Kuidas viisakalt mehele mainida, et ta peaks tööle minema? Ta on juba 6 kuud töötuna kodus istunud. Mängib päevast päeva arvutimänge. Ei taha õiendada ka, aga raha oleks vaja. Mingit eriala pole õppinud. Kas praegu lihttööpakkumisi üldse on?
(Liht)tööpakkumisi on terve internet täis. Vaata cv.ee,
Kuidas talle viisakalt öelda, et mingu tööle? Aga palun. “Kallis, palun mine tööle”
Kuidas viisakalt mehele mainida, et ta peaks tööle minema? Ta on juba 6 kuud töötuna kodus istunud. Mängib päevast päeva arvutimänge. Ei taha õiendada ka, aga raha oleks vaja. Mingit eriala pole õppinud. Kas praegu lihttööpakkumisi üldse on?
Miks peaks tööle minema kui naine ülal peab?
Miks sa õiendada ei taha? Kardad, et läheb muidu üldse ära?
Mitte, et sellist asja õiendades mehele ütlema peaks….saab ka täiesti normaalselt rääkida, et kahe rahateeniva inimesega saab ka palju paremat elu lubada, aga mulle tundub, et sa millegipärast ei julge mehele sellel teemal isegi vihjeid teha.
Mine mehe eest.
“Mine tööle” on liiga ebaviisakalt? Võid lisada ette: tibu, kallis, musi, kukununnu, sipsu jne. Võid ka ju mainida, et praegu põllumeestel rasked ajad, neil maasika korjajaid vaja.
Mul sama jama, aga ei olegi selle lahendamine nii lihtne. Kui näiteks poleks lapsi ja kogu ühist elu, siis oleks ammu jalaga andnud. Paraku on 20 aastat koos elatud, mitu last, vara kõik ühine, mees toimetab kodus ja hoiab lapsi. No ja siis tegi ta oma firma, mis ei toimi kohe üldse. Edasi läkski hulluks. Jah, aeg-ajalt mõni väike töö tuleb, aga see paarsada eurot pole mingi raha. Samas omast arust ta ju käib tööl. Pealegi on paar terviseprobleemi, mis näiteks füüsilise töö välistavad. Tema jaoks pole ka probleem kulud miinimumi tõmmata või jätta mõni arve järgmisse kuusse. Mina ei saa öösel magada, kui kuhugi võlgu olen. No aga mis teha sellisega. Ühest küljest kodus toimetab tublisti ja teinekord ka mõne tööotsa teeb, aga turvatunne on null. Kui nüüd lahku minna, siis ei lähe ju paremaks. Kui jätan lapsed talle, maksan suurema osa palgast elatiseks (meil on palju lapsi), aga see summa on ikka vähem, kui me koos elades panustaks. Seega mul jäävad lapsed nälga.
Nii siis ei oskagi muud teha, kui tänitada ja tänitada. Kõige hullem ongi, et sellise rantjee eluga harjub ju ära ja tundubki, et kõik ju chill ja milleks rabada.
Kuidas viisakalt mehele mainida, et ta peaks tööle minema? Ta on juba 6 kuud töötuna kodus istunud. Mängib päevast päeva arvutimänge. Ei taha õiendada ka, aga raha oleks vaja. Mingit eriala pole õppinud. Kas praegu lihttööpakkumisi üldse on?
Kui ta kõik kodused tööd ärateeb. Koristab, teeb söögi, on sulle seltsiks, siis võib ju meest kodus pidada küll, 6 kuud on juba harjutatud. Ilmselt käid tööl, nii et sissetulek on teil olemas, saate kenasti hakkama. Aga viisakalt mainida ei õnnestu, tuleb ilusti rääkida. Võid ju alustada sellega, et saad aru, et perele on raha vaja, et võtad ise 2 töökoha, et mis mees sellepeale ütleks ?
Mul on tuttaval taoline mees. Naine töötab, mees ludritab niisama ja nõuab naise käest suitsudeks raha, sööb ja elab naise kulul. Mees on ahelsuitsetaja; pakk sigarette läheb päevas. Muidu üsna ilus mees selle naise kõrvalt, sest naine kahjuks on ülekaaluline. Mõnele on ilmselt olulisim mehe lõhn majas kui suhte kvaliteet.
Mul sama jama, aga ei olegi selle lahendamine nii lihtne. Kui näiteks poleks lapsi ja kogu ühist elu, siis oleks ammu jalaga andnud. Paraku on 20 aastat koos elatud, mitu last, vara kõik ühine, mees toimetab kodus ja hoiab lapsi. No ja siis tegi ta oma firma, mis ei toimi kohe üldse. Edasi läkski hulluks. Jah, aeg-ajalt mõni väike töö tuleb, aga see paarsada eurot pole mingi raha. Samas omast arust ta ju käib tööl. Pealegi on paar terviseprobleemi, mis näiteks füüsilise töö välistavad. Tema jaoks pole ka probleem kulud miinimumi tõmmata või jätta mõni arve järgmisse kuusse. Mina ei saa öösel magada, kui kuhugi võlgu olen. No aga mis teha sellisega. Ühest küljest kodus toimetab tublisti ja teinekord ka mõne tööotsa teeb, aga turvatunne on null. Kui nüüd lahku minna, siis ei lähe ju paremaks. Kui jätan lapsed talle, maksan suurema osa palgast elatiseks (meil on palju lapsi), aga see summa on ikka vähem, kui me koos elades panustaks. Seega mul jäävad lapsed nälga.
Nii siis ei oskagi muud teha, kui tänitada ja tänitada. Kõige hullem ongi, et sellise rantjee eluga harjub ju ära ja tundubki, et kõik ju chill ja milleks rabada.
Mees toimetab kodus tublisti ja hoiab lapsi….
mh, kui mõni mees oma naise kohta nii kirjutaks, et turvatunne null, kui naine ainult kodus toimetab ja lapsi hoiab, eitea, mis siis küll siin kommentaariumis lahti läheks 🙂
(kas tõesti annab turvatunde ainult raha? See, et sul on kodune toimiv tugisüsteem ja vist ka muidu tore ja asjalik kaaslane, lastel on nendega tegelev isa….see oleks nagu mitte midagi? Kui mees mingi töönarkomaan oleks, siis oleks toredam ja turvalisem?)
Mees toimetab kodus tublisti ja hoiab lapsi….
mh, kui mõni mees oma naise kohta nii kirjutaks, et turvatunne null, kui naine ainult kodus toimetab ja lapsi hoiab, eitea, mis siis küll siin kommentaariumis lahti läheks ????
(kas tõesti annab turvatunde ainult raha? See, et sul on kodune toimiv tugisüsteem ja vist ka muidu tore ja asjalik kaaslane, lastel on nendega tegelev isa….see oleks nagu mitte midagi? Kui mees mingi töönarkomaan oleks, siis oleks toredam ja turvalisem?)
Muidugi annab raha turvatunde! Toreda iseloomu eest ei müü sulle keegi toitu lauale ega riiet selga! Minu mees oli eelmise kriisi ajal neli aastat töötu ja ma tean väga hästi, mis tunne on hinge kinni hoida, et kodumasin läbi ei läheks või lapsel prillid nõrgaks ei jääks. Või, jumal hoidku selle eest, endal tervis üles ei ütleks või tööandja ära ei koondaks. Väga muserdav on üksinda pere heaolu eest vastutada, olgu rahateenijaks mees või naine.
Mees toimetab kodus tublisti ja hoiab lapsi….
mh, kui mõni mees oma naise kohta nii kirjutaks, et turvatunne null, kui naine ainult kodus toimetab ja lapsi hoiab, eitea, mis siis küll siin kommentaariumis lahti läheks ????
(kas tõesti annab turvatunde ainult raha? See, et sul on kodune toimiv tugisüsteem ja vist ka muidu tore ja asjalik kaaslane, lastel on nendega tegelev isa….see oleks nagu mitte midagi? Kui mees mingi töönarkomaan oleks, siis oleks toredam ja turvalisem?)
Kahjuks jah, annab minu jaoks turvatunde raha. Seda ei pea ilmtingimata palju olema, aga mõistlikult. Näiteks meie puhul on palju lapsi. Kui ma oleks ette arvanud, et mees “firmajuhiks” kavatseb hakata, ma oleks mõned sünnitamata jätnud. Vanasti oli ta ju normaalne. See on ikka päris hull ja sellega ei harju iialgi, kui kuu lõpus on arvel 5€, aga nädal veel vaja elada. Kui ei ole enam sentigi sääste jäänud, kui eelmisest kuust paar arvet võlas. Näiteks sel kuul ei olnud meil võimalik osta pelletit, sest pelletiraha läks hambaraviks. Ma nutsin. Päriselt. Ma nutsin. Olen korduvalt pidanud raha laenama oma emalt, kes küll iialgi seda tagasi ei nõua, aga see on alandav. Olen kuu lõpus lapsed vanaema juurde viinud, sest kodus pole süüa.
Palun vabandust, et ma julgen sellist elu kritiseerida, aga see ongi jube. Isegi kui mees on tore ja chill ja toimetab kodus. Pigem olgu need nõud ja pesu pesemata, aga mina tunnen, et mind on alt veetud. Ma olen nagu asotsiaal, et mine või pudeleid korjama. Seega jah, raha annab turvatunde. Kasvõi seepärast, et ma tean, et mul on kuu lõpus ka raha süüa osta.
Muidugi tuleb saada nii palju lapsi, kui ise jõuad kasvatada. Nibin-nabin jõuan kah, aga vot mehe hambaravi ei mahu eelarvesse.
Mees toimetab kodus tublisti ja hoiab lapsi….
mh, kui mõni mees oma naise kohta nii kirjutaks, et turvatunne null, kui naine ainult kodus toimetab ja lapsi hoiab, eitea, mis siis küll siin kommentaariumis lahti läheks ????
(kas tõesti annab turvatunde ainult raha? See, et sul on kodune toimiv tugisüsteem ja vist ka muidu tore ja asjalik kaaslane, lastel on nendega tegelev isa….see oleks nagu mitte midagi? Kui mees mingi töönarkomaan oleks, siis oleks toredam ja turvalisem?)
Muidugi annab raha turvatunde! Toreda iseloomu eest ei müü sulle keegi toitu lauale ega riiet selga! Minu mees oli eelmise kriisi ajal neli aastat töötu eelmise ja ma tean väga hästi, mis tunne on hinge kinni hoida, et kodumasin läbi ei läheks või lapsel prillid nõrgaks ei jääks. Või, jumal hoidku selle eest, endal tervis üles ei ütleks või tööandja ära ei koondaks. Väga muserdav on üksinda pere heaolu eest vastutada, olgu rahateenijaks mees või naine.
Nii elavad eestis kûmned tuhanded mehed ja mõned ûksikud naised.
Tuleb kulusid kokku kiskuda. Ehk elamispind odavama vastu vahetada, riided maximast. Toitu ise valmistades saab suure rahalise kokkuhoiu. Auto asemel bussiliiklus jne. Tarbimine kontrolli alla, siis pole muretsemist et raha otsas kogu aeg.
Mees toimetab kodus tublisti ja hoiab lapsi….
mh, kui mõni mees oma naise kohta nii kirjutaks, et turvatunne null, kui naine ainult kodus toimetab ja lapsi hoiab, eitea, mis siis küll siin kommentaariumis lahti läheks ????
(kas tõesti annab turvatunde ainult raha? See, et sul on kodune toimiv tugisüsteem ja vist ka muidu tore ja asjalik kaaslane, lastel on nendega tegelev isa….see oleks nagu mitte midagi? Kui mees mingi töönarkomaan oleks, siis oleks toredam ja turvalisem?)
Kahjuks jah, annab minu jaoks turvatunde raha. Seda ei pea ilmtingimata palju olema, aga mõistlikult. Näiteks meie puhul on palju lapsi. Kui ma oleks ette arvanud, et mees “firmajuhiks” kavatseb hakata, ma oleks mõned sünnitamata jätnud. Vanasti oli ta ju normaalne. See on ikka päris hull ja sellega ei harju iialgi, kui kuu lõpus on arvel 5€, aga nädal veel vaja elada. Kui ei ole enam sentigi sääste jäänud, kui eelmisest kuust paar arvet võlas. Näiteks sel kuul ei olnud meil võimalik osta pelletit, sest pelletiraha läks hambaraviks. Ma nutsin. Päriselt. Ma nutsin. Olen korduvalt pidanud raha laenama oma emalt, kes küll iialgi seda tagasi ei nõua, aga see on alandav. Olen kuu lõpus lapsed vanaema juurde viinud, sest kodus pole süüa.
Palun vabandust, et ma julgen sellist elu kritiseerida, aga see ongi jube. Isegi kui mees on tore ja chill ja toimetab kodus. Pigem olgu need nõud ja pesu pesemata, aga mina tunnen, et mind on alt veetud. Ma olen nagu asotsiaal, et mine või pudeleid korjama. Seega jah, raha annab turvatunde. Kasvõi seepärast, et ma tean, et mul on kuu lõpus ka raha süüa osta.
Muidugi tuleb saada nii palju lapsi, kui ise jõuad kasvatada. Nibin-nabin jõuan kah, aga vot mehe hambaravi ei mahu eelarvesse.
Tead, mina sel juhul olekski öelnud mehele, et sinu isiklikku hambaravi mul maksta pole võimalik, sest alles on vaid miinimum kütte ja laste söögi jaoks.
Mingu kasvõi juhutöödele, kui hammas valutab. Pealegi on erakorraline hambaravi Haigekassa kindlustatule ju tasuta.
See on ikka üle mõistuse, et maksad kinni ka mehe isiklikud kulud. Minu jaoks on juba üle mõistuse, et maksad kinni kogu elamise, laste ja enda kulud, mees ei panusta sentigi.
Mees pole ju motiveeritud tööle minemagi kui sa isegi ta hambaravi kinni maksad.
Maksa enda ja laste eest, aga mees peab enda vajadused ikka ise katma.
Selline mitteteeniva mehega kooselu võiks toimida ainult siis, kui naisel oleks väga suur sissetulek.
Mul on tuttaval taoline mees. Naine töötab, mees ludritab niisama ja nõuab naise käest suitsudeks raha, sööb ja elab naise kulul. Mees on ahelsuitsetaja; pakk sigarette läheb päevas. Muidu üsna ilus mees selle naise kõrvalt, sest naine kahjuks on ülekaaluline. Mõnele on ilmselt olulisim mehe lõhn majas kui suhte kvaliteet.
Ahelsuitsetaja ei saa kuidagi olla, kui kulub ainult pakk. Ahelsuitsetajjal läheb 3 pakki – igal ärkveloleku tunnil vähmalt üks sigarett 15 minutis ja seegi on ahelsuitsetajale liiga harva. Üks sigarett kestab 4-7 minutit. Ahelsuitsetamine tähendab ühe sigareti süütamist teise otsast.
20 sigaretti päevas suitsetab tavasuitsetaja, kui pidu ei ole. Alkoholiga läheb ka ligi kaks pakki.
Kuidas viisakalt mehele mainida, et ta peaks tööle minema? Ta on juba 6 kuud töötuna kodus istunud. Mängib päevast päeva arvutimänge. Ei taha õiendada ka, aga raha oleks vaja. Mingit eriala pole õppinud. Kas praegu lihttööpakkumisi üldse on?
Mis sind sellise luuseri juures erutab? Palun ole nii tark naine ja ära sellisega lapsi tee. Mõistlik oleks ise ka lahkuda.
Kuidas viisakalt mehele mainida, et ta peaks tööle minema? Ta on juba 6 kuud töötuna kodus istunud. Mängib päevast päeva arvutimänge. Ei taha õiendada ka, aga raha oleks vaja. Mingit eriala pole õppinud. Kas praegu lihttööpakkumisi üldse on?
Kui ta kõik kodused tööd ärateeb. Koristab, teeb söögi, on sulle seltsiks, siis võib ju meest kodus pidada küll, 6 kuud on juba harjutatud. Ilmselt käid tööl, nii et sissetulek on teil olemas, saate kenasti hakkama. Aga viisakalt mainida ei õnnestu, tuleb ilusti rääkida. Võid ju alustada sellega, et saad aru, et perele on raha vaja, et võtad ise 2 töökoha, et mis mees sellepeale ütleks ?
Kes peab lemmmikloomana meest, kes koera v kassi… Mõttetud mehed. Ma ei kujuta sellist elu
ette.
Millega te naised krt lepite?!
hmm, miks ei ole imelik, kui mees töötab ja naine kodune on?
Kuidas viisakalt mehele mainida, et ta peaks tööle minema? Ta on juba 6 kuud töötuna kodus istunud. Mängib päevast päeva arvutimänge. Ei taha õiendada ka, aga raha oleks vaja. Mingit eriala pole õppinud. Kas praegu lihttööpakkumisi üldse on?
Miks seda viisakalt peab ütlema? Mõistlik on sellisest luuserist lahku minna. Kui eriala isegi ei ole.
Mees toimetab kodus tublisti ja hoiab lapsi….
mh, kui mõni mees oma naise kohta nii kirjutaks, et turvatunne null, kui naine ainult kodus toimetab ja lapsi hoiab, eitea, mis siis küll siin kommentaariumis lahti läheks ????
(kas tõesti annab turvatunde ainult raha? See, et sul on kodune toimiv tugisüsteem ja vist ka muidu tore ja asjalik kaaslane, lastel on nendega tegelev isa….see oleks nagu mitte midagi? Kui mees mingi töönarkomaan oleks, siis oleks toredam ja turvalisem?)
Kahjuks jah, annab minu jaoks turvatunde raha. Seda ei pea ilmtingimata palju olema, aga mõistlikult. Näiteks meie puhul on palju lapsi. Kui ma oleks ette arvanud, et mees “firmajuhiks” kavatseb hakata, ma oleks mõned sünnitamata jätnud. Vanasti oli ta ju normaalne. See on ikka päris hull ja sellega ei harju iialgi, kui kuu lõpus on arvel 5€, aga nädal veel vaja elada. Kui ei ole enam sentigi sääste jäänud, kui eelmisest kuust paar arvet võlas. Näiteks sel kuul ei olnud meil võimalik osta pelletit, sest pelletiraha läks hambaraviks. Ma nutsin. Päriselt. Ma nutsin. Olen korduvalt pidanud raha laenama oma emalt, kes küll iialgi seda tagasi ei nõua, aga see on alandav. Olen kuu lõpus lapsed vanaema juurde viinud, sest kodus pole süüa.
Palun vabandust, et ma julgen sellist elu kritiseerida, aga see ongi jube. Isegi kui mees on tore ja chill ja toimetab kodus. Pigem olgu need nõud ja pesu pesemata, aga mina tunnen, et mind on alt veetud. Ma olen nagu asotsiaal, et mine või pudeleid korjama. Seega jah, raha annab turvatunde. Kasvõi seepärast, et ma tean, et mul on kuu lõpus ka raha süüa osta.
Muidugi tuleb saada nii palju lapsi, kui ise jõuad kasvatada. Nibin-nabin jõuan kah, aga vot mehe hambaravi ei mahu eelarvesse.
Põnev. Olen tudengina sellist elu elanud, et iga kuu viimane nädal oli paast või sai pidudel “söömas” käia. Perena muidugi päris sellist elu ette ei kujutaks. Eriti, kui see tekkib pärast pikemat normaalset perioodi.
Aga ma soovitan. Kui on sinu sissetulek peamine, siis võta ka peamine vastutus peres, millele raha kulub enda peale. Tee endale korralik eelarve. Palju tuleb raha sisse ja mis on püsikulud, mida kindlasti on vaja maksta iga kuu. Need maksad nui neljaks ära (öelgu mees, mis tahab, et lükkame järgmisesse kuusse). Siis paned veel iga kuu kõrvale migi summa säästudeks – see on superoluline, kui ütled, et raha on sinu jaoks turvatunde teema. Olgu see summa kasvõi ainut 5EUR vöi isegi 1EUR, see peab olema! Siis vaatad veel üle, kas selles konkreetses kuus on mittepüsikulusid (sünnipäevad, lastel riideid vaja, väljasõit) ja paned sellele kulutatava summa kõrvale. Ja siis ülejäänud raha jagad iga päeva peale ära söögirahaks. Seda söögiraha-eelarvet ületada ei saa ja ka ette ära kulutada saa (kui mõni päev poes ei käi, siis saab järgmine kord suurema summa eest toitu osta või hoopis see raha ka kõrvale panna ja mehe hambaravi jaoks koguda…)
Aga tõesti, kui te iga kuu lõpus ots-otsaga kokku ei tule, siis milleks kulutada raha täiskasvanud inimese hambaravi peale? See võib vast ikka pool aastat oodata, kuni säästud selleks kokku kogutud.
Mingi Exceli tabeli täitmine tundub ehk mõnele tobe ja ahistav, aga kui ikka raha nii suurt ebakindlust ja muret valmistab, siis ei jää minu meelest muud üle.
Kahjuks jah, annab minu jaoks turvatunde raha. Seda ei pea ilmtingimata palju olema, aga mõistlikult. Näiteks meie puhul on palju lapsi.
Väga jube:(Tunnen kaasa.
Mul on tavaliselt 3 tonni vaba raha alati olemas, veidikeseks abiks ikka. Lapsi meil pole, ei tuleks vist rahaliselt hästi välja ka.
