Mängisin palju-palju aastaid üht mängu. Teinekord hommikuni, teinekord pea terve puhkepäeva, teinekord läks uni kl 4 hommikul ära, mõeldes mängule.
See oli ka minu kõige töökam periood. Hommikul oli mu esimene mõte, kuidas saaks kõik kodused asjad tehtud, et saaks ilma kellegi etteheideteta mängima hakata. Saavutasin absoluutse professionaalsuse selles, et enne tööd suutsin iga taevane päev 55st ärkveloleku minutist leida aja terve 5-6oalise maja põrandate ületõmbamiseks, kahe kempsupoti puhastamiseks, hommikusöögi valmistamiseks mehele ja kahele lapsele + siis oma pesu ja riidessepanek. Töölt koju tulles toimisin ma nagu tuulispask, isegi koeraga pargis käisin nii, et istusin pingil, nõelusin samal ajal tütre sokke ja kui see tehtud, vaatasin poja koolivihikuid. Õhtul panin hommikuks vajalikud asjad valmis. Soojad söögid tegin nädalavahetusel mitmeks päevaks. Ning siis oli minu aeg, aeg mängida. Umbes kl 20st igal tööpäeva õhtul ja umbes kl 04.30-09.30 ja 15-01 igal puhkepäeval (vahepeal siis peretegevused).
Moraali sel lool ei ole. Umbes 14 aastaga tüütas ära. Mees mängis ka, aga temal tüütas umbes 3 aastaga ära. Samas maja oli korras, lapsed puhtad, kühud täis, õppimisega tegeletud, trenni utsitatud, ära kuulatud – ma ei kuulnud ühtki nurinat.
See küll oli ka käigupõhine mäng, ehk siis ma sain iga hetk pooleli jätta ja kuna mängisin individuaalrežiimil, ei sõltunud minust teised mängijad. Nii paljukest oidu mul oli, et ma ei liitunud ühegi grupiga.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 12.06 13:23; 15.06 12:38; 15.06 14:52;