Teema: Mees ja tema mängusõltuvus

#3146815:

Ausalt öeldes võitlen sooviga ta välja visata

Taas üks ema Teresa.

Miks sa võitled, kui küsida tohib?
Kas tõesti sa oma pisikeses ajus kujutad ette, et sina oled mängusõltuvuse ekspert, kes ta terveks suudab ravida?

Mees on ju haige ja ravida sellest saab ainult tema ise.
Kui ta tahab.

Seal sinu juures “purdul” istudes ja vingumist kuulates ei teki tal seda soovi lähima 100 aasta jooksul, see on täiesti kindel.
Kas tõesti on sellest nii raske aru saada?

#3146924:

Täpsustan, et tegemist pole hasartmänguga.

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
Perekooli Moderaator

oi kui see sinu elamine on, siis esimese asjana vaheta wifi paroolid ära. Miks peaks keegi minu elamises käituma viisil, mis mulle ei sobi. Kui muud moodi jutule ei saa, siis tekitab ühe silmast silma “discord” jutuka, kus kogu edasise elu plaanid saab paika pandud. Mees elab täpselt niipalju kaelapeal, kui sa tal elada lased. Hetkel võta teda kui kaasüürilist, kes on ületanud igasugused mõõdud kooselamiseks.

See sõltuvus on ta elu parim osa. See toob ta päevadesse värvi ja elule sisu, võtab muremõtted peast, paneb end tundma edukana, annab talle eesmärgi, täidab tema mõtteid. Pealegi tal on ka tugigrupp- need teised sõltlased või muud mängijad, kellega ta seal vestleb. Ta ei näe elul suuremat mõtet ilma selle mänguta, nii et see, kui sa käsid tal katkestada, teeb ta muidugi vihaseks. Muidugi- kui ta tööasjad juba tegemata jätab, siis on see sõltuvus jõudnud idiootsuse tasemeni, sest millest ta seda oma sõltuvust kavatseb finantseerida, kui tööd ei ole, ja vaevalt talle mängimise eest makstakse. Igal juhul peab mees ravi tahtma, aga saa aru, et see mäng, kuitahes tobe kõrvalt vaadates, on talle sama oluline kui narkomaanile narkootikum, joodikule pudel, see on tema silmis tema ainus tugi ja elueliksiir, ilma selleta ta ei kujuta oma elu ette- see on lihtsalt hall piin tulvil kohutavaid kohustusi ilma mingi särata.

Minul kogemus u 2012. Mehele on alati mängida meeldinud, aga 2012a see muutus sõltuvuseks. Kõik tegevused mänguga paralleelselt. Hilines tööle ja lisatöölt lastigi lahti. Lõpuks vedasin ta psühhiaatri juurde ja saigi sõltuvuse diagnoosi. Kõis psühholoogi juures, pidas päevikut jne. Mängimine vähenes, aga siis muutus depressiivseks ja olukord oli suht sama. Oli haiglaravil, käis psühholoogi ja psühhiaatri vahet. Lõpuks tuli töölt ära ja 2017 ma andsin alla ja läksime lahku. Nüüd elab emaga ja tal on mingi kaugsuhe. Mängu mängib edasi ja elab töövõimetuspensionist

#3146815:

Täiesti masendav olukord. Ööd ja päevad istutakse mängus. Enne magama ei tulda kui silm päris kinni vajub, teinekord istutakse hommikuni. Lisaks on neil oma jutukas discordis, kus mänguplaane paika pannakse ja muidu elust-olust vesteldakse. Kõik kodused tööd ja pere asjaajamised 100% minu kanda. Lisaks veel mu enda töö. Kui julgen midagi öelda, siis vingun ja teen ta kodusolemise ebamugavaks. Lisaks on veel jooma ka hakanud. Ei mäletagi millal kaine õhtu oli. Vahel olen ta vestlustele pilgu peale visanud. Eks seal üks kiitlemine oli, kes kui palju ja mida joob. Inimestel tõesti muud teha pole kui hommikust õhtuni mängida. Nii mehed kui naised.

Mees käib ise ka tööl, aga rohkem nagu mängu mängimas. Läpakas töö juures kaasas ja ajaloost näha. Tean et on jamasid olnud, sest mingid asjad on tal jäänud tähtajaks tegemata. Ka raha raisatakse selle mängu peale

Kuidagi kurjaks on ta ka muutunud.

On kellelgi veel kogemust mängiva mehega? On lootust et see ükskord lõpeb? Ausalt öeldes võitlen sooviga ta välja visata

kui ta tahab poissmehe elu elada, siis ta võib seda ju vabalt üksi ka teha, milleks sellist mees üldse “pidada”?

Mängisin palju-palju aastaid üht mängu. Teinekord hommikuni, teinekord pea terve puhkepäeva, teinekord läks uni kl 4 hommikul ära, mõeldes mängule.
See oli ka minu kõige töökam periood. Hommikul oli mu esimene mõte, kuidas saaks kõik kodused asjad tehtud, et saaks ilma kellegi etteheideteta mängima hakata. Saavutasin absoluutse professionaalsuse selles, et enne tööd suutsin iga taevane päev 55st ärkveloleku minutist leida aja terve 5-6oalise maja põrandate ületõmbamiseks, kahe kempsupoti puhastamiseks, hommikusöögi valmistamiseks mehele ja kahele lapsele + siis oma pesu ja riidessepanek. Töölt koju tulles toimisin ma nagu tuulispask, isegi koeraga pargis käisin nii, et istusin pingil, nõelusin samal ajal tütre sokke ja kui see tehtud, vaatasin poja koolivihikuid. Õhtul panin hommikuks vajalikud asjad valmis. Soojad söögid tegin nädalavahetusel mitmeks päevaks. Ning siis oli minu aeg, aeg mängida. Umbes kl 20st igal tööpäeva õhtul ja umbes kl 04.30-09.30 ja 15-01 igal puhkepäeval (vahepeal siis peretegevused).
Moraali sel lool ei ole. Umbes 14 aastaga tüütas ära. Mees mängis ka, aga temal tüütas umbes 3 aastaga ära. Samas maja oli korras, lapsed puhtad, kühud täis, õppimisega tegeletud, trenni utsitatud, ära kuulatud – ma ei kuulnud ühtki nurinat.
See küll oli ka käigupõhine mäng, ehk siis ma sain iga hetk pooleli jätta ja kuna mängisin individuaalrežiimil, ei sõltunud minust teised mängijad. Nii paljukest oidu mul oli, et ma ei liitunud ühegi grupiga.

#3146815:

Täiesti masendav olukord. Ööd ja päevad istutakse mängus. Enne magama ei tulda kui silm päris kinni vajub, teinekord istutakse hommikuni. Lisaks on neil oma jutukas discordis, kus mänguplaane paika pannakse ja muidu elust-olust vesteldakse. Kõik kodused tööd ja pere asjaajamised 100% minu kanda. Lisaks veel mu enda töö. Kui julgen midagi öelda, siis vingun ja teen ta kodusolemise ebamugavaks. Lisaks on veel jooma ka hakanud. Ei mäletagi millal kaine õhtu oli. Vahel olen ta vestlustele pilgu peale visanud. Eks seal üks kiitlemine oli, kes kui palju ja mida joob. Inimestel tõesti muud teha pole kui hommikust õhtuni mängida. Nii mehed kui naised.

Mees käib ise ka tööl, aga rohkem nagu mängu mängimas. Läpakas töö juures kaasas ja ajaloost näha. Tean et on jamasid olnud, sest mingid asjad on tal jäänud tähtajaks tegemata. Ka raha raisatakse selle mängu peale

Kuidagi kurjaks on ta ka muutunud.

On kellelgi veel kogemust mängiva mehega? On lootust et see ükskord lõpeb? Ausalt öeldes võitlen sooviga ta välja visata

Täpselt nagu minu eksmees.
Tuli töölt,isegi tööriideid ei võtnud seljast- kupatas end õllepudelitega arvutitaha mängima,oli ka midagi sarnast,kus vaja kaitseterritooriumeid ja külasid ehitada.
Kordagi ei käinud lapsega kärutamas,ei aidanud kodutöödes.
Lõpuks kui hakkasin üüriraha küsima,polnud tal rahanatukest ka.
Loomulikult saatsin ta pikalt- pidin ikka väga palju pinda käima ennem kui aru sai,et mul tõsi taga,oma kodinad kokku korjas ka leebet tegi.
Milleks mulle mingi täiskasvanu,kes lillegi ei liiguta,kelle musta pesu ja räpasust likvideerida.

#3149806:

Mõte on õige, kuigi nõmedalt ja ebaviisakalt kirja pandud.

Sa said 50 aru ja 50 mitte, kuigi aimasid.
Ebaviisakas tekst oli taotluslik, justnimelt, et naist pisut raputada. Naine on ju samuti pisut ajupestud, ta ei saagi veel probleemi tõsidusest aru. (või ei tunnista)
See on see konna keetmise effekt, et taspisi harjub ju tempi tõusuga ära ja ei saagi aru, et kuum juba.

Naist annab veel sellest kuumast veest päästa, mehega on raskem.

#3149502:

Olen ise kunagi ühe külaehitusmängu sõltlane olnud.
Kogu asi on nii üles ehitatud, et kui jätad oma küla 5-6 tundi üksi, siis kaotad teistega võrreldes eeliseid, pooleks päevaks hooletusse jättes kannad kahju ning kui terve ööpäeva eemal oled, pole enam kindel, kas küla on alles või maha põletatud.

See on nagu mingi orjuse eriliik ja põrgu eeskoda, mitte süütu meelelahutus. Kuidas inimesed sellise jamaga üldse kaasa lähevad? 5-6 tundi pole isegi korralik uneaeg ju. Täiesti haige, kui inimene ei saa korralikult magada, sest muidu ta mänguküla kaotab mingeid eeliseid.