Meil oli kaua planeeritud see teise lapse saamine, lõpuks otsustatud ja hakkasime tegema teda siis. Suur oli rõõm meil mõlemal kui need triibud tulid testile ja ka arst kinnitas seda rasedust. Mees oli tõesti nähtavalt õnnelik selle üle. Sellist rõõmu ma ei näinud siis kui esimene laps nn tööõnnetusega meie juurde tuli. Seni kui last polnud oli see ta jaoks kauge võõras teema, sündinud last armastab väga. Tegeleb temaga palju ja nad lapsega väga lähedased.
Saime seda rõõmu uue lapse tulemisest nautida vaid paar nädalat, siis hakkas veritsus ja kaotasime oma pisikese.
See oli loomulikult suur shokk, eales poleks uskunud, et meiega see juhtuda võib.
Esimesed päevad olin vaid voodis kui laip, ainult nutsin. Kõik lohutasid, et saab ju eesti proovida ja siis läheb juba kõik hästi. Siis hakkas kergem ja nüüd juba täidsa hea, jah ikka kurb kui mõtlen aga hea sisetunne, et järgmine kord läheb paremini.
Mees mingeid suuri emotsioone ei näidanud, jah lohutas mind ja rääkis, et pole hullu kül me saame oma pisikese varsti.
Nüüd kui arstilt luba sadud uuesti üritama hakata ei ole mees enam nõus, ütleb, et ta ei taha enam seda kõike läbi elada!
Kuidas oleks nüüd õige käituda, tõesti leppida mehe sooviga ja unustada see kõik?
Kui ta nüüd seda ütles, hakkas taas nii raske, süütunne, nagu mina oleks süüdi, et ta kaotasime, et mind nüüd \”karistab\” Oleks ometi kõik hästi läinud!
Ma arvan, et ta lihtsalt kardab, aga mida teha, et seda hirmu temas leevendada?
Öeldakse ju, et peetumise/katkemse valu korvab vaid uue lapse tulek.
