Minul on selline probleem, et mees ei võta minu juttu üldse tõsiselt. Ta alati kontrollib minu väited. Näiteks sel nädalal on koolivaheaeg, ta ei uskunud seda minu suust, vaid kontrollis netist üle. Jah, tean, et see on tobe näide, aga just sellised olukorrad meil on tihti. Ma pole talle valetanud, et oleks põhjust minus kahelda. Samuti olen ülikooli korduvalt lõpetanud, seega ei tohiks kõige rumalam inimene olla.
Imelik, aga selline suhtumine mehe poolt tekitab minus tühisuse ja ebaadekvaatsuse tunde. Olen küllaltki pehme iseloomuga ning end kehtestada eriti ei oska. Aga ikkagi ei tohiks ju oma lähedane seetõttu minust justkui teerulliga üle sõita. Minu arvamus ei loe ja teadmised ei loe tema jaoks midagi, ka minu faktiteadmistes kahtleb.
Samuti on ta vahepeal emotsionaalselt kättesaamatu. Kui midagi räägin või mõnda kogemust enda päevast kirjeldan, siis ta on lihtsalt vait. Isegi “mhmh” või “aa” ütleb harva. Samamoodi tunnen, et minu kogemused on nagu tühised ega vääri kaasarääkimist.
Samas kui tema midagi teeb või räägib, siis nõuab kohest tähelepanu.
Kummaline probleem, kas olen segane?