Teema: Mees hakkab mind iga tüli korral AD ja unerohu tarvitamise pärast mõnitama?

Kahjuks midagi head sinu loos tõesti ei ole. Mees alandab ja mõnitab sind, mis on vägagi ebanormaalne. Selleasemel normaalne ja hooliv mees pigem toetaks naist.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Me tülitseme elukaaslasega harva, aga mõnikord tuleb ikka ette. Olen märganud häirivat mustrit – kui mehel argumendid otsa saavad, siis ta pöördub alati ühe teema juurde: minu arvamus ei loe, sest ma tarvitan ravimeid. Kui on lause, mida ma vihkan, siis see on \”Kas sul on ravimid võtmata jälle või?\”

Oleks siis, et ma karjuks või oleks kuidagi \”hull\”, ei, mul on unehäired teinekord, mistõttu ma võtan teinekord unerohtu ja aegajalt võtan AD-sid, sest mul on krooniline depressioon. Umbes kord aastas teen 4 kuud AD kuuri.

See teeb nii haiget. Ma saan aru, et vaimsed probleemid on meie ühiskonnas tabuteema, aga… Ma ei saa sellise rünnaku vastu midagi öelda ka. Ega teha.

Ma ei teagi miks ma siia kirjutan, halb on olla. Eile oli järjekordne selline sõnelus, mis lõppes sellega, et mul soovitati ravimeid võtta. Ja mul on nii häbi. Häbi, et mul neid ravimeid üldse vaja on ja häbi, et mulle oluline inimene mind nii alatult ründab. See on nii madal ja labane, alatu. Oleks siis mingi tõsine asi olnud, aga ei, meil oli kokku lepitud, et kell 19 on õhtusöök ja väike vein, ma rabelesin mitu tundi köögis, tegin lasagnet ja pirukaid, lõpuks mees ei tulnud õigeks ajaks koju, kui jõudis lõpuks, oli toit jahtunud. Ütlesin teravalt, et milleks sulle siis see 400¤ telefon, kui sa seda kasutada ei viitsi ja sind kätte ei saa.

Nüüd, kus ma seda läbi kirjutan, saan isegi aru, et siin mingit head lahendust ei ole, aga sain vähemalt end tühjaks kirjutada.[/tsitaat]

Mõni ime, et sa masendunud oled! Aastas 4 kuud ad kuuri? Kes arst küll sellise skeemi sulle välja mõtles? Kui pikaajaline masendus, siis pikk kuuri peale, isegi aastateks. Mitte nii, et iga aasta natuke. Psühhoteraapiat soovitan ka.

Mees on nagu on, jäta ta maha.
Sa oled väärt mõnituseta elu. Mis siis kui juhtub midagi tõsist – oled ratastoolis, vajad söötmist? See kaaslane ei kõlba kooseluks.

tead, ma saan sust täiesti aru. ma tunnistan, et ka minul oleks vaja vist AD kuuri vms, kuna närvid on täitsa läbi jne aga lihtsalt sellepärast ei taha hakata võtma kuna ma TEAN, et mu mees hakkaks seda vaidluse käigus mu vastu kasutama (a’la sina oled ju see, kes meist hull vms on, sina see, kes ei suuda normaalselt mõelda, vaimuhaige jne). ma tean, et see pole õige jne, aga meie vaidlused lihtsalt kipuvad käest ära minema vahest ja inetuid asju hakkab lendama. ma tean see ei toimi ja et see lapsik ja rumal on. aga ees ootab mind vähemalt positiivne elumuutus ja kui siis ka paremaks ei lähe siis vist ikka otsin abi.
AGA sinule ütleks niipalju, et järgmine kord kui mees niimoodi hüppama tuleb, siis ütled vastu, et vähemalt SINA SAAD ravi/abi oma probleemidele ja TEMA on see, kes võib-olla peaks ka kaaluma AD peale minekut ja äkki hakkab ka siis normaalseks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma helistasin talle mitu korda, telefon oli välja lülitatud. Ja lõpuks ma pistsingi otsa, et mis mõttega sul üldse telefon on, kui sind kätte ei saa. Kusjuures see on tal krooniline, et telefon on kas välja lülitatud, kodus või aku tühi, see on vana jama juba.[/tsitaat]Kõik see, pluss fakt et mees sinuga sigatseb, paneb hoopis mõtlema, et teine naine on mängus…

Aga tema argument on äärmiselt alatu tõesti. Iial ei rabeleks ma sellisele mehele mingeid lemmiktoite teha. Ma arvan, et sinu esimene ülesanne võiks tõesti olla ohvrirollist loobumine ja pisut bitchiks hakkamine. Üllataval kombel austavad mehed (mõõdukaid) bitche rohkem kui heakesi kodukanakesi. Pealegi pole sellisest mehest midagi head oodata, kes juba väikese stressiga hakkab teise delikaatseid kohti ründama. Mis ta siis veel suuremas hädaolukorras teeb?

Ja seda ka, et ma ütleksin mehele, et lõpetasin rohtude võtmise. Tegelikult võtaks edasi, aga varjaks kiivalt.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Sorry, aga millest sa räägid? Muidugi olin ma pahane selle pärast, et kokkulepitud õhtusöök ära jäi, minu lasagne (mis mehe lemmiktoit ka veel on) mingisuguseks plönniks kokku vajus ja mind ei peetud isegi selle vääriliseks, et ÖELDA, et kuule, ma hilinen kaks tundi. Sellest ma alustasingi. Ma helistasin talle mitu korda, telefon oli välja lülitatud. Ja lõpuks ma pistsingi otsa, et mis mõttega sul üldse telefon on, kui sind kätte ei saa. Kusjuures see on tal krooniline, et telefon on kas välja lülitatud, kodus või aku tühi, see on vana jama juba.

Selle konkreetse tüli anatoomia ei ole tegelikult oluline. Muidugi oleks ma võinud naeratav koduperenaine olla ja talle hoopis tuhvlid ja klaasi viskit tuua ja vait olla, siis oleks tüli olemata olnud, aga minu probleem on selles, et kui mul üldse asjades sõnaõigus puudub, sest ma olen ju rohtusid tarvitav hull.[/tsitaat]
Ma räägin sellest, et kui sa ajad kaks erinevat probleemi valel moel omavahel segamini, siis ei ole sul lootustki kumbagi neist lahendada.
Aku võib tühi olla ka odaval telefonil, telefoni hinnal ei ole seost sellega, et sa teda kätte ei saanud.
Hilinemise faktil omakorda ei ole pistmist sellega, et sa meest telefoni teel kätte ei saanud.
Telefonil EI OLE seost hukkaläinud õhtusöögiga, küll aga on mehe KÄITUMISEL seos selle hukkaläinud õhtusöögiga. Ma küsin nüüd omakorda: sorry, aga millest sa räägid? Telefonist või õhtusöögist? Kui sa paned erinevad tülid samasse patta, on tulemuseks suurem tüli, mitte lahendus. Lisaks halvustad sa mehe valikuid – oma telefoni tohib siiski igaüks ise osta ja valida. Sina ka. Osta järgmiseks endale ka kallis telefon ja mehele ütle, et pole tema asi, ja nii ongi.
Et su mees kasutab sinu AD-sid argumendina sinu vastu on muidugi täpselt sama mõttetu kui sinu telefonijutt, lisaks on see kordades rohkem solvav, ma olen täiesti nõus. Aga kui sa tahad tulevikus hakata neid olukordi ka reaalselt ära lahendama, siis sa pead alustuseks ise õppima erinevaid tülipõhjusi omavahel mitte segama. Siis on sul ühtlasi täielik õigus öelda: \”Mis need AD-d asjasse puutuvad? Sina hilinesid kokkulepitud õhtusöögile ja see on mulle solvav. See oleks solvav ükskõik kellele\”. Õigupoolest ma küsiksin: \”Vabandust, kas minu AD-d panid su hilinema või?\”
Asi pole konkreetse tüli anatoomias, vaid selles, et sa just selle tüli näiteks tõid – näiteks tuuakse tüüpilisemaid olukordi ja selle järgi jääb mulje, et teil ongi kombeks erinevaid probleeme omavahel segada ja ümbernurga juttu rääkida.

Tõttöelda ma ka ei viitsiks enam sellise mehe pärast pungestada ja mingeid lasanjesid kokku keerata.

Kusjuures ka AD võtmisel ei ole absoluutselt seost sellega, et mees hilines, aga sa pead oskama selle seose puudumise välja tuua, et ennast kaitsta ja seda sa ei saa teha, kui sa kõigepealt ise valesid asju kokku segad.

Lõppkokkuvõttes on aga asi paganama kahtlane. Miks mees hilines? Miks ta perekonna majandusliku seisuga ei arvesta? Kui suure osa pere rahakotist sina täidad? Miks sa elad koos mehega, kes ei anna sulle olulistest asjades sõnaõigust? Miks sa elad koos mehega, kelle valikud raha kulutamise osas on sulle niivõrd vastukarva? Jne.
Mulle isiklikult tundub, et sul on juba nii sitt suhe, et sellist pole mõtet kauem enam pidada. Ja sellel pole tõesti enam mitte midagi pistmist AD võtmisega, see lihtsalt on nii.

Mul on samasugune mees, kes ütles, et tuleb nt kell 6, aga saabus koju nt kell 8. Ette ei helistanud kunagi (unustas, pidi veel paaris kohas käima vmt). Alguses ka õiendasin ja kiskusin tüli üles, nüüd enam mitte. Kui inimene ikka ei taha muutuda, siis ta ei muutu. Hakkasin hoopis nii tegema, et kui me leppisime kokku, et teen söögi valmis kella 6ks ja kui ta hiljaks jääb, sööb üksi. Isegi siis, kui helistab ette pool tundi, et jääb hiljemaks. Kui on kokku lepitud, siis nii ongi. Nii mõnigi kord sõi laua taga üksi, mina vaatasin tuima näoga telekat (täitsa meelega). Aga siis hakkas jää sulama ja nüüd on nii, et tuleb mõni minut varem koju. Vahel ukse peal veel küsib \”kas jõudsin õigeks ajaks\”. Päris naljakas oli. Lõpuks ometi saame nüüd perega ühe laua taga koos süüa.

Lasanje vajus kokku? Nalja teed või? Lasanje just tahkub ja saab parema vormi, kui seisab… Ei saa enam üldse hästi aru.

Mina olen elus teinud kaks AD kuuri. Esimese ajal mees teadis. Ja siis tõesti-tõesti tuli tüli kus ta seda mainis. Oli väga alatu käik ja ma otsustasin sellel hetkel, et selle relva võtan tulevikus temalt ära. Kohe polnud võimalik, aga mõtlesin just tuleviku peale. Sellel korral lõpetasin kuuri nagu arst ette kirjutas, elu läks kenasti edasi. Aga siis viis-kuus aastat hiljem oli peale sünnitust ajukeemia balansist väljas ja tuli jälle see vastik AD tee ette võtta.

Sellel korral mehele ei rääkinud. Rohud peale ostmist neutraalsesse karpi. Isegi reisil käisime nii, et mul vitamiinid ja AD doseerimiskarbikestes. Polnud mingit probleemi, pool aastat võtsin ja sain depressioonist jagu. Mehel hea meel, et mina muutusin jälle normaalseks, AD-st ei rääkinud me kordagi.

Ainuke mõte, mis mind selle AD varjamise juures tõsiselt segas oli see, et kui midagi peaks juhtuma. Et kui on elustamine vms, ja minu lähedased ei tea keemiat minu veres. Pole uurinud, kas sellel võiksid olla ka fataalsed tulemused…

Süüdistusele reageeritakse sageli süüdistusega. Tood välja mehe häiriva käitumise, kuid tavaliselt on suhe vastastikune. Kunagi pole asi ainult ühes pooles. Olen väga nõus kellegagi eespoolt, et oled endale võtnud ohvri rolli. Sina hoolitsed, teed süüa, lubad mehel osta kalli telefoni, mees on aga hoolimatu ja paha Kas see ikka tegelikult on nii? Enda eest seismine ei tähenda teise mahategemist ja tänitamist. Enda eest seismine tähendab enda vajaduste eest seismist, nii et see teist ei riiva. Rääkida tasub alati MINA-keelt, mitte SINA-keelt. Veel vähem tasub konfliktiolukorras kasutada suhtlemistõkkeid (sildistamine, vanade asja meeldetuletamine, ülekuulamine jne). On täiesti mõistetav, et olukord sind häiris. Mõistlik oleks olnud mehele seda ka selgelt välja öelda (\”Ma olen pahane/kurb/vihane (?), sest ootasin meie ühist õhtusööki väga ja valmistusin selleks. See, et sa hilinesid, pani mind tundma tähtsusetuna ja ma tunnen, et sa ei hinda mind\”. Ma ei tea, mida sa täpselt tundsid, kuid oluline on, et sa väljendaksid ENDA tundeid ja mõtteid, mitte ei süüdistaks meest. Täpselt samamoodi võiksid sa kõneleda ka sellest, miks see antidepressantide teema sind häirib. Tee seda kindlalt, aga ilma süüdistamata. Kuula mees ära, ära tee talle etteheiteid, vaid kinnita, et sa mõistad ka teda ja püüad tema tunnetest aru saada. Soovitan näiteks siit pikemalt lugeda enesekehtestamise kohta: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/

Ja muide, ka mina võtan ADsid, kuid see neljakuune kuur tundub tõesti naljakas. Ühtegi AD-d pole mõtet alla poole aasta võtta, sest nii nad lihtsalt ei mõju. Parem tee üks pikem ja korralik kuur.

Rõõmu su päevadesse!