat. [/tsitaat]

http://www.perekool.ee/index.php?id=43743&class=forum_schnell&action=view_post&post=9575333

Niipalju tahaksin veel sinu käest küsida, et kas on midagi, mida mina omalt poolt teha saaksin, et mees siiski pere juurde tagasi pöörduks või ei saa mina siin reaalselt mitte midagi teha? Ütlen veel niipalju, et mehe nähes ei ole ma nutnud ega halanud, vastupidi, olen püüdnud jätta endast rahuliku ja tasakaaluka mulje.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
kahjuks on kõik inimesed erinevad ja jube raske on nii nõu anda, kuigi tahaks ju. ma ei tahaks, et ükski naine ja ema, peaks kunagi sellist pöörast valu läbi elama, seepärast olen ka teemaalgataja suhtes absoluutselt ja üheselt vihane. kuidas üks inimene saab ometi nii enesekeskne olla ja siis veel mingist suures armastusest ja õnnest jahuda?![/tsitaat]hmh, kas siis sina selles mõtteavalduses ei ole enesekeskne? kui sinul on valus, siis on see oluline, aga kui teisel naisel on valus (kes on leidnud ehk üle mitme aastakümne omale armastuse, võibolla tahtmatult, võibolla tahtlikult), siis see on enesekesksus? ja ärge sõitke nende laste valu seljas. lapsed on alati trump, see on selge, kuid mispoolest küll peaks sinu tunded olema olulisemad kui selle teise naise tunded, et tema peaks oma õnnest sinu nimel loobuma, see on täiesti arusaamatu mulle. saaks ta selle mehega õnnelikuks või mitte, seda ei tea sina ega mina, kuid kohe eos suhtuda nii, et sinu õnn pole oluline, peaasi, et minu õnn alles jääb … aru ma ei saa.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

sina oled üks naistest, keda mees on maha jätnud, siis tagasi tulnud ja oma süüd tunnistab? ja sa õigustad kõige selle juures armukesi? tõsiselt? ja lapsed ei ole selleks sinu jaoks tõesti piisav ja kõige olulisem põhjus?
seda ei anna ju enda läbielatuga võrreldagi.[/tsitaat]jah, tõsiselt. kui suhe katki läheb, siis ei süüdista ma selles küll kedagi kolmandat, ei maailmarevolutsiooni, naabrinaist ega Ansipit, vaatan ikka ja ainult omaenda pere ja oma valikute poole. krt, mees ei ole mingi aksessuaar, mida naised krabavad ja kes tugevamini krabas, see sai omale (ja on süüdi teise ees). mees läheb ise ja teeb omi valikuid, vahel õigeid ja vahel valesid ning armuke on siin samasugune ohver kui see naine, kes haiget saab.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
jah, tõsiselt. kui suhe katki läheb, siis ei süüdista ma selles küll kedagi kolmandat, ei maailmarevolutsiooni, naabrinaist ega Ansipit, vaatan ikka ja ainult omaenda pere ja oma valikute poole. krt, mees ei ole mingi aksessuaar, mida naised krabavad ja kes tugevamini krabas, see sai omale (ja on süüdi teise ees). mees läheb ise ja teeb omi valikuid, vahel õigeid ja vahel valesid ning armuke on siin samasugune ohver kui see naine, kes haiget saab. [/tsitaat]

jah, armuke kes teab, kuhu ta ronib ja siis maha jäetakse, on tõesti veel see suurim ohver, keda haletseda.
mis neist issit taganutvatest lastest…
äkki patsutasid enda mehe armukesele veel kaastundlikult õlale ka, sest vaeseke ju ei teadnud, kuhu ta ronib?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Võiks ikka nüüd mõelda ka sellele, et ARMUKE ei ole selles siiski süüdi, et oma MEES on pere juurest jalga lasknud. No ei saa nii süüdimatu olla, et mehel üldse mingit süüd ei näe. Muidugi, kui on soov meest enda juurde tagasi saada, siis on vaja situatsiooni ilustada ja kogu sodi armukese kaela valada, aga olgem ausad, lapsed on trauma saanud siiski oma isa käitumise pärast, oma ema käitumise pärast, mitte kaugel eemalviibiva abstraktse armukese pärast, keda nad elu sees näinudki pole.

Muidugi ei ole ilus tegu abielumehega mehkeldada, aga ega see mees seal armukese juures nüüd vägivaldselt lõa otsas küll ei ole, surma ähvardusel. Ju siis on mehel endal ikka midagi puudu, kas tahtehugevusest, arust või armastusest, vahet pole, aga niimoodi ei saa asjasse suhtuda, et mees on \”ne prit¨jom\” ja asi on kuidagi naistevaheline. EI ole, see probleem on abielumehe ja abielunaise vaheline, armuke võib tahta mida iganes, unistada millest iganes, aga otsuseid langetab tema suhtes siiski vana abielupaar, omavahelise suhtlemise alusel. Senikaua kuni ainsa patuoinana nähakse naist, kelle juurde mees oma seadusliku abikaasa juurest põgenes, on asi ikka väga vildakas. Ei saa suhtuda mehesse kui mingisse süüdimatusse idiooti. Ja kui ta seda on, tõepoolest kui ta on nii loll ja süüdimatu, et enda tegude eest grammigi ei vastuta, ei peagi abikaasa silmis vastutama, siis milleks sellist tagasi tahta? Tallaaluseks? Rahakotiks? Käsutätjaks?[/tsitaat]

mina muide pole kunagi arvanud, et vaid armuke kogu loos süüdi on. muidugi on mees ka. kahjuks tean ma ka seda, et ta ei olnud see aeg tema ise ja seda nähes, kasutas see teine naine igat võimalust, et mees endale saada ja meie elu maksimaalselt põrguks muuta. need ei ole minu mehe süüdistused, et süüd kellegi teise kaela ajada vaid armuke valgustas mind mulle saadetud kirjades väga põhjalikult ja värvikalt, mida ta minust arvab, kui tore naine tema on ja kõigist plaanidest, kuidas ta aitab oma tarkade sõprade jõu ja nõuga meid tänavale tõsta. kas üks normaalne naine teeb midagi sellist?
krt. said mehe ja jäta siis mind ja lapsed vähemalt rahule, aga ta lihtsalt ei suutnud oma võidurõõmu enda teada jätta.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

krt. said mehe ja jäta siis mind ja lapsed vähemalt rahule, aga ta lihtsalt ei suutnud oma võidurõõmu enda teada jätta.
[/tsitaat]

Jah, okei, see sinu mehe armuke oli vast tõesti eriline mõrd, aga teemaalgataja ei tundu enda postituste põhjal küll selline olevat, et viha oma mehe armukese suhtes tema peale valama peaksid. Teemaalgataja näib olevat pigem naiivne armunu, keda abielumees ajaviiteks ära kasutab, oma pere ja laste arvelt. No näed, tahab jah nüüd, kaks aastat hiljem, meest ikka rohkem endale, aga kuskilt ei tule välja see, et ta oleks pereemaga kuidagi kontakti võtnud või aktiivselt meest pereelust loobuma sundinud, muretseb ja kannatab rohkem omaette nurgas ja kardab ka tõesti üksikuks jääda. Tavalise naise naiselikud tunded.

Kõik armukesed ei pruugi alguses ise teadagi seda, et nad on armukesed, alles hiljem selgub, et nende kallim polegi vallaline, vaid hoopis abielumees ja olnud aastaid ontlik pereisa. Päris sama vitsaga neid lüüa ei saa.