olin kurb ja sellepeale tõi ta aiast mõned lumikellukesed öeldes, et kingi tarne viibib (valetas) ja et läheb kohekohe poodi koogi ja lillede järele (samuti valetas) õhtul küsisin miks ta oma lubadusi ei täida ja selle peale sain kuulda, et olen lapsik et mingeid kinke ootan ja noriv, et mõttetu asja pärast saen.huvitav, et esimesed viis aastat tal olid kõik tähtpäevad meeles, kaunid kingid pakitud, lilled eelmisel õhtul toodud jne. nüüd olen tühi koht:( kirjutan sellepärast, et need kellel on head mehed, kes igapäevaseid pettumusi ei valmista, oskaksid seda hinnata.
Väga armas, et lumikellukesi tõi. Mulle oleks nende toomisest aidanud ja annaksin kohe andeks, et kingi unustas tellida (isegi, kui ta selle kohta valetas).
Ma ei saa aga aru, et miks ta sulle siis päeva jooksul ei suutnud kooki ostmas käia (kui te just täielikus karantiinis ei pea praegu olema), kuigi nägi konkreetselt kui oluline see sulle oli. Ja see, kui ta mulle niimoodi nähvab veel…. muidugi on kingitus, kook ja lilled mõttetud asjad, aga see, kui mu oma mees mulle katteta lubadusi annab, valetab ja nähvab, vot see juba pole enam mõttetu asi.
Minu jaoks pole sinu jutu moraal mitte see, et mees valmistab oma unustamisega pettumusi (seda valmistavad teised inimesed ikka) vaid see, et ta minu sünnipäeval mulle valetab ja norib. Vot selliseid mehi tuleb hinnata, kes nii oma kallimale ei tee.