Tere!
Olen 26a naine, mehega suhtes oleme olnud 8a ja selle aja jooksul kasvab ka peres üks paariaastane laps. Saime hiljuti kutse pulma, mehe pereliige abiellub, juba 4.korda. Ütlesin mehele, et mina ei kavatse tulla, ma ei poolda selliseid “Vaprad ja ilusad” stiilis elusid, et kokku-lahku jne jne. Mees solvus, tema arvates pean ma suu kinni hoidma ja oma arvamust endale hoidma, et kui on kutsutud siis tuleb minna. Ma ei kavatsegi, ütlesin et ma olen kindlasti sel päeval tööl. Mingu ise.
Oleme ise mehega rääkinud pikalt teemal, miks mina tahan abielluda. Mind on elus kasvatatud niimoodi, et tuleb ikka abielluda ja olen alati niimoodi ka unistanud. Olen töesti korralik olnud, ei tarbi alkoholi ega suitsu, enne temaga kohtumist ei olnud ka vahekorras kellegi teisega, hoidain ennast selle ühe jaoks. Ja ma olen töesti önnelik, et leidsin endale sellise mehe, täielik unelm. Tema aga ütles, et tahab abielluda (kui ikka tahab) alles 30ndates aastates, minu arust oleme me siis juba jöpe vanad selliseks asjaks ja koos oldud siis liiga palju aastaid juba.
Praegu on peres üks laps, tahaksin ka teist last, aga niimoodi ma ei soovi, kui mees ei anna mulle mingit kindlustunnet, et me kunagi ikka asjad seaduslikuks ajame.
Ma ei teagi kohe mis teha, köik on muidu super tore, aga tundub et tema ei ole abielu inimene…. Mina aga olen seda väga! Mulle piisaks isegi pisikesest registreerimisest ja kuskil vaikselt pereringis maha istuda peolauda, lihtsalt, et oleks ühine nimi ja oleks löpuks perekonna tunne. Tema jaoks ei ole see oluline, vöibolla ei ole mitte kunagi…. ma ei tegi mis teha, sest mina väga soovin abielu, kas peaksin küsima otse,et kas kunagi soovib abielluda vöi lihtsalt vaikselt kannatama ja ootama? Samas ma tahan ju ikkagi teada, mida tulebik meile toob. Ma ei taha ka elada niimoodi oma elu, et mingid punktid elus, mis minu jaoks on olulised ei saagi täidetud….:(
Teema: Mees ei taha abielluda
Ahah.
Ma ei saa jätkuvalt aru, miks saavad abielusooviga naised vallalisena lapse.
kas sa mehele oma tunnetest oled rääkinud? ära hoia neid vaka all. mehed on juhmid, ise nad aru ei saa, kui sellised asjad naisele haiget teevad.
>kas peaksin küsima otse,et kas kunagi soovib abielluda või lihtsalt vaikselt kannatama ja ootama? Samas ma tahan ju ikkagi teada, mida tulevik meile toob.>
Jah peaksid küsima ise, aga kas sa vastuse saad, on iseküsimus. Mina tegin ise ettepaneku, ootan vastust juba 2 aastat. Et miks ma minema ei kõnni – no pole nagu karjuvat põhjust, võime koos edasi loksuda kuni loksume.
Mina olen ka oma kaaslaselt tahtnud teada, mida tulevik meile toob, tema jällegi ei taha sel teemal üldse rääkida. Et milleks kõik plaanid, elu nagunii läheb nagu läheb.
Mina näen siin naisepoolset soovi lasta rihm lõdvaks. Praegu peab naine siiski natuke suhte nimel pingutama, aga kui mees abielluks, siis naisel kindlus käes ja edasi läheb suhe allamäge nagu veerev heinapall. Mehe poolt maailma kõige lollim tegu abielluda, pigem minge lahku ja naine abiellugu siis mõne elukindlustajaga. Vähemalt mehel on mõistus peas.
Naine ise ka kirjutab, muretseks teise lapse juurde ja mehe arvamus? Naine siis hakkabki lastele elama ja mees närigu muru. Edasi mehel jääbki üle ainult otsida uus naine kes on temast huvitatud.
Mul on ka pikaajaline suhe mehega, kes ei taha abielluda. Mõned aastad tagasi rääkisime sellest, pärast seda on mul asi selge – kui tema ei taha abielluda, siis mina olen vaba naine, kes temaga lihtsalt juhuslikult koos elab ja kepib. Kui peaks tekkima mõni ahvatlevam võimalus, kasutan seda. Nii ongi. Kui tema ei taha ennast siduda, siis mind ka see suhe ei seo.
Mind on elus kasvatatud niimoodi, et tuleb ikka abielluda ja olen alati niimoodi ka unistanud. Olen töesti korralik olnud, ei tarbi alkoholi ega suitsu, enne temaga kohtumist ei olnud ka vahekorras kellegi teisega, hoidain ennast selle ühe jaoks.
Kus see kasvatus ja korralikkus siis jäi, kui oli kõige õigem aeg teil abielluda? See kõige õigem aeg oli muidugi enne kooselu algust ja kohe kindlasti enne lapse sündi.
Tüüpiliselt need mehed, kes abielluda ei soovi, vähemalt mitte käesoleval hetkel ega lähitulevikus, soovivad lihtsalt oma vallalisepõlve pikendada.
Naine soovib muidugi kindlustunnet, et kas ollakse pere või mitte. Eriti enne laste (juurde) planeerimist, sest reeglina jäävad lapsed (ja kahjuks ka kogu nende kasvatamine ja ülalpidaminegi) ikka naise kanda, kui mees otsustab, et tema nüüd leidis parema kaaslase.
Tolle parema kaaslasega võidakse ka üsna kähku abielluda, hoolimata eelnevatest seisukohtadest abielu osas.
Mul on ka pikaajaline suhe mehega, kes ei taha abielluda. Mõned aastad tagasi rääkisime sellest, pärast seda on mul asi selge – kui tema ei taha abielluda, siis mina olen vaba naine, kes temaga lihtsalt juhuslikult koos elab ja kepib. Kui peaks tekkima mõni ahvatlevam võimalus, kasutan seda. Nii ongi. Kui tema ei taha ennast siduda, siis mind ka see suhe ei seo.
Vana sa oled kui sellist teksti paned? 16?
Teiste pulma ei taha minna -pähh, aga ise hädaldab et teda naiseks ei võeta.
No aga mõtle selle üle, kas sinu abiellumise soovil on mingi tõsisem sisuline põhjus ka või mitte? Kui seda sisu ikka ei ole, vaid soov põhineb emotsioonidel, on ikka ülimalt lapsik jalgu trampida ja kisada, et mina tahan. Mina nt abiellusin oma mehega pärast seda, kui olime 18 aastat koos elanud ja 2 last teismeliseks kasvatanud. Ühel hetkel tundus see ametliku abielu soov lihtsalt äge ja fun. Ma võtsin isegi omale mehe perekonnanime ja loobusin oma nimest, sest tundus lihtsalt vahva keskeas nime vahetada, kuigi olin seoses tööga oma nimega juba teatavat tuntust kogunud. Elu ei maksa liiga tõsiselt võtta, nagu näed, tekitab see asjatut stressi.
Mina suitsetasin, tarbisin alkoholi ja enne oli ikka mehi ka – aga mees pani peale aastast tutvust põlve maha ja ulatas sõrmuse. Seega ei aita süütus ja karskus mehele saamisele mitte üks teps kaasa.
Kõik väga õige – igaüks elab nagu tahab – aga miks sa mehele enne lapse saamist ei öelnud, et sinu jaoks tähendab lapse saamine ka ühtlasi abielu ja kindlat pere-kodu?
Mul on lapsed, olen olnud abielus. Praegusele kaaslasele, kellel lapsi pole, ütlesin, et elame visiitsuhet, aga mina kokku ei koli ega lapsi ei tee juurde muul juhul, kui ainult inimesega, kellega enne abiellun. Seega kui mingeid tõsisemaid plaane ei ole,siis mina ei ole mingi sokipesija ja vaaritaja – oma kodu, lapsed ja muu vajalik olemas niigi. Ja kui mees soovib suhet edasi arendada, siis teab täpselt, mis suunas liikuda. Seni elan päev korraga.
Minu arust tuleb mehed konkreetselt fakti ette panna – võta või jäta – miks lasta endaga niimoodi teha???
Ma näen siin mitut probleemi.
Esiteks, nagu siin ka enne välja toodi, miks sa siis said lapse enne abielu? Kui väidetavalt oled põhimõtetega ja elu peab täpselt plaanide “abielu-laps” järgi käima?
Teiseks, milleks üldse saada laps inimesega, kellega ei ole elus olulisi asju ja väärtusi läbi arutatud? Sa ju teadsid enne lapse saamist, et tema nii suur abielufänn ei ole. Või ei teadnud? Tegite uisapäisa, eelnevalt kaalumata ja planeerimata suurest armumisest kohe selle lapse?
Kolmandaks:
“Mulle piisaks isegi pisikesest registreerimisest ja kuskil vaikselt pereringis maha istuda peolauda, lihtsalt, et oleks ühine nimi ja oleks löpuks perekonna tunne.”
Kuidas see ühine nimi perekonna tunde peaks tekitama? Kui sul see siiani 8 aasta jooksul tekkinud ei ole, liiati, et teil veel ühine laps on, kas sulle siis ei tundu, et ehk olete te lihtsalt kaks inimest, kes miskipärast koos elavad? Et polegi nagu ühiseid siduvaid (pere)väärtusi või ühist tulevikku koos?
Minu arvamus on, et mida rohkem sa selle abielu teemaga mehele pinda käid, seda halvem sulle ja su mehele.
Kui olete ilma abiellumisetagi õnnelikud, panustate võrdselt lapse kasvatamisse, ja muus osas mees on tubli ja korralik, milleks seda solkida abielu teemaga.
Mina näiteks ei soovi üldse abielluda, kuidas see mu iseseisvust ja suhet paremaks muudaks?
Vastupidiselt abiellujatele, ei soovi ma mingitpidi aheldatud olla, a la olen kellegi oma- EI – ma ei ole kellegi oma.
Mina oma lapse isale ei öelnud tegelikult midagi, aga olin kindlal seisukohal, et sohilast mina ei sünnita. Lapse eostamise hetkel peame olema juba abielus (ehk siis ma kõlbab talle abikaasaks ka ilma mõjuva põhjuseta tite näol) või ei ole sellel mõttetul suvalisel jorsil minu lapsega mingit asja. Aga mees tegi ettepaneku ära kui olime vast poolteist aastat koos olnud. Sealt edasi olime paar aastat kihlatud – siis lohistasin mina jalgu tegelikult, ei kannata igasugu planeerimist jms värki, oleks võinud minu pärast ka kasvõi kahekesi registreerimine olla. Lõpuks sai ka siis abiellutud, paari aasta pärast tuli titt ka. Laps oli poolteist, kui ära kolisin. Siiani mõtlen, et milleks mul seda abielu üldse vaja oli. Igavene jama pärast kohtu kaudu lahutada ja muu tramburai. Saan väga hästi aru tegelikult meestest, sest abielu tõesti ei muuda midagi paremaks ja kui tahetakse koos olla, ollakse seda rõõmsalt ka ilma paberita. Aga kui ühel hetkel ikka asi hapuks läheb, on ilma paberita palju lihtsam ja kiirem lahutada.
Ja ikka ma tunnen ka, et mees võiks selle ettepaneku juba ära teha. Ilmselt ma ametlikuks enam asja ei ajakski, kihlatud on ka tore olla. Samas kui ma saan sellest kõigest aru, miks ma siis üldse tahan, et mees ettepaneku teeks? Ajuvaba ju tegelikult. Tean hästi, et seda pole üldse vaja, aga ikka tahan.
Arvan, et see soov tuleb nendest muinasjuttudest ja muudest toredatest lugudest, mis alati abieluga lõppevad. Kujutage nüüd siis ette, et Lumivageke oleks oma printsiga lihtsalt koos elanud! Absurd ju. Ja nii see meile ilmselt lapsest saadik pähe taotaksegi, et kui ei ole abielus, siis ei ole päris.
Reaalsus on aga see, et abielu nimel võetakse meheks igasugu s*takotte, peaasi, et oleks päris ja siis need pudulojused, kes muidu naist ei saaks, kasutavad seda ära ja teevad kohe kiiresti ettepaneku. Ja nii siis juhtubki, et lahutuste arv on kõrge ja kõik need head mehed on ripakil, pole nagu õieti kellegi jagu, sest nad teavad ise hästi, et neil ei ole vaja paberiga naist ära meelitada, piisavalt hea mees kõlbab muidu ka. Ja siis pärast imestavad, et mis nüüd siis naisel hakkas, kõik oli ju nii hästi. Ja see kasvatab peale uue põlvkonna samasuguseid töllmokki.
Nõme.
Ma ei saa jätkuvalt aru, miks saavad abielusooviga naised vallalisena lapse.
Eks ikka suurest hirmust, et mees jooksu ei paneks.
Mõnel mehel on välja kujunenud vastutustunne oma järglaste ees. Selleks ei pea iga järglase emaga altari ette minema.
Siinkohal tean isiklikust kogemusest rääkida, et ilma paberita ON KÜLL lihtsam ja kiirem see lahkuminek. Minul oleks olnud asjaga ühel pool, aga kuna teine pool oligi tõbras, siis pidin eraldi hakkama veel kohtu kaudu lahutust nõudma, mis nõuab ka muide nii aega kui raha. Seega loll jutt suhu tagasi.
Iseasi on siis, kui on jah mingid varalised põhjused nt, siis küll on oluline, aga tänapäeval on selleks võimalik ka lihtsalt kooselu registreerida.
Poleks olnud minu lollakat heledinisy unistust abielust, oleks mu viimane abielu olemata ja oleks suur hunnik närvirakke alles jäänud. Aga mis ma sellest õppisin? Mitte midagi, ilmselgelt.
Kallis, teemaalgataja!
Esiteks, mõtle järgi, kas sa ikka päriselt tahaksid abielluda. See on lihtne: vasta järgnevatele küsimustele ja kui kõik vastused on “jah”, siis vast oledki selleks sammuks valmis..
1) Kas sa tahaksid abielluda, kui sellega ei kaasne sinu nime muutus?
2) Kas sa tahaksid abielluda, kui sellega ei kaasne sõrmuseid (või muid ehtevidinaid)?
3) Kas sa tahaksid abielluda, kui polekski mingit tseremooniat? Lihtsalt ärkad üks hommik üles ja tead, et nüüd oled abielus.
4) Kas sa tahaksid abielluda, kui teaksid, et su mehe ettevõte on pankroti äärel ja kuna abielus on vara ühine, siis oled nõus oma perekonna säästud tema laenude katteks andma? (siin on muidugi rohkem detaile – kas su mees on üldse firmaomanik, kas sul on üldse sääste, kas teil on plaanis teha lahusvaralepingu… aga fakt on, et sellele ühisele firmaomamisele abielus inimesed eriti ei mõtle, kui probleeme pole)
Teiseks, kui nüüd eelnevatele küsimustele õigesti vastasid, siis ütle oma mehele tõtt: “Ma ei taha selle pereliikme pulma minna, sest arvasin alati, et järgmine pulm siin peres on minu oma. Tema abiellub juba 4ndat korda, aga ma pole veel kordagi abielluda saanud. Tahaksin seda väga!”
Hea suhte tunnus on see, kui mõlemad saavad oma vajadusi teisele välja öelda ja neid ka kuulda võetakse. See ei tähenda, et su abiellumisvajadus muidugi kindlasti rahuldatud saab, sest mehel võib olla ka väga põjendatud mitteabiellumisevajadus.
Neid vabaelusid, mille puhul pärast lahkuminekut kibedasti kahetsetakse, et abielus polnud ja seadus sind seega lahutusel ei kaitsnud, on nähtud küll. Lihtsam ja kiirem on lahutada siis, kui mõlemad on mõistlikud inimesed. Lahkuminekut paber ei tee ei aeglasemaks ega selle puudumine valutumaks. Teame ilmselt kõik mõnda vabapaari, kelle lahkuminek oli verine võitlus elukoha, laste, auto jms üle, mis kestis aaaaaaastaid.
ilma abieluta on lihtne lahku minna – igaüks saab selle, mille ostnud on. elukoht on selle oma, kelle nimi seisab kinnistusraamatus. auto selle oma, kelle nimel see ark-s on. pesumasina saab see, kelle kontoväljavõttel see kirjas jne.
ajuvaba, kui abielu on vaja vaid selleks, et see kaitseks (tavaliselt naist) kellegi/millegi eest. miks võetakse naisi kui vaesekesi, kes mehe armust elavad? normaalne on ka naisel enne pere loomist oma kinnisvara soetada ning tagalat kindlustada, mitte jääda lootma abielu kaitsvale tiivale ning mehe rahale
Ah, siukse toruloruga nüüd oma tuju rikkuma. Lükka talle mingid tekstiilid selga, võta käekõrvale minge pange omale registreerimise-aeg kirja. Miks Sa heidutad ennast, Naine? : )
Ja siis ükspäe käite veel korra ära ja korras. Ei paina see teema enam.
Virisema hakkab, siis pane ta kindlal käel paika – eitea, miks Sina peaksid nagu vallasema ringi kondama, lapsega lastaias ja koolis ja kusveel. Nomida.
Ma saan küll aru Sust.
pritnispeeers 27.05.2018 16:42
Ah, siukse toruloruga nüüd oma tuju rikkuma. Lükka talle mingid tekstiilid selga, võta käekõrvale minge pange omale registreerimise-aeg kirja.
Teisele soovituseks hea küll, aga iga mees ei ole selline, et võta aga käekõrvale ja mine aja asi korda. Kui see nii lihtsalt käiks, siis oleks enamus “mees ei taha abielluda” teemasid olemata.
: ) Samamoodi ütlen mina, et see “teistelesoovituseksheaküll”-stiil on lihtsalt üks kõrvalepuiklemise mäng masohhismisugemetega. Kui tahetakse niiväga ikka seda oma staatust mitte kunagi mitte millegagi muuta, siis võib mõelda ja öelda millele iganes midagi negatiivset vastu.
Mõtleks. Naised teevad suuri asju, sünnitavad, mõtlevad juba teisest lapsest sellesama mehega ja siis on selline sammuke nüüd nii ületamatu? Või on see mees mingi koletis, et kui naine nüüd midagi korraldab, siis läheb kallale(võimatu see muidugi ka pole)? Või hakkab karjuma ja naist peksma?
Tagantjärgi tarkus on, et naised on mitte abielluda tahtvatel meestel liiga mugavalt käes ja selles on naised ise süüdi. Kahjuks teevad ka tulevikus naised selle vea, et kõigepealt hakkavad kodu mängima, mehe särke ja sokke kokku korjama ja pesema ning alles siis, kui hing sees pooleldi puru on, pääseb tegelik mõte enda seest välja. Ebameeldiv, raske ja ängistav mõlemale osapoolele.
* Ja kui edasi mõelda…et kui naisel kohe üldse pole õigust oma südamesoovile ja kui tal on selline karm mees, kes vankumatult keeldub abiellumast(ehk teiste sõnadega – talle ei meeldi oma naisele rõõmu valmistada), siis sellisega on ju pehmeltöeldes vastik koos eladagi.
enne temaga kohtumist ei olnud ka vahekorras kellegi teisega
Tohoh… Et siis teistega vahekordades olemisega alustasid alles peale temaga kohtumist?
Teemaalgataja on wannabe “tibi” ja põeb oma staatuse pärast. Iga pressib peale, korts kisub näkku ja perse kipub pekiseks minema…
Ära põe, mees peab sind veel aasta-paar ja vahetab uue Parbi vasta välja. Sina aga leiad omale uue koha… näiteks muuseumis või midagi.
Ära põe, mees peab sind veel aasta-paar ja vahetab uue Parbi vasta välja. Sina aga leiad omale uue koha… näiteks muuseumis või midagi.
Oletame, et nii ongi. Mis siis kvalifitseeruks naise mitte-tibiks vaid abielumaterjaliks? Antud teemas näeme: naine, kes soovib olla truu oma mehele ning saada rohkem kui üks laps. Ühiskonna ja meeste vaatevinklist ju üks õige naine ongi selline (lahendab iibeprobleemi, samas soovib ainult ühte meest, piisavalt klammerduv, et erinevate soovide puhul lahkuminekut ikka ei algata). “Pahaks tibiks” kvalifitseerub ju selline naine, kes ei soovi lapsi, ei soovi abielu, ei soovi truu olla jne. Selliste kohta tavaliselt öeldakse, et ringitõmbajad võetakse paariks aastaks ainult. Siinne teema seisnebki selles, et paljud pereemad ja korralikud naised ei saa aru, mis neist puudu jääb, kui nad on oma arust igati “hea naise” kriteeriumitele vastavad. (Sellistele, mis ühiskonna poolt on signaliseeritud, et ole XYZ ja saad premeeritud pühenduva mehega.) Milles seisneb antud teema naise süü, et tema selleks paari-aasta-tibiks kvalifitseerida?
Täpselt nii ongi. Mehed ei loe mõtteid, neile tuleb öelda selge häälega: ma armastan sind ja soovin saada sinu ametlikuks naiseks.
Ma ise olin sarnases seisus aint et suhte alguses oli mul endal ka kaks abielust. Peale kolme last ja 15 aastat, ladusin aga oma mõtted letti ja abiellusime. Varem oli tema poolt ikka see jutt, et mis see sulle annab…
Mina elan ka kooselus oma mehega, 11 aastat juba. kasvatame kolme last. Tore mees on, aga abiellumast keeldub, minu arvamus selles osas teda ei kõiguta. Mina juba olen juhust kasutanud ja oma vabadust kasutanud, välislähetuses, olukorras, mis süümepiinu ei tekita ja mille väljatuleku tõenäosus on väike. Tore on end aeg-ajalt atraktiivsena tunda. Abielus olles poleks ma seda iialgi teinud, nii suurt vajadust mul ka ei ole. Ilmselt sellise samasuguse vaba tegutsemise eesmärgil meeski abiellumisest keeldub. Eks see tema valik ole.
Mina elan ka kooselus oma mehega, 11 aastat juba. kasvatame kolme last. Tore mees on, aga abiellumast keeldub, minu arvamus selles osas teda ei kõiguta. Mina juba olen juhust kasutanud ja oma vabadust kasutanud, välislähetuses, olukorras, mis süümepiinu ei tekita ja mille väljatuleku tõenäosus on väike. Tore on end aeg-ajalt atraktiivsena tunda. Abielus olles poleks ma seda iialgi teinud, nii suurt vajadust mul ka ei ole. Ilmselt sellise samasuguse vaba tegutsemise eesmärgil meeski abiellumisest keeldub. Eks see tema valik ole.
Mul on sama hoiak.
Meie oleme mehega koos olnud 9 aastat, kihlusime see aasta abielluda plaanime aasta kahe pärast. Meil käis asi vales ärjekorras – lapsed, kodu ja nüüd siis abielu. Samas ei saa aru kuidas lapsed pole pühendumus üksteisele kogueluks ja abielu on ? Lapsed on vastutus ja pole mõtet neid teha ju kui pole suhtes kindel. Minu jaks on alati lapsed olnud suurim pühendumus ja vastutus. Abielu on ju tegelt paber. Meie põhi põhjus on abiellumieks ühise nime saamine.Ja eks paistab vb kasvatame enne lapsed suurek kui abiellume 😀
Aga kui enne abiellumist peretunnet pole siis vavalt see ka peale abielu tekkib. Pigem siis omandi tu ne, et mees ja naine on üksteise omad paberi alusel…
Minu suhtumine on selline, et kui tahad ennast aegajalt atraktiivsena tunda ning oma mees seda tunnet ei tekita siis pole mul ka seda suhet vaja. Mina tunnen ennast atratiivsena tänu elukaaslasele. Tema on minu sõber, minu voodipartner, minu armuke. Tema on ainuke kes suudab mind maha rahustada ja tekitada minu heaolu ja rõõmu tunde ja teiste magatamine rikuks minujaoks kogu suhte ära.
Minu suhtumine on selline, et kui tahad ennast aegajalt atraktiivsena tunda ning oma mees seda tunnet ei tekita siis pole mul ka seda suhet vaja. Mina tunnen ennast atratiivsena tänu elukaaslasele. Tema on minu sõber, minu voodipartner, minu armuke. Tema on ainuke kes suudab mind maha rahustada ja tekitada minu heaolu ja rõõmu tunde ja teiste magatamine rikuks minujaoks kogu suhte ära.
See kehtib väga atraktiivsete naiste puhul. Minul on meest vaja ka muudeks asjadeks, mitte ainult enese atraktiivsena tundmiseks. Enamusele meestest ei näi oma naine 40-sena enam üliatraktiivne, harjud ära. Näiteks on mul meest vaja laste isaks, abiks pere praktilistes küsimustes, jutukaaslaseks, lõbustuste kaaslaseks, sõbraks jne. Kui ma mehe maha jätaks, siis tõenäoliselt on stsenaarium selline, et paremat ma ei leia (väga vähe tõenäoline), küll aga jään ilma ja jäävad lapsed ilma ka kõigist neist teistest asjadest, mida mees meie ellu lisab.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
