Esileht › Pereelu ja suhted › Mees eksnaisega reisile
Muidu, kuidas siis mehe uued lapsed ennast tundma peavad, kui nende isa järsku mingi teise perega reisima läheb ja põhimõtteliselt nemad maha jätab?
Need lapsed teavad vast juba varakult, et “teine pere” oli “esimene pere” tegelikult ja nemad on “teised”! Kui sa juba nii lollakalt jagama hakkad. Ei peaks olema üllatus, et isal on veel lapsi ja kuidagi peab isa aega ja ressursse jaguma ka natuke nende jaoks. Niikuinii saavad “uued lapsed” isa aega ja tähelepanu reeglina rohkem.
Mis mõte taolisel perekonna mängimisel laste jaoks peaks olema, kui enam perekond ei olda?
Jah, PEREKOND ei olda, aga laste jaoks ema ja isa on nad ikka edasi! Ikka tahaksid lapsed mõlemaga koos olla, mitte nii, et eluaeg oled nüüd ema VÕI isaga, aga koos enam kunagi mitte- eriti, kui lapsed ongi veel väikesed. “Perekonna mängimine” oleks see siis, kui need lahutatud ema-isa magaksid ühes voodis ja etendaksid lastele, et ollakse koos. On ju eraldi toad, on lihtsalt sama sihtkoht ja lastega tegeletakse koos. No ei meie tea, kui “lahus” nad on ja kui tugev teie suhe on, et nüüd kartma peaks, aga kui kummalgi mingeid tundeid enam pole, no käigu laste pärast.
Mis lahenduse siis isa leidma peaks, ananad ehk talle ideid, kui see ei sobi, aga lapsed tahavad olla ema ja isaga?
Lapsed loodavad ema ja ise kokkusaamist isegi siis, kui ekside vahel tōesti absoluutselt mitte midagi romantilist ei ole enam. Ehk nendel on LOOTUS terve reisi aja. Aga see lootus puruneb peale reisi igal juhul. Selline lootus rikub tugevalt laste igapäevarutiini, kus juba ollakse harjunud, et nüüd ongi ema kodu ja siis isa kodu. Aga loomulikult on arusaadav, et lapsed tahavad. Küsi parem endalt, et miks nad tahavad? Loomulikult selle sama lootuse pärast…. Kas siis on vaja nende tunnetega mängida? Või on asi selles, et ikkagi vaja eksi uuele naisele “koht kätte näidata” tuues ettekäändeks, et lapsed tahavad? Selles mõttes, mina kuulen näiteks üle päeva, kuidas lapsed tahavad 200 eurot maksvat mänguferrarit või muud sarnast, aga ega nad siis sellepärast ei pea seda kõike saama. Ja ei anna ma neile ka lootust, et aga äkki ikka saavad, et nad siis saaksid natuke aega loota, aga ikkagi pettuksid kui lõpuks ei saa.
Seda arvavad vanemad. Nii mina kui mu mees oleme pärit lahutatud perest ja mäletame selgelt lapsepõlvest, kuidas pidevalt peideti tülitsemist vanemate vahel ja see kestis aastaid. Lahku ei mindud. Laste nimel. Kui lõpuks mindi, polnud kellelgi kahju. Lapsed pole lollid. Kui lahkuminek juba vältimatu on, siis parim variant lastele on see, et vanemad suhtlevad omavahel edasi sõbralikult, kasvatavad lapsi sõbralikult ja ühiselt.
Jah, mõnes mõttes on õigus, et väikesed lapsed loodavad alati, et kõik oleks nagu enne ja ema-isa oleks jälle koos, et nende maailm oleks jälle nagu enne. Kahjuks nii on, nii lootusetu kui selline soov on, ja selles mõttes sellest laste lootuse purunemise jutust saan aru. Eks siis ongi, et võib olla on parem, kui ema läheb reisile nt oma sugulastega (vanaema) ja isa oma reisi teeb uue naisega (kui naine mehe lapsi armastab ja nende eest nagunii hoolitseb, mitte lihtsalt vaevaliselt ei talu nende olemasolu fakti) või oma sugulastega.
Mitte romanitiliselt kahekesi, vaid laste pärast, kes väiksed veel. Mida arvate? Kas on piisavalt põhjust, et olemasolev naine peaks olema mõistev? Jah, kui eelmisest suhtest lapsed, siis uus peab olema keskmisest mõistikum, aga ikkagi…? Kas uus naine on tiba hull, ultimaatumeid esitav ja väiklane, kui ta rahulikult teatab, et see talle ei sobi ja mees peab leidma muu lahenduse? Ja pole vaja lisada konteksti, et noh ajas pere lõhki ja nüüd lapsed peavad kannatama – ei ajanud, mees oli endisest ammu lahus ja lapsed on hoitud ja võrdselt tegeletud nii ema kui isa peres muul ajal.
Laste pärast. ???? Naiivitar.
Muidu, kuidas siis mehe uued lapsed ennast tundma peavad, kui nende isa järsku mingi teise perega reisima läheb ja põhimõtteliselt nemad maha jätab?
Need lapsed teavad vast juba varakult, et “teine pere” oli “esimene pere” tegelikult ja nemad on “teised”! Kui sa juba nii lollakalt jagama hakkad. Ei peaks olema üllatus, et isal on veel lapsi ja kuidagi peab isa aega ja ressursse jaguma ka natuke nende jaoks. Niikuinii saavad “uued lapsed” isa aega ja tähelepanu reeglina rohkem.
Sageli vastupidi. “Vanad” on südamelähedasemad. Minu perekonnas uusi ei võetudki omaks. Ise olen siis see uue abielu vili.
Muidu, kuidas siis mehe uued lapsed ennast tundma peavad, kui nende isa järsku mingi teise perega reisima läheb ja põhimõtteliselt nemad maha jätab?
See on ju täiesti väärakas mõtteviis. Kes käskis neid “uusi” lapsi toota? Kas siis mõtles keegi sellele, kuidas “vanad” lapsed ennast tunnevad?
Ehk, et siis peaks sinu arvates tekitama veel ühe emotsionaalselt katkise perekonna, ehk “vanad” lapsed ilma ja “uued” ka ilma võrduse huvides? Lahkuminek on ikkagi täiskasvanute otsus ja nii kurb kui see ka pole, siis “vanad” lapsed oleks nagunii perekonna mõttes isast ilma, kui näiteks isa eksi poolt maha jäeti. Saan aru, et antud teemas ei ole ju tegemist mingi armukesega, kes pere lõhkus.
Ja tegelikult on nö “vanal” lapsel isegi parem seis ju reisimise mõttes? Saab käia enda emaga reisil ja enda isaga ka, seega lausa topelt. Aga “uued” lapsed ju isa endise naisega ei käi?
Sageli vastupidi. “Vanad” on südamelähedasemad. Minu perekonnas uusi ei võetudki omaks. Ise olen siis see uue abielu vili.
Selles mõttes, et “uue perega” elab isa ju päevast päeva koos ja kasvatab neid, “vanad lapsed” lepivad külaskäigugraafiku/ kotipoisi eluga kahe kodu vahel pluss elatis.
Seda arvavad vanemad. Nii mina kui mu mees oleme pärit lahutatud perest ja mäletame selgelt lapsepõlvest, kuidas pidevalt peideti tülitsemist vanemate vahel ja see kestis aastaid. Lahku ei mindud. Laste nimel. Kui lõpuks mindi, polnud kellelgi kahju. Lapsed pole lollid. Kui lahkuminek juba vältimatu on, siis parim variant lastele on see, et vanemad suhtlevad omavahel edasi sõbralikult, kasvatavad lapsi sõbralikult ja ühiselt.
Lahku minnes on teravus hullem, sest äärmiselt harva tahab üks vanem lahku minna. Ta teeb kõik, et seda sõbralikku läbisaamist pole, sest ta ei taha lahku minna. Täpselt nagu TA paneb end olukorda, mis talle ei sobi ja kui mees eemal, ikka vingub. idülli pärast eraldi kolimist ei saa iial olla, kui suhtes on kaklemine, sest tavaliselt kaob intiimsus mingi häiriva omaduse tõttu, mitte vastupidi. See omadus ei lase sõber olla.
AGA Kui mõlema poolt tunded kadunud ja laste heaolu tähtis, parem koos elada ja avatud suhet pidada. Samuti võib kallistada ja põsemusi teha, need pole intiimsed ja head sõbrad nii teevad.
AGA Kui mõlema poolt tunded kadunud ja laste heaolu tähtis, parem koos elada ja avatud suhet pidada. Samuti võib kallistada ja põsemusi teha, need pole intiimsed ja head sõbrad nii teevad.
Mis see siia puutub hetkel?
Mis see siia puutub hetkel?
Miks ei puutu? Kui tunded kadunud mõlemapoolselt, lapsed armastatud, ja kõrval rahuldust pakkuv suhe, ei peljata ka oma kaaslast kallistada laste ees. Aga kui peljatakse, siis pole tegu heade sõpradega, kes lahku läinud. Siis on tegu vaenlastega, kus üks loodab enamat. Siis ei toimiks ka sõbrasuhe ja koos reisimine lahku kolides.
Mis mõte taolisel perekonna mängimisel laste jaoks peaks olema, kui enam perekond ei olda?
Jah, PEREKOND ei olda, aga laste jaoks ema ja isa on nad ikka edasi! Ikka tahaksid lapsed mõlemaga koos olla, mitte nii, et eluaeg oled nüüd ema VÕI isaga, aga koos enam kunagi mitte- eriti, kui lapsed ongi veel väikesed. “Perekonna mängimine” oleks see siis, kui need lahutatud ema-isa magaksid ühes voodis ja etendaksid lastele, et ollakse koos. On ju eraldi toad, on lihtsalt sama sihtkoht ja lastega tegeletakse koos. No ei meie tea, kui “lahus” nad on ja kui tugev teie suhe on, et nüüd kartma peaks, aga kui kummalgi mingeid tundeid enam pole, no käigu laste pärast.
Mis lahenduse siis isa leidma peaks, ananad ehk talle ideid, kui see ei sobi, aga lapsed tahavad olla ema ja isaga?
Lapsed loodavad ema ja ise kokkusaamist isegi siis, kui ekside vahel tōesti absoluutselt mitte midagi romantilist ei ole enam. Ehk nendel on LOOTUS terve reisi aja. Aga see lootus puruneb peale reisi igal juhul. Selline lootus rikub tugevalt laste igapäevarutiini, kus juba ollakse harjunud, et nüüd ongi ema kodu ja siis isa kodu. Aga loomulikult on arusaadav, et lapsed tahavad. Küsi parem endalt, et miks nad tahavad? Loomulikult selle sama lootuse pärast…. Kas siis on vaja nende tunnetega mängida? Või on asi selles, et ikkagi vaja eksi uuele naisele “koht kätte näidata” tuues ettekäändeks, et lapsed tahavad? Selles mõttes, mina kuulen näiteks üle päeva, kuidas lapsed tahavad 200 eurot maksvat mänguferrarit või muud sarnast, aga ega nad siis sellepärast ei pea seda kõike saama. Ja ei anna ma neile ka lootust, et aga äkki ikka saavad, et nad siis saaksid natuke aega loota, aga ikkagi pettuksid kui lõpuks ei saa.
Seda arvavad vanemad. Nii mina kui mu mees oleme pärit lahutatud perest ja mäletame selgelt lapsepõlvest, kuidas pidevalt peideti tülitsemist vanemate vahel ja see kestis aastaid. Lahku ei mindud. Laste nimel. Kui lõpuks mindi, polnud kellelgi kahju. Lapsed pole lollid. Kui lahkuminek juba vältimatu on, siis parim variant lastele on see, et vanemad suhtlevad omavahel edasi sõbralikult, kasvatavad lapsi sõbralikult ja ühiselt.
Jah, aga teil kummalgi puudub see kogemus, kus vanemad on päriselt kohe alguses lahku läinud. Ja siis mingit pimesikku mänginud ühiste reisidega. Ma arvan, et siis oleksid tunded teistsugused olnud jälle. Mainid ju isegi, et kulus enne aastaid, kui pilt selgeks sai. Ja aastatega saab väiksest lapsest ka juba suur ja arusaaja.
#3978234: Mis see siia puutub hetkel? Miks ei puutu? Kui tunded kadunud mõlemapoolselt, lapsed armastatud, ja kõrval rahuldust pakkuv suhe, ei peljata ka oma kaaslast kallistada laste ees. Aga kui peljatakse, siis pole tegu heade sõpradega, kes lahku läinud. Siis on tegu vaenlastega, kus üks loodab enamat. Siis ei toimiks ka sõbrasuhe ja koos reisimine lahku kolides.
Et kui eksi kallistab, siis on tunded surnud ja võib julgelt reisile lasta koos? Tere loogikat sul! 🙂 Sellesse staadiumisse vast jõutakse siis, kui lahkuminekust on mitukümmend aastat möödas ja kohtutakse lapselaste sünnipäeval.
Mina lihtsalt ei mõista, mis suurest sõprusest jahutakse. Et koos olles on tülid ja lahku kolides enam mitte? No siis peaks TA lahku kolima mehest. Ei muutu need lapsevanemad headeks sõpradeks ja reisikaaslasteks, kui koos olles ei osata oma elu elada ja vindub tüli.
Kui mehe lapsed soovivad, siis tulevad meiega (ehk mees, mina ja meie lapsed) reisile.
Sinuga küll keegi tulla ei taha. Mis arvad, miks?
Et kui eksi kallistab, siis on tunded surnud ja võib julgelt reisile lasta koos? Tere loogikat sul! ???? Sellesse staadiumisse vast jõutakse siis, kui lahkuminekust on mitukümmend aastat möödas ja kohtutakse lapselaste sünnipäeval
No siis ei pea reisile minema, sest reisimine on intiimsem kui paar sekundit kallistust.
Mina ei näeks probleemi, kui suhted kõigi osapoolte vahel selged.
Kui hinges miski närib nagu sul, TA, siis võibolla peaks selle probleemiga tegelema. Miks sa oled nii ebakindel, keda sa ei usalda, miks su omanditunne nii suur on? Need on ühed esimestest küsimustest, millega tegelema peaksid. Täiskasvanud inimest ei saa sundida ega keelata ja isegi kui su tujutsemise peale mees näiteks reisile minemata jätab, siis teievahelised probleemid sellest vaid paisuvad. Miks sa üldse oled selles suhtes, kui ei suuda inimest aktsepteerida sellisena, nagu ta on?
Miks sa üldse oled selles suhtes, kui ei suuda inimest aktsepteerida sellisena, nagu ta on?
Rate this item:Submit Rating00
Küsi seda mehelt, kes selles olukorras olles naise võtab.
Kui mehe lapsed soovivad, siis tulevad meiega (ehk mees, mina ja meie lapsed) reisile.
Sinuga küll keegi tulla ei taha. Mis arvad, miks?
Ei taha või? Ära kujuta ette endale igasuguseid asju. Ma suhtlen mehe teismelise lapsega ka ilma mehe või tema ema vahendamiseta, et teha plaane nädalavahetusteks, kui ta tuleb. Oleme käinud ka reisidel koos, kui lõpuks ema oli nõus volituse isale kirjutama. Seega, sry, aga minu kogemused on pigem sellised, et kui laps ei saa isaga reisida koos, siis on takistus tavaliselt emapoolne.
Aga meie peret koos mehe lapse ja “uute” lastega poleks, kui mees oleks meie suhte alguses hakanud mingeid imelikke trikke tegema (reisimine jm ühine mõnus ajaviide eksiga), mis oleks nii tema enda lapse psüühikat kahjustanud, kui minul närvid läbi ajanud, põhjustanud tülisid eksnaisega jne. Mehel peab siiski selgroogu olema. Kui eks jättis maha, siis ongi lahus ja siis on nii. Tuleb asjad toimima saada ja elu uuesti üles ehitada, mida minu mees tegi minuga koos.
Kui mehe lapsed soovivad, siis tulevad meiega (ehk mees, mina ja meie lapsed) reisile.
Sinuga küll keegi tulla ei taha. Mis arvad, miks?
Ei taha või? Ära kujuta ette endale igasuguseid asju. Ma suhtlen mehe teismelise lapsega ka ilma mehe või tema ema vahendamiseta, et teha plaane nädalavahetusteks, kui ta tuleb. Oleme käinud ka reisidel koos, kui lõpuks ema oli nõus volituse isale kirjutama. Seega, sry, aga minu kogemused on pigem sellised, et kui laps ei saa isaga reisida koos, siis on takistus tavaliselt emapoolne.
Aga meie peret koos mehe lapse ja “uute” lastega poleks, kui mees oleks meie suhte alguses hakanud mingeid imelikke trikke tegema (reisimine jm ühine mõnus ajaviide eksiga), mis oleks nii tema enda lapse psüühikat kahjustanud, kui minul närvid läbi ajanud, põhjustanud tülisid eksnaisega jne. Mehel peab siiski selgroogu olema. Kui eks jättis maha, siis ongi lahus ja siis on nii. Tuleb asjad toimima saada ja elu uuesti üles ehitada, mida minu mees tegi minuga koos.
Aga sul ongi ju närvid läbi. Isegi kirjutatud tekstist on aru saada.
Eks see mehe pidev lühikese lõa otsas hoidmine ja enda tema laste ellu sissepuksimine rikub lõpuks närvikava ära muidugi, täitsa arusaadav. Isegi sellised vägevad töövõidud nagu “ema oli lõpuks nõus isale volituse kirjutama” ei päästa.
Aga võib-olla soovisid ka lapsed ema-isaga koos reisile minna? Mina ei näe probleemi selles ja ei hakkaks ka takistama. Teemaalgataja, mõtled eelkõige endale, aga mõtle ka lastele. Nemad tahavad ehk, et nad oleksid mõlema vanemaga koos reisil. Mina ütleks, et see on sinu isikliku ego tasandil, et käitud väiklaselt. Vb ehk soovid ka seda, et mees lastega ei suhtleks ka? Ehk on ebamugav?
Ära aja jura suust välja! Ma olen üpriski kindel, et need 2 seal kergelt alkot mekkinuna teineteist taas voodis leiavad. Nii et minu poolt oleks kindel ei! Reisil koos käimine pole mingi niisama süütu ajaveetmine. Ma suht kindel, et eks loodab mehe tagasi võita.
mul oleks hea meel, et mul on selline mees, kes oma eksi ja lastega hästi läbi saab. minu jaoks kvaliteedinäitaja.
TA ju teadis, et saab pagasiga mehe – suht nõme nüüd jalgu trampima hakata.
Mis pagasiga mees? Kas pagasiga mehe saamine eeldab, et mees läheb reisile ilma oma uue naiseta?? Mis lollusi inimesed ikka kirjutavad! Mina ka kindlasti ei tolereeriks seda. Ma ei kujuta ette, et oleksin kodus, seni kui see “fämili” koos reisil on. Paljugi mis pika reisi jooksul juthutda võib.
Ei saa ka aru, mis siis nii hirmsasti viga on? Kas oled nii ebakindel, ei usalda oma meest, kardad konkurentsi või milles asi.
Millist meest üldse saab usaldada? Nähtud kahjuks küll neid mehi. Kui naine ikka käe püksi ajab, siis ära suudab öelda vaid pede. Siin pole ebakindlusega midagi pistmist vaid reaalse eluga, te rumalad naised.
Nii et minu poolt oleks kindel ei!
Aga kes sinu käest küsis? Mees peab naiselt luba küsima, kellega, kus ja millal ta suhelda tohib? Aga kui naine samas seisus on ja mees ei käimisi keelab ja käsib, kuidas seda nimetatakse? Palju õnne, “uued naised”, te kõik vägivallatsete oma meeste kallal, kui käsutate, kas nad tohivad eksiga suhelda või ei.
Tegelikult on see psühholoogiliselt huvitav, kuidas naine, kes endale pagasiga mehe valinud, iialgi sellest teise naise kompleksist üle ei saa. Kusagil kuklas sosistab kogu aeg hääleke, et see esimene on alati ikka see päris abikaasa ja õige naine ja sina oled see igavene teine, lohutusauhind, kes valiti ainult sellepärast, et esimene, see pärisabielu ei õnnestunud. Ja siis on vaja kogu aeg ennast tõestada, maksma panna, põrutada, et kusagil on ikka piir ka, keelankäsinpoonjalasen, see mees on MINUUUUU!
Eks te ise teate, mis seisus olete ja kes kõrvalt teie käitumist näevad, saavad ka kõik aru.
Kui mehe lapsed soovivad, siis tulevad meiega (ehk mees, mina ja meie lapsed) reisile.
Sinuga küll keegi tulla ei taha. Mis arvad, miks?
Ei taha või? Ära kujuta ette endale igasuguseid asju. Ma suhtlen mehe teismelise lapsega ka ilma mehe või tema ema vahendamiseta, et teha plaane nädalavahetusteks, kui ta tuleb. Oleme käinud ka reisidel koos, kui lõpuks ema oli nõus volituse isale kirjutama. Seega, sry, aga minu kogemused on pigem sellised, et kui laps ei saa isaga reisida koos, siis on takistus tavaliselt emapoolne.
Aga meie peret koos mehe lapse ja “uute” lastega poleks, kui mees oleks meie suhte alguses hakanud mingeid imelikke trikke tegema (reisimine jm ühine mõnus ajaviide eksiga), mis oleks nii tema enda lapse psüühikat kahjustanud, kui minul närvid läbi ajanud, põhjustanud tülisid eksnaisega jne. Mehel peab siiski selgroogu olema. Kui eks jättis maha, siis ongi lahus ja siis on nii. Tuleb asjad toimima saada ja elu uuesti üles ehitada, mida minu mees tegi minuga koos.
Aga sul ongi ju närvid läbi. Isegi kirjutatud tekstist on aru saada.
Eks see mehe pidev lühikese lõa otsas hoidmine ja enda tema laste ellu sissepuksimine rikub lõpuks närvikava ära muidugi, täitsa arusaadav. Isegi sellised vägevad töövõidud nagu “ema oli lõpuks nõus isale volituse kirjutama” ei päästa.
Kuule, minul on üsna ükskõik sellest, kui mõnele naisele sobib elu mingi lükata-tõmmata mehega, kes iga eksi või ükskõik, mis sõbranna kõlli peale jookseb. Minule ei meeldi. Mees peab oskama EI öelda. Pealegi, mis sa arvad, et minu mees lubaks mind reisile mõne eelmise boyfriendiga? Kindlasti mitte, lapsed või mitte. Tuleks leida alternatiiv igal juhul. Meil on lihtsalt samasugune maailmavaade, saa aru sellest.
Aga üldiselt meie suhtes ei teki selliseid küsimusi ega olukordi, sest me austame teineteist liiga palju selleks, et jahmerdada ja sehkendada mingite eksidega.
Ja noh, eks sinu suhtumine uutesse naistesse on ju ka kenasti näha…..vägevad töövõidud nagu “ema oli lõpuks nõus isale volituse kirjutama”….. Kelle töövõiduks sa seda nimetad? Lapse omaks, kes lõpuks ema armust reisile tohtis tulla? Loomulikult on mul sellise naisterahva käitumise ja suhtumise osas oma arvamus, nimeta seda närvid-läbi olemiseks, kui soovid. Ise pean seda pigem….põlguseks.
Soovitus oleks muidugi TA-l oma eluga edasi liikuda ilma selle meheta, kes talle haiget teeb enda käitumisega. Ei ole vaja kannatada. Valik on lihtne – mees on kas sinuga tiim ja teete otsuseid ning elate oma elu koos või on tiim oma endise naisega, käib ja reisib ja elab muidu topelt-pereelu. Hetkel vist on variant 2 ja sellisel juhul pole mõtet aega rohkem raisata selle jama peale.
Aga kes sinu käest küsis? Mees peab naiselt luba küsima, kellega, kus ja millal ta suhelda tohib? Aga kui naine samas seisus on ja mees ei käimisi keelab ja käsib, kuidas seda nimetatakse? Palju õnne, “uued naised”, te kõik vägivallatsete oma meeste kallal, kui käsutate, kas nad tohivad eksiga suhelda või ei.
Sa oled kas eks või praegune naine, kes mõtleb vihaga, mida uuele naisele öelda.
Kui su mees on nii jobu, et võtab naise, kes sinule ei meeldi, no mis teha siis. Sinu valitud mees ju, mis see sinu kohta ütleb?
Kui see mees samamoodi mõtleb, et kes tema(uue) käest küsis, siis see suurim solvang ju.
see mees on MINUUUUU!
Kui poleks, siis ju suhtes ei ollagi. Minu mees ja minu abikaasa on tiitlid. Suvaline John kõrvalmajast polegi ju “minu mees”.
Ma ei loe praegu eelmisi vastuseid. Arvan nii, et kui see mees oli nii mõistlik, et enne lahkuminekut teisi ega seda uut ei sebinud, vaid läkski enne uusi lahku. Siis on ta piisavalt usaldusväärne, et saab ka reisil perega käidud. Kui mingi tõmme eksi poole on, siis see ilmutab ennast suhtlemisel ju nagunii, ole ja käi, mis tahes ajal ja kus kohas-. Samas kui uus asetab ennast sarnasesse olukorfda, et lähevad sellest mehest lahku, ja on lapsed ja minnakse kuskile, ja laste isa tahab ka perega koos olla, et kas sa tahaksid seda või mitte? Selle pealt teegi otsus.
Ja et mis on parem, kas see, et mees tegeleks ja suhtleks perega vähem või rohkem pigem? Ja älle aseta ennast sinna eksi asemele ja siis otsusta.
Mis pagasiga mees? Kas pagasiga mehe saamine eeldab, et mees läheb reisile ilma oma uue naiseta?? Mis lollusi inimesed ikka kirjutavad! Mina ka kindlasti ei tolereeriks seda. Ma ei kujuta ette, et oleksin kodus, seni kui see “fämili” koos reisil on. Paljugi mis pika reisi jooksul juthutda võib.
Eks sa ise ütlesid selgelt välja, kustkohast see king tegelikult pigistab.
Mis pagasiga mees? Kas pagasiga mehe saamine eeldab, et mees läheb reisile ilma oma uue naiseta?? Mis lollusi inimesed ikka kirjutavad! Mina ka kindlasti ei tolereeriks seda. Ma ei kujuta ette, et oleksin kodus, seni kui see “fämili” koos reisil on. Paljugi mis pika reisi jooksul juthutda võib.
Eks sa ise ütlesid selgelt välja, kustkohast see king tegelikult pigistab.
Valesti midagi ta ei ütle. Armukadedus pole häbiasi, vaid n o r m a a l n e. Aga kui pakkuda avatud suhet, siis need reisil käivad peres ju ei taha. Why not?
Need samad asjad on minu põhjused, miks mina kunagi pagasiga meest ei ole tahtnud. Sinna pagasisse kuulub alati eks naine ka.
Mina ka ei tahaks, et näiteks minu mees läheks oma eks naisega reisile, olgu seal lapsed või ei. Mina ei tahaks, et minu mees saab toredaid mälestusi oma eksiga, mitte minuga.
Esileht › Pereelu ja suhted › Mees eksnaisega reisile
