Teema: Mees ei taha vanemapuhkusele jääda

#3858511:

#3858502:

Millal me ühiskonnana areneme nii kaugele, et vanemapuhkus oleks võrdselt kahe vanema vahel jagatud?

Ühiskond ja seadus seda ju tegelikult võimaldab. Minu meelest on hea, et süsteem on paindlik ja iga pere saab ise otsustada, kes lapsega koju jääb. Oleks päris hirmus kui isa, kes lapse hooldamiseks valmis pole, peaks seaduse sunnil vägisi koju jääma.

Jah, tean, et seadus võimaldab ja tean neid argumente praeguse süsteemi kaitseks, aga ikkagi tähendab see, et paljud naised, kes tahaksid tööle naasta, ei saa seda teha, sest mees ei nõustu koju jääma. Äkki mõni naine ka tunneb, et tal ei tule beebiga kodus olemine hästi välja aga ometigi on naine enamasti fakti ees ja peab koju jääma. Küsimus ongi, kui palju peab riik nügima, et ühiskonnas kehtivaid kirjutamata norme muuta? Suuresti jäävad naised pikalt koju sellepärast, et meeste jaoks ei ole normaalne koju jääda, nende tööandjad vaatavad viltu sellele, lapsed on ikka rohkem naiste asi jne. Muidugi on iga pere asi see olukord kõigile sobivalt ära lahendada, praegu lihtsalt tunnengi, et mina olen lõksus.

#3858517:

#3858511:

#3858502:

Millal me ühiskonnana areneme nii kaugele, et vanemapuhkus oleks võrdselt kahe vanema vahel jagatud?

Ühiskond ja seadus seda ju tegelikult võimaldab. Minu meelest on hea, et süsteem on paindlik ja iga pere saab ise otsustada, kes lapsega koju jääb. Oleks päris hirmus kui isa, kes lapse hooldamiseks valmis pole, peaks seaduse sunnil vägisi koju jääma.

Jah, tean, et seadus võimaldab ja tean neid argumente praeguse süsteemi kaitseks, aga ikkagi tähendab see, et paljud naised, kes tahaksid tööle naasta, ei saa seda teha, sest mees ei nõustu koju jääma. Äkki mõni naine ka tunneb, et tal ei tule beebiga kodus olemine hästi välja aga ometigi on naine enamasti fakti ees ja peab koju jääma. Küsimus ongi, kui palju peab riik nügima, et ühiskonnas kehtivaid kirjutamata norme muuta? Suuresti jäävad naised pikalt koju sellepärast, et meeste jaoks ei ole normaalne koju jääda, nende tööandjad vaatavad viltu sellele, lapsed on ikka rohkem naiste asi jne. Muidugi on iga pere asi see olukord kõigile sobivalt ära lahendada, praegu lihtsalt tunnengi, et mina olen lõksus.

Ma arvan, et see muutus algab ikka eelkõige iga inimese oma kodus, oma peas. Ühiskond ongi juba uksed avanud, seadus lubab, ajakirjanduses kirjutatakse kodus olevatest isadest jne… Konkreetne probleem võib olla muidugi sinu mehe töökoha kultuuris, aga see on ka pigem “kohalik” probleem.

Ma ei tea, kuidas sul suhted mehega üldiselt on, aga mina räägiks temaga küll selle teema uuesti läbi. Ütledki, et selleks, et sa saaksid hea ja tähelepanelik ema olla, on sul ka vaja professionaalseid väljakutseid ja kaotada see mandumise tunne, kui oled lapsega koos. MA vist veel “ähvardaks” mees, et kui ta ei taha pidevalt pahurdavat ja torisevat naist, siis ta lihtsalt peab sind välja vahetama.

Ehk on mehel lihtsalt hirm, et ta ei saa hakkama? Ehk oled sa selline “kanaema”, kes mehele muutukui ette ülteb, mida lapsega järgmiseks tuleb teha, kui soe peab olema söök ja vannivesi, millal vahetada mähet ja kui palju plekke võib olla särgil, et seda tuleb ära vahetada. Ehk lapse isal pole lihtsalt enesekindlust lapsega olla ja kardab, et ta ise rikub midagi lapsega ära? Need on väga tavalised hirmud… eriti vanema jaoks, kes pole pidevalt lapsega koos.

Ehk õnnestub teil ka hoopis mingi muu lahendus leida.. A’la, mõlemad töötavad edasi 50%, sina oled kaks ja pool päeva kodus ja tema need ülejäänud kaks ja pool. Võite ju ka teha, et üks töötab hommikupoolikutel ja teine pärastlõunati. Oleneb ka, mis tööd te teete. Lahendusi on ju mitmeid, ei pea olema ainutl 100% kodune üks lapsevanem.

Mees mitte ei arene tööl, vaid naudib vabadust ning tiksus esimesel võimalusel ületunde.

Kahju, et ta oma lubadusest kinni ei pea.

Kuna 11, kuist last ei luba su emasüda kellegi kätte hoida anda, siis sul polegi muud teha, kui kodus olla.

Pettumus on suur ja sul on põhjust end haavatuna tunda.

Kui pettumus ületab armastust mehe vastu ja otsid väljundit, võib see lõppeda sulle kurvalt.

Enne riiu üles kiskumist tuleb sul arvestada, et näed oma kaasa uut, senini varjatud tumedamat poolt ja see ei ole ilus vaatepilt…

Ja vaevalt, et minu positiivne kogemus sul tuju tõstab, seega ma ei räägi oma lugu.

Su perekonnas peaks ideaalis muidugi valitsema tasakaal ning kõik lubadused-tõotused peaks ideaalis kehtima igas olukorras, ka nendes kõige äärmuslikemais.

Kuna mehe ja naise vahelised kokkulepped ning lubadused on määravad kooselu või abielu püsimajäämise, siis ilma igasuguse irooniata soovitan sil kodus areneda. Mõtle ja aruta isendiga selgeks, mida sa edaspidiselt paarisuhtelt soovid saada.

Laps on teil peagi aastane ja pooleteist aastast võiksid küll julgeda hoidjaga jätta.

Aga kas sa võid edaspidi oma kaasat 100 protsenti ja igas olukorras usaldada, see on hoopis siin põhiline murekoht.

Las tema arendab end seal oma töö juures õndsalt edasi, sina samal ajal anna endale väike võmm kuklasse ja kasuta kodus istumist endale selgitamiseks, mida sa soovid ja vajad oma kaaslasel 2 aasta pärast, 5 aasta pärast…

: )

#3858517:

Äkki mõni naine ka tunneb, et tal ei tule beebiga kodus olemine hästi välja aga ometigi on naine enamasti fakti ees ja peab koju jääma.

Sellised inimesed, kes ei suuda beebiga kodus olla, ei saa enamasti lapsi. Kui see suutmatus selgub pärast lapse sündi, siis võtavad sellised inimesed lapsele hoidja ja rohkem lapsi ei saa. Need asjad räägitakse varem selgeks ja peres üksteisel alt ei hüpata.

See, kui osa vanemapuhkust oleks ainult mehe kasutada, oleks minu jaoks väga piirav – mis mõttes ma ei saa oma lapsega kodus olla, kui ma tahan seda teha!? Ma leian, et praegune riigipoolne regulatsioon on igati paigas ja seadustega ei saa hakata iga üksiku inimese/pere elukorraldust paika panema.

Aga kas sul oleks võimalik osalise tööajaga tööd teha? Kui on, siis mine ise ka tööle ja säti oma tööajad nii, et mees on sel ajal kodus. Meie tegime nii: mees oli hommikust pealelõunani tööl, siis tuli koju laste juurde. Mina olin päeval kodus, läksin õhtupoolikul 4-ks tunniks tööle. Mees ei tahtnud/saanud imetamise pärast päriselt koju jääda – võõrutasin mõlemad lapsed alles 1a3k vanuselt

#3858625:

Kuidas te alles pärast lapse sündi avastasite, et teile lapsed ei meeldi?

Minu meelest on täiesti normaalne, et inimesed avastavad, et nende närvikava, ei pea näiteks väga sageli nutusele lapsele vastu. Väga vähesed inimesed oskavad sellist situatsiooni ja oma reaktsiooni sellele ette ennustada, kui plaane tehakse väljapuhanuna ja lapsi eelnevalt omamata. Sa võid küll ette teadlikult mõelda, et lapsed nutavad palju, see on normaalne, ma pean vastu. Aga kui reaalsus kohale jõuab neerupealses sünteesitud stressihormoonidega ja võimaluseta välja puhata. Siis need ette välja mõeldud plaanid on vähe väärtuslikud. Ja siis tulebki enda plaanid paindlikult ümber teha, lähtuda reaalsusest, modifitseerida enda enne lapse sündi paika pandud veendumusi ja leida lahendus, mis hoiab vanemate vaimset tervist samaväärselt lastega.

Jah, lapsehoidja on hea abiline, kas näiteks naabruskonnast mõni krapsakas pensionär või oma tuttav keegi, kui pole vanaema võtta. Meil oli ka lapsehoidja abiks alates titaeast, nüüd on meie lapsed 10a ja ikka käime hoidjatädiga läbi ja külas jne, ta ongi nagu lisavanaema lastele, keda usaldan kindlalt.

#3858671:

Su mees näeb väga hästi, kuipalju on kodus lapsega 24/7 tööd ja otsi lolli, et ta tahaks oma elu keerulisemaks teha. Tööl käia on iga kell lihtsam kui 1-aastase sabas joosta. See on lihtsalt eluline karm fakt.

Väga suur erinevus lihtsalt seisneb selles, kas loodus aitab selle töökoormaga toime tulla või mitte. Inimesed on selles osas väga erinevad, kas selle väikelapse järel jooksmine tekitab neis õnnehormoonide tulva või mitte. Kui sellist looduse poolt antud tugisüsteemi hormoonide näol ei oleks, siis väga vähesed saaksid rohkem kui ühe lapse. Minul näiteks täiesti selgelt on keemiline tugi olemas, seetõttu ei ole lastega kodus olemine minu jaoks raske katsumus. Samas tasub uskuda inimest, kes ütleb, et ta ei naudi selle väikese lapse järel jooksmist ja temal selle pisikese röövli edusammude nägemine ei tekita sellist õnnehormoonide tulva. Sunniviisiliselt kellegi lapsevalvesse panek ei ole hea mõte, see ei tee lapsele midagi head. Ei ole ju tähtis, kas nii on teoreetiliselt õige või võrdne. Tähtis on eesmärk, antud juhul lapse heaolu.  Mida head annab lapsele kodus istumine sellise isaga, kes iga hetke sellest kodus passimisest vihkab ja kes ei ole saanud seda otsust ise teha, vaid on ükskõik kas siis ühiskonna või naise survel hambad ristis selle lapsega kodus. Leian, et ka need naised, kes tunnevad, et nad ei suuda lapsega kodus õnnelikud olla, peaksid kogu pere vaimse tervise nimel siiski leidma usaldusväärse lapsehoidja, mite hambad ristis närvilise ja ärritununa ise oma “risti kandma”.  Sest laps, kes tunneb, et ta on selleks “ristiks”, ei ole hiljem oma vanematele selle ohvrimeelsuse eest eest tänulikud.

#3858502:

vanemapuhkusel olemine on minu kohustus. lapse kasvatamise jätab minu kanda. Millal me ühiskonnana areneme nii kaugele, et vanemapuhkus oleks võrdselt kahe vanema vahel jagatud?

No mida inimene suust välja ajab. Kas mees on selles ka süüdi, et sulle seksida meeldib ja muidugi ka selles, et sul munasarjad on.  Ise teen ja ise vingun! Ühiskond peab esmalt arenema nii kaugele, et seksuaalkasvatus on kohustuslik! Kas kordagi ei ole sellist mõtet tekkinud, et nüüd mina olengi ema ja asjad ongi nüüd teisiti.  Aga muidugi, mine räägi  kohtus, et soovid kahe vanema võrdsust- Jumal, sulle kutsutakse kiirabi selle loo peale. Ei ole kahtlustki, 11-kuuse põhivajaduste eest hoolitsemine on küll ränk kasvatustöö. Loomulikult, palgake hoidja ja olge tööl.

Võid ikka tööle minna – võtate hoidja või leiate mõne erahoiu, ja lähed tööle. Kui mehele ei sobi et nii väike läheb hoidu, on tal võimalus koju jääda.
Mina täpselt nii tegin. Kui laps oli kahe kuune, hakkasin hoidjaid ja erahoide otsima, tegin hoiga ette lepingu, et kinldasti koht saada niipea kui laps aastaseks saab. Tööle läksin 4 päevaks nädalas. Mees arvas et vähendab siis ka koormust ja nüüd töötame mõlemad osakoormusega ja laps on hoius kolmel päeval.

#3858502:

Enne lapse sündi rääkisime mehega vanemapuhkuse jagamisest. Täitsa kindlaid plaane ja kuupäevi paika ei pannud aga arusaam jäi selline, et ikkagi ta tema jääb mõneks ajaks lapsega koju. Nüüd laps juba 11-kuune ja mees ei taha vanemapuhkuse võtmisest enam midagi rääkida. Laps on mulle muidugi kallis aga igatsen ka oma tööd ja tunnen kuidas beebiga kodus olles mandun. Igal hommikul tööle minev mees ärritab mind meeletult, tema saab vaheldust, tööl areneda ja mina mitte. Kui vanemapuhkuse vahetamise teema tõstatan, mees ärritub.

Kuidas olete teie oma peres olukorra lahendanud? Kuidas põhjendate naistena endale, et ainult teie jääte lastega koduseks? Kuidas leiate motivatsiooni selleks ja kas ei igatse tööd ning ei tunne ebavõrdsust, et mees tööl areneb aga teie jääte kõigest kõrvale?

Saan aru, et oleks pidanud enne lapse sündi asjad kindlamalt läbi rääkima, aga ka see tegelikult ju ei tagaks, et mees lubadusest koju jääda kinni peab. Ilmselt mind ärritabki lapsega kodus olemisest rohkemgi see mõte, et vanemapuhkusel olemine on minu kohustus. Et kui mees koju jääks, siis see oleks meeletu erand, vastutulek, eriline asi tema poolt, aga naisena ongi see loomulikult minu ülesanne. Ja midagi teha polegi. Ei saa ju ma lihtsalt nüüd tööle minna ja sundida meest koduseks. Kuigi tema ju minuga tegelikult teeb seda – läheb tööle ja lapse kasvatamise jätab minu kanda. Millal me ühiskonnana areneme nii kaugele, et vanemapuhkus oleks võrdselt kahe vanema vahel jagatud?

Mis probleemid inimestel küll on? Ema ei taha lapsega olla. Terve laps, pere inimestel olemas ja ikka häda. Areneda jõuad terve elu, aga laps, näe, kasvab suureks. Arenda last, paku talle turvatunnet.

Täpsustuseks kõikidele miinustajatele ja kritiseerijatele. Ma ei arva, et ma olen halb ema. Ma enamasti tunnen lapsega koos olemisest suurt rõõmu. Mõneti võib isegi öelda, et ma tegelikult ei tahagi 100 protsendilise kindlusega nüüd ja kohe tööle minna, sest tegelikult tõesti on lapsega hea koos olla ja tahaksin näha tema arenemist. Aga ilmselt hakkabki mõistusele see vangistuse tunne ja see teadmine, et mees mingil põhjusel nüüd kohe üldse ise koju jääda ei taha. Kui ta praegu ütleks, et oleks nõus jääma, võib täiesti juhtuda, et ma hoopiski ei ole nõus sellega ja tahangi edasi olla. Lihtsalt mingitel hetkedel teeb kuidagi haiget, et mees ei taha jääda. Või siis ikkagi leian, et oleks tore seda teekonda võrdselt jagada. Jah, lapsehoidja on võimalus, aga see on hoopis midagi muud meie lapse ja pere jaoks kui kodusolemine oma vanemaga.

Ja siis veel kõigile, kelle meelest ei jookse karjäär eest ära ja pere on tähtsam kui töö jne. Jah nõustun, muidugi ilmselt töötan kokkuvõttes elus palju kauem kui olen lapsega kodus, aga ei saa öelda, et naine üldse oma töö pärast muretsema ei peaks. Tänapäeval ei tohiks ju ükski jääda lootma, et mees teda üleval peab (lahkuminekud nii sagedased). Kui olen aastaid lapsega kodus võin kaotada tööalaselt väga palju, jääda madala palga peale. Ei, ma ei ela pidevalt selliste hirmumõtetega, aga natukene ikka mõtlen oma tuleviku (majandusliku) kindlustamise peale ka. Neid lugusid meeste rahakotist sõltuvatest ja hätta sattunud (mees jätab maha või tahaks ise mehe juurest ära minna aga ei saa) naistest on ümberringi lihtsalt liiga palju ja seetõttu on väga kohatu öelda, et naine ei peaks üldse muretsema. Ikkagi on ju lõpuks nii, et mina olen tööturult eemal, aga mees üldse mitte. See seab meid väga suure tõenäosusega majanduslikult erinevatesse positsioonidesse.

Muidugi pean neid asju oma mehega läbi rääkima, aga lihtsalt teemaarenduse mõttes – ei saa ju öelda, et mu mure asjatu. Ja veelkord, poega armastan meeletult. On kahju kui minu mure tööalase ja majandusliku enesearengu tekitab mõnes tunde, et olen halb ema.

Olin enne lapsi teinud karjääri, seega nautisin lastega kodus olemist täies määral. Kui laps sai aastaseks, siis võtsime hoidja, kuna hakkasin käima kord nädalas pool päeva tööl. Toona ei olnud ka emapalka. Teise lapsega oli jube mõnus – oled lapsega kodus ja makstakse veel peale ka. Nüüd tean, et järgmine võimalus kodus olla tuleb 15 aasta pärast – pension.

#3858517:

#3858511:

#3858502:

Millal me ühiskonnana areneme nii kaugele, et vanemapuhkus oleks võrdselt kahe vanema vahel jagatud?

Ühiskond ja seadus seda ju tegelikult võimaldab. Minu meelest on hea, et süsteem on paindlik ja iga pere saab ise otsustada, kes lapsega koju jääb. Oleks päris hirmus kui isa, kes lapse hooldamiseks valmis pole, peaks seaduse sunnil vägisi koju jääma.

Jah, tean, et seadus võimaldab ja tean neid argumente praeguse süsteemi kaitseks, aga ikkagi tähendab see, et paljud naised, kes tahaksid tööle naasta, ei saa seda teha, sest mees ei nõustu koju jääma. Äkki mõni naine ka tunneb, et tal ei tule beebiga kodus olemine hästi välja aga ometigi on naine enamasti fakti ees ja peab koju jääma. Küsimus ongi, kui palju peab riik nügima, et ühiskonnas kehtivaid kirjutamata norme muuta? Suuresti jäävad naised pikalt koju sellepärast, et meeste jaoks ei ole normaalne koju jääda, nende tööandjad vaatavad viltu sellele, lapsed on ikka rohkem naiste asi jne. Muidugi on iga pere asi see olukord kõigile sobivalt ära lahendada, praegu lihtsalt tunnengi, et mina olen lõksus.

Kui SINU mees ei taha laosega koju jääda, ei ole probleem ühiskonna normides, vaid SINU MEHES